Sain laupäevase postiga kirja,
all EELK peapiiskop Urmas Viilma nimi. Selle alguses seisis: „Mul on hea meel
teatada, et olete pälvinud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku aukirja ..“
Vaatasin EELK kirikuseadusest
järele, § 401 ütleb: Aukiri antakse tunnustuseks isikule, kellel
on teeneid mõnel EELK tegevusalal või koguduse töös, samuti isikule, kes ei ole
EELK liige, kuid on kaasa aidanud EELK tegevusele.
Tunnistan, et see kiri rõõmustas
mind väga. Ma ei ole viimastele aastatel igapäevaselt kiriku ellu panustanud,
oma artiklites ja sõnavõttudes olen nii mõnegi EELK seisukoha suhtes (näiteks
suhtumine kooseluseadusse) olnud avalikult teistsugusel positsioonil. Olen
püüdnud mõõdukalt ja enda arvates konstruktiivselt kritiseerida ka kiriku
mõningaid suundumusi. Aukiri on mulle kinnituseks, et minu tegevus on olnud
õige ning julgustab jätkama. Aga see on ka tõsi, et EELK mured ja rõõmud on
mulle korda läinud.
Kui hakkasin kokku võtma, et mida
ma olen EELK raames teinud, siis selgus , et seda nii väga vähe polegi.
Teoloogiatudengina aitasin Tartu Pauluse kirikus teha pühapäevakooli ja
noortetööd. Siis meenus, et toimetasin päris pikalt (umbes 5 aastat) Postimehe vahel
ilmunud Eesti Luterliku Tunni lehekülge.
Religiooniga seotud artikleid olen
tänaseni kirjutanud (Delfi, EPL, Postimees – vahel mujale ka), viimasel ajal
küll pisut harvemini. Ning alates 2002. aastast olen väikeste vahedega
kirjutanud ajalehe Eesti Kirik kolumne. Tunnistan, et kolumnide hulgas on
lugusid, mis pole kõige paremini välja kukkunud või olen tavatõdesid
nämmutanud, kuid üldjuhul ma olen oma artiklite kirjutamisse täie tõsidusega suhtunud.
Minu EK kolumnid on loetavad:
http://www.eestikirik.ee/author/toomas-jurgenstein/
Minu põhitegevusega, mis on usundiõpetuse
õpetaja, EELKga otseselt seotud pole. Tean, et minu poolt kirjutatud õpikuid on
kasutatud ka leeritundides, kuid mitte väga laialdaselt. Üle kümne aasta tagasi
kirjutasin loo „Kirik kui džentelmen“, kus püüdsin religiooniõpetuse ja kiriku
suhet kirjeldada:
Kui ma peaks vastama küsimusele, kuidas on
EELK käitunud religiooniõpetuse suhtes, siis esimeseks pähetulevaks sõnaks
oleks, et džentelmenina.
TEA «Võõrsõnastiku» kohaselt on džentelmen
härrasmees, aumees, laitmatu käitumisega mees. Ehkki kirikut on enam
kirjeldatud emana – meenutada võib III sajandi kirikuisa Cyprianuse tuntud
ütlust, et kellele kirik ei ole emaks, sellele Jumal ei saa olla isaks,
iseloomustab kiriku suhet religiooniõpetusega just vaikne aumehelik toetus.
Iseseisvuse saabudes alustas kirik usuõpetuse
organiseerimist, selle aine arenedes ja muutumisel religiooniõpetuseks tõmbus
vaikselt tagasi ega ole nõudnud EELK kui suurima Eesti usuorganisatsiooni
eelistamist mingil kombel. Selgelt on kirik välja öelnud oma seisukoha religiooniõpetuse
kohta: religiooniõpetus ei ole usuõpetus, vaid pluralistlikel alustel õppeaine,
milles ei tehta kohustuslikuks ühegi religiooni ega maailmavaate pooldamist.
Kokkuvõttes olen tänulik ja rõõmus.
On ainult väga kahju, et 15. mai kell 17
on mulle väga ebasobiv päev Tallinna Toomkirikusse aukirja vastu võtma minna.