Kolm viimast lubadust

Koos oma nõuniku kass Barcelonaga

Kui alustasin oma isiklikku aktiivsemat kampaaniat, siis kirjutasin oma kolmest esimest lubadusest valimisteks: (http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/12/kolm-esimest-lubadust-valimisteks.html). Tegelikult olen üsna rõõmus, et ma vahepeal midagi ei lubanud ning nüüd ongi aeg kirjutada kolmest viimasest lubadusest. Tõtt öeldes on needki osalt kolme esimese lubaduse täiendused.

Kõigepealt mõni sõna haridusest. Eelmistes lubadustes rääkisin rohkem välistest asjadest: õpetajate puudusest, stereotüüpidest, palkadest jne. Aga ka hariduse sisust on vaja rääkida. Ma tean väga hästi, et see pole niivõrd riigikogu kui valitsuse teema, kuid minu meelest tuleb õppekava ja ainekavad jälle ette võtta ning riigikogu liige saab siin tagant torkida. Toon ainult kaks näidet gümnaasiumi astmelt, mida kõige paremini tunnen. Väga konkreetne küsimus on kitsa ja laia matemaatika probleemid, keegi ei ole õnnelik (vt näiteks Alo Savi arvamust: http://opleht.ee/2019/02/matemaatika-kuningas-on-alasti/). Teiseks peaks liikuma kohustusliku osa vähendamise ja valikute suurendamise poole. Ma arvan, et õpilasel peaks olema õigus ka teatud ainetest loobuda ja teistesse rohkem süveneda.  Lisaks veel üks mõte, kes on gümnaasiumis õpetanud, need teavad, et õpilaste puudumist 12. klassis on väga raske ohjata – nad on noored täiskasvanud. Minu ideaalis võiks õppekava olla nii paindlik, et andekamatel oleks võimalik gümnaasium läbida ka kahe aastaga. Ning see ei käi pelgalt gümnaasiumi kohta, olen kuulnud, et õppekava ja ainekavasid peaks läbi vaatama ka põhikooli ning kutsehariduse osas. Samas tean ka seda, et õpetajad on oma aine patrioodid ning ei kohustuslike tundide vähendamine ega ainekava hõrendamine ei lähe lihtsalt.      

Teiseks peatun rohelistel teemadel. Eesti Metsa Abiks kompass andis mulle punase tule ja ei soovitanud mind valida. Ma saan neist aru, nad ootasid selget seisukohavõttu mitmetes küsimustes, mina selleks valmis polnud. Ja siin pole midagi teha, minu ideaalis on ka kõige raskemad teemad läbiräägitavad ja sellest ma taganeda ei saa. Kellel on soov sümpaatselt rohelisi sotse valida, neile soovitan Tartu nimekirjas Gea Kangilaskit, Lemmit Kaplinskit, Ott Maidret ja Asko Tammet, kõik nad on väga head inimesed, kellel ka süda on õigel kohal. Oma isikliku loodusloo olen lahti kirjutanud siin: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/08/puhastustuli-loodust-armastavatele.html

Viimane lubadus on väga pretensioonikas ja ülbegi. See on lubadus jääda ka riigikogus iseendaks. On tõsi, et võimule lähedal olek tekitab hulgaliselt kiusatusi muuta ümbritsevat oma isiklikest soovidest lähtuvalt ja see võib kaasa tuua ka iseenda muutumise. Reaalses elus tähendaks see dialoogi asendamist monoloogiga, kontaktide hõrenemist vanade sõprade ja õpilastega, sisuliste argumentide asendumist ameti autoriteedile toetuvaga jne. Ma ei tea kuivõrd ma suudan, kuid püüan nendele ohtudele vastu seista.