See on Lähispolaar-Uuralis. Jõudsime Mirtsi ja Üllasega (keda pildil pole) onnini. |
Esimene jutt tuli kergelt, sinna kirjutasin paar emotsiooni
ja isiklikke mälestusi, mis otseselt filmiga ei seondunud. Tegelikult tunduski
mulle filmi vaatamise ajal, et peas jookseb samal ajal kaks filmi: üks, mis
peegeldab ekraanil näidatut, teine seotud isiklike mälestuste ja elamustega
ning see isiklik film võis Eero tehtud Musta alpinisti omasoodu vormida. Ning
seetõttu pole ma sellel teemal kindlasti objektiivne kirjutaja. Aga mõne
tähelepaneku lisan.
Niisiis, käisin eile (30.XI) Elektriteatris filmi uuesti vaatamas.
Mis ma siis ekraanilt nägin? Kohe filmi algusest paistis, et
sellel matkal läheb kõik valesti, mis valesti minna saab. Juba rongis pidutsemisel
võis märgata, et matkagrupis ajavad inimesed eri asja, ühisosa on ohtlikult
vähe ning seda ka ei otsita. Ohtlik oli ka see, et matkagrupis oli füüsiliselt
nõrk lüli (see arstitudeng). Samas oli see peaaegu ainuke asi, mis sai
parandatud (kuidas algajad matkajad oma nõrkuse ületavad olen näinud küll).
Arvan, et filmis kujutatud Eero oleks ka mulle närvidele käima hakanud (tegelikkuses
ma ei mäleta matkal ühtegi korda, kus ma ta peale oleks vihastanud). Olle
hammas läks ka katki ning nii muutus ta veel haavatavamaks (eeter oleks siin
ehk natuke aidanud).
Talimatkalt ei saa tavaliselt poole pealt ära minna. Ja pinges
olekuga päevad venivad lõpututena. Filmis näidatava matka toimumise rajoonis ei
ole ka lõputult pikki suusasõite, kus võib rahuneda – vastupidi, seal on
vahelduv maastik, suusad alla-alt ära, kassid alla, siis jälle ära, vahepeal
kaljudel, vahepeal lumel, vahepeal jääl. Ikka satud sulle valusa inimese
kõrvale, pilgud kohtuvad jne. Filmis toimubki olukord, mis on väga halb – grupp
läheb kaheks. Oodates üks suhe tekib ja teine vastuolu süveneb.
Filmis on ka oma religioosne pool. Pühast metsast kaasa võetud
mäekristall osutub oluliseks. Samas pole selles filmis religioossed liinid
eriti tugevalt välja joonistatud, kuid teatav ümbritsev rutiin (kohalikele) ja
tundmatus (matkajatele) on hästi edasi antud. Olen ühel teisel matkal (Tsherski
ahelikku) kogenud, kuidas korralik ja natuke puine kohaliku lennujaama ülem
ligi tund aega selgitas (ta oli küll ka purjus), et ta on ateist, kuid taigas
tuleb alati lõkkesse tükk toitu ja natuke piiritust Bainaile (taiga isandale)
anda. Suhe usuliste ja müstiliste tegelaste ja jõududega on mägedes ja taigas
oluline. Seal võib kergesti tunnetada, et ole kui tugev tahes, kõik pole sinu
võimuses.
Ma ei tea, kas filmi teise poole süngemates stseenides on
Eero silme ees (või alateadlikuks mõjutajaks) olnud 1959. aastal teadmata
viisil hukkunud Djatlovi matkaseltskonna traagika ja pildid leitud
surnukehadest (näiteks surnukuuri stseen). Djatlovi lugu teab ta kindlasti. - Suhtlesin vahepeal Eeroga, Djatlovi lugu pole teda selle filmi tegemisel mõjutanud, surnukuur oligi selles külas selline nagu filmis.
Olen kuulnud paarilt inimeselt, et neid häiris kasutatud
reljeefne keel. Ise ei pannud ma seda filmi edenedes enam tähele. Oli vist
nõnda, et kui asjad laabusid, siis sai ergutuseks, mustaks huumoriks või enda
lohutuseks igasuguseid sõnu kasutatud ja need ei häirinud. Ka igasuguseid
mõtteid käis peast läbi ja nende esitamisel on Eero meisterlik – reaalsus
seguneb filmis tõepoolest mõtetega.
See, mida ma ekraanil nägin, kujutas ühele põlvkonnale väga olulise elu osa lugu. Vaevalt,
et keegi seda enam Eestis ekraanile toob. Mul on natuke kahju, et see lugu oli
ekraanil sünges võtmes (see pole etteheide filmile, Eerol oli vaja teha just
selline film), vist olen aastatega hakanud teravaid mõtteid vältima. Igatahes
olen Eerole väga tänulik.
Ahjaa! Tundsin teisel vaatamisel enda dokumentaalkaadrites
ära küll. Ja teised head matkakaaslased sellest varasemast Burjaatia matkast.