Koos oma nõuniku kass Barcelonaga |
Kui alustasin oma isiklikku
aktiivsemat kampaaniat, siis kirjutasin oma kolmest esimest lubadusest
valimisteks: (http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/12/kolm-esimest-lubadust-valimisteks.html).
Tegelikult olen üsna rõõmus, et ma vahepeal midagi ei lubanud ning nüüd ongi
aeg kirjutada kolmest viimasest lubadusest. Tõtt öeldes on needki osalt kolme
esimese lubaduse täiendused.
Kõigepealt mõni sõna haridusest.
Eelmistes lubadustes rääkisin rohkem välistest asjadest: õpetajate puudusest,
stereotüüpidest, palkadest jne. Aga ka hariduse sisust on vaja rääkida. Ma tean
väga hästi, et see pole niivõrd riigikogu kui valitsuse teema, kuid minu
meelest tuleb õppekava ja ainekavad jälle ette võtta ning riigikogu liige saab
siin tagant torkida. Toon ainult kaks näidet gümnaasiumi astmelt, mida kõige
paremini tunnen. Väga konkreetne küsimus on kitsa ja laia matemaatika probleemid,
keegi ei ole õnnelik (vt näiteks Alo Savi arvamust: http://opleht.ee/2019/02/matemaatika-kuningas-on-alasti/).
Teiseks peaks liikuma kohustusliku osa vähendamise ja valikute suurendamise
poole. Ma arvan, et õpilasel peaks olema õigus ka teatud ainetest loobuda ja
teistesse rohkem süveneda. Lisaks veel
üks mõte, kes on gümnaasiumis õpetanud, need teavad, et õpilaste puudumist 12. klassis
on väga raske ohjata – nad on noored täiskasvanud. Minu ideaalis võiks õppekava
olla nii paindlik, et andekamatel oleks võimalik gümnaasium läbida ka kahe
aastaga. Ning see ei käi pelgalt gümnaasiumi kohta, olen kuulnud, et õppekava
ja ainekavasid peaks läbi vaatama ka põhikooli ning kutsehariduse osas. Samas
tean ka seda, et õpetajad on oma aine patrioodid ning ei kohustuslike tundide
vähendamine ega ainekava hõrendamine ei lähe lihtsalt.
Teiseks peatun rohelistel teemadel.
Eesti Metsa Abiks kompass andis mulle punase tule ja ei soovitanud mind valida.
Ma saan neist aru, nad ootasid selget seisukohavõttu mitmetes küsimustes, mina
selleks valmis polnud. Ja siin pole midagi teha, minu ideaalis on ka kõige
raskemad teemad läbiräägitavad ja sellest ma taganeda ei saa. Kellel on soov
sümpaatselt rohelisi sotse valida, neile soovitan Tartu nimekirjas Gea Kangilaskit,
Lemmit Kaplinskit, Ott Maidret ja Asko Tammet, kõik nad on väga head inimesed, kellel ka
süda on õigel kohal. Oma isikliku loodusloo olen lahti kirjutanud siin: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/08/puhastustuli-loodust-armastavatele.html
Viimane lubadus on väga pretensioonikas
ja ülbegi. See on lubadus jääda ka riigikogus iseendaks. On tõsi, et võimule
lähedal olek tekitab hulgaliselt kiusatusi muuta ümbritsevat oma isiklikest
soovidest lähtuvalt ja see võib kaasa tuua ka iseenda muutumise. Reaalses elus
tähendaks see dialoogi asendamist monoloogiga, kontaktide hõrenemist vanade
sõprade ja õpilastega, sisuliste argumentide asendumist ameti autoriteedile toetuvaga jne. Ma
ei tea kuivõrd ma suudan, kuid püüan nendele ohtudele vastu seista.