Friday, November 6, 2015

Häbi jõust ja jõuetusest





Tudengiajast mäletan, kuidas teoloogiaprofessor Kalle Kasemaa põimis sageli oma Vana Testamendi loengutesse mõne juudi anekdoodi. Kord iseloomustas ta anekdoodi abil häbi jõudu juudi ühiskonnas. Lugu oli umbes  järgmine:
Elas kord ühes külas mees, kelle nimi oli Jakob. Kord rõõmsas meeleolus peol kaotas ta hetkeks enese üle kontrolli ja peeretas valjusti. Sellest hakkas tal nii häbi, et ta kolis külast ära kaugele mägedesse ja alles siis, kui tundis, et surm hakkab tulema, otsustas oma kodukülla naasta
Kui Jakob oma koduküla esimesi taresid märkas, tuli talle üks külamees vastu. Jakob, erutatud  ja elevil kodukülla jõudmisest, hakkas vastutulijat küsitlema.
„Minu vana sõber ja mängukaaslane, Taavet, kas ta elab veel?“
„Ei, selle targa vanamehe me matsime hiljuti maha,“ kostis kohatud mees.
„Aga Saara, minu vana armsam?“
„Jah, ka Saara on ammu surnud, see juhtus juba siis kui ma poisike olin,“ vastas mees.
„No aga Iisak, ta oli minust noorem, tema ometi elab?“ ei jätnud Jakob jonni.
„Iisak nimi on nagu tuttav,“ kostis mees. „Aga miks sa neid asju üleüldse minu käest küsid , mina olen ju suhteliselt noor mees. Mina sündisin viis aastat pärast seda kui Jakobi nimeline mees ühel peol peeretas.“
Neid sõnu kuuldes taipas Jakob, et talle pole kodukülas kohta, ta läks tagasi mägedesse ja suri seal.“

Eestis kõneldakse viimasel ajal üsna palju häbist. Mulle näib, et see on hetkel üsna väikese mõjuga teema, sest erinevalt anekdoodis kirjeldatust Eesti  ühiskonnas häbil reaalset jõudu ei ole. Häbi pärast ei vajuta maa alla, pigem võib kohata õigustamist isegi nii endastmõistetavalt häbiväärsete tegude puhul nagu näiteks tumedanahaliste laste ja nende emade mõnitamine või liitlasvägede sõdurite solvamine.    

Ma ei poolda mingist kollektiivsest häbist rääkimist. Teatud lausrumaluste pärast ei peaks mitte häbi tundma, vaid vahel on võimalik sedalaadi ettevõtmistele huumoriga vastata, vahel lihtsalt küündimatusele kaasa tunda. Hea näitena meenub, kuidas Eesti endine tipp-poliitik soovis tekitada Facebook'is reeturite nimekirja, kuid juhtus hoopis, et sinna panid end vabatahtlikult kirja paljud arukad ja sümpaatsed inimesed. Inimprussakatest ja parasiteerivatest  tibladest rääkinud kaitseliidu ametnik jäi küll ametisse, kuid selge on see, et  tõsiselt seda inimest enam ei võeta.      

Siiski tundub, et häbil on ühiskonna mõjutamisel olulisem roll kui esmapilgul paistab. Tõsi, mõnda aega võib häbi teemat vältida või ignoreerida.  Antoine de Saint-Exupery kirjutab „Väikeses printsis“ joodikust, kes joob, et häbi unustada ning häbi on tal sellepärast, et ta joob. Mulle meenutab selline nõiaring tänapäeval kõige enam teatud ideoloogiliste seisukohtade papagoilikku kordamist või lõputuid copy-paste postitusi sotsiaalmeedias.  

Häbi jõud seevastu ilmneb olukorras, kui inimene tunnistab, et ta tegi midagi valesti, kuid on end parandanud ei korda tehtud viga enam. Mulle on ikka imponeerinud Mihkel Raua väide oma suhte kohta alkoholiga: „Ma olen joodik, kes ei joo.“ Selles väljendis on kokku võetud kuri ja häbiväärne kogemus, kuid ka selle kogemuse ületamine. Tänu häbi tunnistamisele võtan ma Mihkel Raua seisukohti näiteks alkoholiseaduse kohta väga tõsiselt.   

Mulle näib, et häbi teadvustamise nõrkusesse kaob meie ühiskonnas arvestatav hulk dialoogi. Kui häbi ei tunta, ei tunnetata ka oma vigu, ollakse liiga lihtsalt oma lõplikus õigsuses veendunud ning sellisel juhul kaob teise poolega arvestamise vajadus. Viimast oleks vaja näiteks inimeste vaheliseks usalduseks. Nii on raske töötada koos inimesega, kes väidetavalt ei eksi, teab alati, missugused seisukohad on õiged ning oskab lisaks end alati esitleda vaese kannatajana. On siis talle kujuteldava ülekohtu tegijaks Eesti valitsus või peavoolumeedia.

Olen vahel kahelnud, kas meie haridussüsteem annab koolides õpilastele piisavalt julgust otsuste langetamiseks. Otsustamise alla kuulub ka julgus oma eksimusi tunnistada, kuid ka otsustavus juhtida viisakalt tähelepanu olukorrale, kui sõber või tuttav on teatud tegevuste või väljenditega liiale läinud. Mulle näib, et sellisel kujul on häbi tagasitoomine ühiskonda tervendav ja aitab vahetevahel jõuda kui mitte kokkulepeteni, siis vähemalt vastastikuse mõistmiseni.

Eesti Päevaleht  
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/habi-joust-ja-jouetusest?id=72880359

No comments:

Post a Comment