„
Elas kord ühes külas mees, kelle
nimi oli Jakob. Kord rõõmsas meeleolus peol kaotas ta hetkeks enese üle
kontrolli ja peeretas valjusti. Sellest hakkas tal nii häbi, et ta kolis külast
ära kaugele mägedesse ja alles siis, kui tundis, et surm hakkab tulema,
otsustas oma kodukülla naasta
Kui Jakob oma koduküla esimesi taresid märkas, tuli talle
üks külamees vastu. Jakob, erutatud ja
elevil kodukülla jõudmisest, hakkas vastutulijat küsitlema.
„Minu vana sõber ja mängukaaslane, Taavet, kas ta elab
veel?“
„Ei, selle targa vanamehe me matsime hiljuti maha,“ kostis
kohatud mees.
„Aga Saara, minu vana armsam?“
„Jah, ka Saara on ammu surnud, see juhtus juba siis kui ma
poisike olin,“ vastas mees.
„No aga Iisak, ta oli minust noorem, tema ometi elab?“ ei
jätnud Jakob jonni.
„Iisak nimi on nagu tuttav,“ kostis mees. „Aga miks sa neid
asju üleüldse minu käest küsid , mina olen ju suhteliselt noor mees. Mina
sündisin viis aastat pärast seda kui Jakobi nimeline mees ühel peol peeretas.“
Neid sõnu kuuldes taipas Jakob, et talle pole kodukülas
kohta, ta läks tagasi mägedesse ja suri seal.“
Eestis kõneldakse viimasel ajal üsna
palju häbist. Mulle näib, et see on hetkel üsna väikese mõjuga teema, sest
erinevalt anekdoodis kirjeldatust Eesti ühiskonnas häbil reaalset jõudu ei ole. Häbi
pärast ei vajuta maa alla, pigem võib kohata õigustamist isegi nii
endastmõistetavalt häbiväärsete tegude puhul nagu näiteks tumedanahaliste laste
ja nende emade mõnitamine või liitlasvägede sõdurite solvamine.
Ma ei poolda mingist
kollektiivsest häbist rääkimist. Teatud lausrumaluste pärast ei peaks mitte
häbi tundma, vaid vahel on võimalik sedalaadi ettevõtmistele huumoriga vastata,
vahel lihtsalt küündimatusele kaasa tunda. Hea näitena meenub, kuidas Eesti
endine tipp-poliitik soovis tekitada Facebook'is reeturite nimekirja, kuid
juhtus hoopis, et sinna panid end vabatahtlikult kirja paljud arukad ja
sümpaatsed inimesed. Inimprussakatest ja parasiteerivatest tibladest rääkinud kaitseliidu ametnik jäi
küll ametisse, kuid selge on see, et tõsiselt seda inimest enam ei võeta.
Siiski tundub, et häbil on
ühiskonna mõjutamisel olulisem roll kui esmapilgul paistab. Tõsi, mõnda aega
võib häbi teemat vältida või ignoreerida.
Antoine de Saint-Exupery kirjutab „Väikeses printsis“ joodikust, kes
joob, et häbi unustada ning häbi on tal sellepärast, et ta joob. Mulle meenutab
selline nõiaring tänapäeval kõige enam teatud ideoloogiliste seisukohtade papagoilikku
kordamist või lõputuid copy-paste postitusi sotsiaalmeedias.
Häbi jõud seevastu ilmneb
olukorras, kui inimene tunnistab, et ta tegi midagi valesti, kuid on end
parandanud ei korda tehtud viga enam. Mulle on ikka imponeerinud Mihkel Raua
väide oma suhte kohta alkoholiga: „Ma olen joodik, kes ei joo.“ Selles
väljendis on kokku võetud kuri ja häbiväärne kogemus, kuid ka selle kogemuse
ületamine. Tänu häbi tunnistamisele võtan ma Mihkel Raua seisukohti näiteks
alkoholiseaduse kohta väga tõsiselt.
Mulle näib, et häbi teadvustamise
nõrkusesse kaob meie ühiskonnas arvestatav hulk dialoogi. Kui häbi ei tunta, ei
tunnetata ka oma vigu, ollakse liiga lihtsalt oma lõplikus õigsuses veendunud
ning sellisel juhul kaob teise poolega arvestamise vajadus. Viimast oleks vaja näiteks
inimeste vaheliseks usalduseks. Nii on raske töötada koos inimesega, kes väidetavalt
ei eksi, teab alati, missugused seisukohad on õiged ning oskab lisaks end alati
esitleda vaese kannatajana. On siis talle kujuteldava ülekohtu tegijaks Eesti valitsus
või peavoolumeedia.
Olen vahel kahelnud, kas meie haridussüsteem
annab koolides õpilastele piisavalt julgust otsuste langetamiseks. Otsustamise
alla kuulub ka julgus oma eksimusi tunnistada, kuid ka otsustavus juhtida
viisakalt tähelepanu olukorrale, kui sõber või tuttav on teatud tegevuste või väljenditega
liiale läinud. Mulle näib, et sellisel kujul on häbi tagasitoomine ühiskonda
tervendav ja aitab vahetevahel jõuda kui mitte kokkulepeteni, siis vähemalt vastastikuse
mõistmiseni.
Eesti Päevaleht
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/habi-joust-ja-jouetusest?id=72880359
No comments:
Post a Comment