Wednesday, April 27, 2016

Autasustatud aukirjaga



Sain laupäevase postiga kirja, all EELK peapiiskop Urmas Viilma nimi. Selle alguses seisis: „Mul on hea meel teatada, et olete pälvinud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku aukirja ..“

Vaatasin EELK kirikuseadusest järele, § 401 ütleb:  Aukiri antakse tunnustuseks isikule, kellel on teeneid mõnel EELK tegevusalal või koguduse töös, samuti isikule, kes ei ole EELK liige, kuid on kaasa aidanud EELK tegevusele. 

Tunnistan, et see kiri rõõmustas mind väga. Ma ei ole viimastele aastatel igapäevaselt kiriku ellu panustanud, oma artiklites ja sõnavõttudes olen nii mõnegi EELK seisukoha suhtes (näiteks suhtumine kooseluseadusse) olnud avalikult teistsugusel positsioonil. Olen püüdnud mõõdukalt ja enda arvates konstruktiivselt kritiseerida ka kiriku mõningaid suundumusi. Aukiri on mulle kinnituseks, et minu tegevus on olnud õige ning julgustab jätkama. Aga see on ka tõsi, et EELK mured ja rõõmud on mulle korda läinud.  

Kui hakkasin kokku võtma, et mida ma olen EELK raames teinud, siis selgus , et seda nii väga vähe polegi. Teoloogiatudengina aitasin Tartu Pauluse kirikus teha pühapäevakooli ja noortetööd. Siis meenus, et toimetasin päris pikalt (umbes 5 aastat) Postimehe vahel ilmunud Eesti Luterliku Tunni lehekülge. 

Religiooniga seotud artikleid olen tänaseni kirjutanud (Delfi, EPL, Postimees – vahel mujale ka), viimasel ajal küll pisut harvemini. Ning alates 2002. aastast olen väikeste vahedega kirjutanud ajalehe Eesti Kirik kolumne. Tunnistan, et kolumnide hulgas on lugusid, mis pole kõige paremini välja kukkunud või olen tavatõdesid nämmutanud, kuid üldjuhul ma olen oma artiklite kirjutamisse täie tõsidusega suhtunud.
Minu EK kolumnid on loetavad: 
http://www.eestikirik.ee/author/toomas-jurgenstein/

Minu põhitegevusega, mis on usundiõpetuse õpetaja, EELKga otseselt seotud pole. Tean, et minu poolt kirjutatud õpikuid on kasutatud ka leeritundides, kuid mitte väga laialdaselt. Üle kümne aasta tagasi kirjutasin loo „Kirik kui džentelmen“, kus püüdsin religiooniõpetuse ja kiriku suhet kirjeldada:

Kui ma peaks vastama küsimusele, kuidas on EELK käitunud religiooniõpetuse suhtes, siis esimeseks pähetulevaks sõnaks oleks, et džentelmenina.
TEA «Võõrsõnastiku» kohaselt on džentelmen härrasmees, aumees, laitmatu käitumisega mees. Ehkki kirikut on enam kirjeldatud emana – meenutada võib III sajandi kirikuisa Cyprianuse tuntud ütlust, et kellele kirik ei ole emaks, sellele Jumal ei saa olla isaks, iseloomustab kiriku suhet religiooniõpetusega just vaikne aumehelik toetus.
Iseseisvuse saabudes alustas kirik usuõpetuse organiseerimist, selle aine arenedes ja muutumisel religiooniõpetuseks tõmbus vaikselt tagasi ega ole nõudnud EELK kui suurima Eesti usuorganisatsiooni eelistamist mingil kombel. Selgelt on kirik välja öelnud oma seisukoha religiooniõpetuse kohta: religiooniõpetus ei ole usuõpetus, vaid pluralistlikel alustel õppeaine, milles ei tehta kohustuslikuks ühegi religiooni ega maailmavaate pooldamist.

Kokkuvõttes olen tänulik ja rõõmus. On ainult väga kahju, et  15. mai kell 17 on mulle väga ebasobiv päev Tallinna Toomkirikusse aukirja vastu võtma minna.

Thursday, April 21, 2016

Pirogovi minevik ja tulevik



Pirogovi platsi tulevik on volikogus taas päevakorda tõusnud. Linnapea on teatanud, et teeb ettepaneku seal lahja alkoholi kellaajaliseks piiramiseks (läbi on käinud, et lubatud oleks 12-22), sellele reageeris Nils Niitra „Ontlikud  härrad“ Tartu Postimees 19.04.2016, täna jätkab Enriko Talvistu (Kas Pirogov keelaks Pirogovi platsil joomise?), asja kajastati põgusalt ka ETVs. Ega ma sellele kellaajalisele piiramisele põhimõtteliselt vastu ei ole, samas mõned mõtted ja seisukohad on mul antud teemaga seoses tekkinud.

Kõigepealt seda, et ma ei usu, et küsimus on valmivad hotellis. Vastava teema tõstatas volikogus Toivo Maimets (IRL), minu kogemuse põhjal on Toivol väga selged põhimõtted, tänases ajalehes on ta ka lühikese kommentaari andnud. Tõsisemalt suhtun ühe teise paigaga seotud tulevasse probleemi (Jüri Kõre küsis seda ka volikogu istungil). Kui Tähetorni ees saab olema Tartu pidulik lipuväljak ja kõige käidavam tee sinna hakkab kulgema läbi Pirogovi platsi, siis ei tohiks sealt läbiminek olla häiriv, vaid see võiks olla inspireeriv.

Aga edasi. Kõigepealt seda, et tudengina (ja tudeng olen ma pikalt olnud) olen ma Pirogovi platsil end paaril korral hästi tundnud, õlut joonud, maailma asju arutanud jne. Olime noored, tundsime maailma vastu huvi, kritiseerisime Pirogovi platsil päikese käes autoriteete ja mõtlesime, kuidas maailma paremaks teha. Ühesõnaga, ma olen üsna veendunud, et lahjasid alkohoolseid jooke lubavaid piknikupaiku võiks Tartu linnas olla.

Teisalt tunnistan, et nõndapalju kui olen juhtunud Pirogovi kanti kõndima (tänavu pole õieti veel õiget ilma olnud, kuid loodan, et mälupildid möödunud aastast on õiged), siis praegune olukord seal ei ole väga hea ning seetõttu Pirogovi teema arutelu alla võtmine mõistlik. Väga subjektiivsel hinnangul on tudengid vähemuses, pigem on näha noori, kes alles soovivad saada tudengiteks ja neid, kes selleks kunagi ei saa. Agressiivsust on natuke liiga palju, õhtuti laekuvat sealt politseile kõige rohkem vägivallaga seotud väljakutseid.  Samas olen ka kuulnud, et politseile on mugavam, kui lubatud alkoholi tarbimine on koondunud ühte paika, millel on kergem silma peal hoida. Lisaks on see paik suhteliselt ohutu (nõlvast alla veeremist ei saa võrrelda Emajõkke kukkumisega).

Mõned asjad, mis olukorda paremaks teevad, on ka läbi käinud. Valgust tuleks platsile juurde panna, tualett tuleb (see on kindel), praegused pingid asendada sobivamatega jne. Nendega koos aga peaksid käima suunavad-kasvatavad ideed. Näiteks võiks igal kevadel toimuda pidulik Pirogovi platsi hea tahte lepingu sõlmimine linnapea ja tudengite esindajate vahel (lepingu tekst, mis oleks kindlasti plati servas kirjas, võiks olla humoorikas, näiteks õllejoojale kohustus enne igat pudelit (või lonksu) meenutada üht filosoofi mõttetera, meenutada kaheksajala toitumist või lahendada matemaatiline ülesanne – vastava tahvli saaks kerge vaevaga paigutada vms). Kusagil platsil võiks olla ka karskusnurk, kus vastava ilmavaate esindaja saaks soovi korral selgitustööd teha jne.

Mul ei ole väga hea fantaasia, kuid näeksin Pirogovi ideed tasakaalulisena: kui lubada seal lahja alkoholi pruukimine, siis tuleks püüda seda pruukimist ka mõistlikkusele suunata. Ning loodan, et veel minu elu ajal jõuaksime Tartu linnas Lemmit Kaplinski poolt pakutud lahenduse kuritarvitamiseta rakendamiseni: veini ja õllega pikniku võib pidada kõikides Tartu parkides, tingimusel, et söök ja jook oleks sangaga korvis ja see kaetakse ruudulisele linale.     


Tuesday, April 12, 2016

Tartu sallivuskevad



Osalesin 9. aprillil Tartu raekoja platsil, kus toetati sallivat ja sõbralikku Eestit. Tundsin end sellel üritusel igati hästi: toredad inimesed, sõbralik meeleolu, üldiselt head sõnavõtud jne. Minu meelest oponeeris EKREgi päris vaimukalt.

Arvasin juba, et võin mõttes selle üritusega lõpetada, kuid Merle Jäägeri artikkel „Elagu rahu ja rahvaste sõprus!“ (http://arvamus.postimees.ee/3651091/merle-jaager-elagu-rahu-ja-rahvaste-soprus) sundis mind teema veelkord läbi mõtlema. Olen Mercat ikka pidanud tervet mõistust esindavaks hääleks (näiteks tema artikkel, „Hoolivad lapsevanemad, tutvustagem lastele joodikueetikat“ PM  17.02.2016 oli väga vajalik), kuid seekord pidin tunnistama, et tema mõtetega ma nõus ei ole.

Minu jaoks oli pisut arusaamatu juba artiklis esitatud esimene reaktsioon meeleavaldusele: miks Merca seostas plakati „Eesti kvoot on null rassisti!“ iseendaga ja solvus. Sain artiklist aru, et Merca „ei suuda anda ühtegi inimõigust meestele, kes inimõigusi nõudes loobivad politseid imikutega või kasutavad elava kilbina naisi“ (tsitaat artiklist). See on aga teatud inimestele „ei“ ütlemine nende tegude pärast – mitte nahavärvi või mõne muu tunnuse alusel nagu rassismis. Aga noh, üleüldse on solvujaid viimasel ajal nii palju, et olen mõelnud isegi solvumises Eesti meistrivõistluste korraldamise peale.  

Teiseks, artiklis esitatud paralleelid nõukogude ajaga ei vasta kindlasti meeleavalduse vaimule. Vähemalt mina sain aru, et tegemist oli Tartu noorte korraldatud üritusega, mille taga oli üsna lõdvalt seotud sõpruskond. Nad tahtsid avalikult näidata oma seisukohta, et Tartus, kus õpib mitmetest rahvustest üliõpilasi ja õppejõude, peaks domineerima sõbralikkus, tolerantsus ja erinevuste mõistmine. Selle piketi taga ei olnud mingit toetavat  süsteemi nagu nõukogude ajal, vaid see oli noorte praktilistest kogemustest tärganud mõte, ettevõtlikkus ja algatus (plakatid valmisid paar tundi enne käepäraste vahenditega).  

Lisaks, kui Merca jaoks seonduvad meeleavalduse korraldanud noored vasakpoolsete Tartu tudengite ja 1917. aasta revolutsiooniga, siis minu jaoks on palju tugevamad paralleelid nende noorte inimestega, kes Vabadussõjas rindele läksid ja Eestile iseseisvuse tõid. 

Kindlasti olen ma ka vastu põgenike kollektiivse vastutuse rõhutamisele artikli viimases lõigus. Just selles on midagi nõukogude süsteemile omast. 

Tahan lõpetada positiivses toonis.  Mul on hea meel, et Tartu Sallivuskevad on saamas jätku ning 26. Aprillil kell 11.45 võtavad Tartu ülikooli peahoone sisehoovis tudengid teatepulga üle. 


Wednesday, April 6, 2016

Mõned mõtted erakoolidest



Erakoolide rahastamise teema on jälle üleval, kirjutan mõne oma mõtte ja seisukoha.

Ei saa öelda, et mul erakoolidega kokkupuuteid poleks olnud. Treffneri kooli seovad pikaajalised suhted Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumiga ja kuna aastas toimub üks ühine üritus, siis kuuleb õpetajate kaudu nende muredest päris palju. Rohkem vestleme siiski ainealastest asjadest ja elust. Loomulikult tean üht-teist ka Tartu Katoliku Hariduskeskusest, pisut vähem ka Tartu Waldorfgümnaasiumist ja Tartu Luterlikust Peetri Koolist. See, mis ma näinud olen, on valdavalt huvitav ja hea: koolides kasutatakse erinevaid metoodikaid, lastes püütakse tekitada ja hoida koolirõõmu, õpetajad on pühendunud, lapsevanemad tunnevad kooli vastu huvi jne. Aga olen näinud ka munitsipaal – ja riigikoole, kus ollakse sarnaselt pühendunud ja õpilasi hoidvad.   

Ma ei ilusta üldpilti, küllap on kõikidel erakoolidel oma tugevused-nõrkused, igaüks neist täidab omamoodi rolli ja seal õpib väga mitmesugune õpilaste kontingent - aasta õppemaksudki kõiguvad näiteks erinevates Tartu erakoolides 370 – 1800 euroni. Seega, rääkida erakoolidest üldistavalt on üsna suur risk.

Igaks juhuks tagasivaatavalt, probleem kerkis kooli tegevuskulude katmisest (mis on tegevuskulu, selle saab teada PGS § 83). See oli pikalt kohalikel omavalitsustel (edasi KOV) vabatahtlik, 2010 otsustas Riigikogu, et see on KOV-le kohustuslik (hakkas kehtima 2011) ja omakorda Riigikohus otsustas, et selle kulu peab riik KOV-le kompenseerima (ma ei tõstata siin probleemi, kas KOV on riik või ei ole). Nüüd on Haridusministeeriumil plaan esitada eelnõu, et tegevuskulude kompenseerimine oleks KOV-le taas vabatahtlik (olen kuulnud, et teatud erand tehakse usukoolidele ja alternatiivsest pedagoogikast lähtuvatele koolidele, kuid see mis mahus ja tingimustel, seda ma ei tea). Vähemalt Tartus on tegevustoetuse osa erakoolide eelarves ca kolmandik, mis on kooli kestvuseks ja õppemaksu mõistikul tasemel hoidmiseks kahtlemata oluline. Ma ka ei kahtle, et Tartu jätkab erakoolidele tegevustoetuse maksmist.

Nüüd mõned minu tähelepanekud ja seisukohad, mis paljuski lähtuvad Tartu oludest:

Esiteks, mulle näib, et Tartus on asju aetud mõistlikult ja vastandumist erakool-munitsipaalkool-riigikool ma olen kuulnud, kuid see pole eriti terav. Aga igasugune raha jagamine teravdab suhteid ja siin peaks kindlasti püüdma võimalikke vastandusi juba eos summutada.

Teiseks, valdavalt lisavad erakoolid Tartu haridusmaastikule mitmekesisust ja valikuid ning juba seepärast peaks linn olema huvitatud nende toetamisest. Tartus on erakoolid ka osa koolivõrgust, seal õpib ca 12% põhikooli õpilastest ning erakoolid on aidanud linnal kokku hoida vähemalt ühe koolimaja ehitamise kulud. Vahemärkusena, tundub, et  Tartu linnas osatakse haridusvallas erasektoriga koostööd teha. Hea näide on, kuidas saime kõigile soovijatele lasteaedadesse kohad (tean ka seda, et hind oli üsna ränk, kuid pean seda otsust õigeks).

Küll mulle tundub ebamõistlik olukord, kus KOV-l pole mingit võimalust uue erakooli tekkimisel sõna sekka öelda. Kujutame ette olukorda, kus ühes KOV-s on 250-le õpilasele mõeldud kool, kuna lapsi on vähemaks jäänud õpib seal 200 õpilast. Paljud lapsed on probleemsetest peredest, õpetajad peavad nende järele aitamisele kulutama palju aega ning kiirema taibuga lastele jääb vähem aega. Mõned aktiivsemad lapsevanemad leiavad optimaalse hoone, kuhu mahub ca 50 õpilaste ja loovad oma kooli. Sinna tulevad andekamad ja pisut maksujõulisemad õpilased st KOVi kooli tase langeb, kütte ja elektri eest peab ikka samapalju maksma, samuti ei laeku enam 50ne lahkunud õpilase pearaha. Kui ma oleksin vallavanem, paneksin ma uue kooli loonud inimesele käe õlale, sooviksin talle edu, kuid ütleksin, et uue kooli tegevuskulusid valla eelarvest täies mahus kindlasti katta ei saa (näide eeldab, et tegevustoetuse maksmine on KOVi otsus).

Järgnevalt, pisut sündmuste käigust. Mind on natuke häirinud muutusteks välja pakutud aja lühidus. HTMi poolelt on väidetud, et vea tegi Riigikogu ja selle parandamine tähendab erakoolidele aastast armuaega (kuni 2017. aastani) ning siis muutub tegevustoetus KOV-st sõltuvaks. Ma arvan, et erakoolidel on siiski teatud õigustatud ootus pikemaks ajaks, enamik erakoolidest on loodud ikkagi igaveseks. Üleminekuaeg (kus garanteeritud tegevustoetusest säilib teatud %) peaks olema pikem.

Tagasi Tartusse. Kui tuleb otsus, et tegevustoetuse maksmine on KOVi otsus, siis eelkõige on küsimus tegevustoetuse suuruses. Reaalsus on, et tegevuskulud ühe õpilase kohta on munitsipaalkoolides ca 60 - 65 EURi ja erakoolis ca 85 -90 EURi. Seal on teatud põhjused, miks munitsipaalkool odavamalt välja tuleb, kuid mulle näib, et õiglane oleks neid summasid samm-sammult ühtlustada.

Kokkuvõttes mulle näib, et kompromissikohti on ning kogu see teema on võimalik mõistlikult lahendada.