Käisin ilma tõrvikuta meeleavaldusel

Plakat eakaaslastele

Lõin liidu rohelistega

Käisin täna Tartu meeleavaldusel „Jah vabadusele, ei valedele!“  Ilm oli jahedapoolne, sellest hoolimata oli tipphetkel kohal 150-200 inimest. Oli päris toredaid kõnesid, naljakaid sõnakomistusi (inimõigused ei ole universaalsed), paar mõnusat kohtumist jne.

Üks möödaminev tuttav küsis, missuguseid valede vastu me protestime. Vastasin talle päris pikalt ja omajagu subjektiivselt, püüan siin kokkuvõtte teha.

Näiteks valede vastu, mis ignoreerivad teadust. Ma ei ole kuulnud, et EKRE oleks erakonna tasandil distantseerunud Martin Helme poolt väljaöeldud seisukohast, et kliimamuutused on pettus ning seda väitvad teadlased peavad silmas omakasu.

Teiseks, valede vastu, mida mõned koalitsiooni moodustavad poliitikud süüdimatult levitavad. Näiteks Peeter Ernitsa hiljutine fb postitus, kus ta esitas Euroopa Parlamendi Aafrika päritolu inimeste kohta vastuvõetud resolutsiooni tõlgenduse, kus ta soovitused, palved ja üleskutsed sujuvalt asendas kohustusega (paar kuud tagasi jagas ta ehk veelgi hullemat teksti 7 miljonist Eestisse saabujast). Tunnistan, mul on Peetri pärast tõsine mure, ta on olnud hea loodusteadlane, üks nendest, kelle eeskuju mõjutas mind minema bioloogiat õppima, kuid viimase aja sõnavõtud pole nagu tema tase.

Lisaks kaante vahele kogutud valede vastu. Lugesin (küll väga ositi) Henn Põlluaasa (tulevase spiikri?!) raamatut „Sotsid“, ma ei usu, et ta meelega valetab, kuid väga paljudest asjadest ei saa ta aru ning seetõttu kubiseb see raamat tõele mittevastavatest väidetest.  

Neljandaks, ka mina sain Jüri Ratase väljendist nõnda aru, et EKREga koalitsiooni ei moodustata. Loomulikult pean ma Jürist endiselt lugu, tal on tugev eetiline tunnetus ning usun, et teatud piire ta ei ületa.

Viiendaks ehk kõige olulisemaks oli tänane meeleavaldus suunatud sõna devalveerumise vastu (kaalusin ka, et kirjutada valede normaliseerumise vastu), et väljaöeldud sõna ei maksa enam midagi ning on normaalne seda järgmisel päeval seda muuta. Et mõned poliitikud otsustavad, et ongi lubatud öelda halvasti naistearstidele, homodele, lastetutele naistele jne.

Mõned märkused tänase poliitilise olukorra kohta veel. Loomulikult olen kaugel arvamusest, et poliitikas algas sõna (lubaduste, seisukohtade) devalveerumine praegu käivatest koalitsiooniläbirääkimistest. Minu meelest oli siin üks halvemaid näiteid Andrus Ansipi üleskutse viia Eesti viie jõukama hulka (ilma selle lubaduse eest vastutust võtmata) ning seepärast ma praeguses poliitilises olukorras mõistan Kaja Kallase pingutusi, Andruse Ansipi reljeefsed sõnavõtud erilist sümpaatiat ei tekita.

Siis veel väljaütlemistest, justkui oleks praegu meedias tekkinud mingi loodava koalitsiooni vastane hüsteeria. Seda ei ole. On väga tavaline opositsiooni ja kodanikeühenduste toimetamine, mis on tunduvalt pehmem ja intelligentsem, kui EKRE opositsioonis olek. Aga tõde põletab kindlasti valusamini kui mõne erakonna tõrvikud.

Rahvuslus ei väljendu endale vastu rindu tagumises ja teisi halvustades

Olude sunnil kiiruga kirjutatud artikkel, seetõttu omajagu pealiskaudne. Ilmunud Postimehes: 

https://arvamus.postimees.ee/6535008/toomas-jurgenstein-rahvuslus-ei-valjendu-endale-vastu-rindu-tagumises-ja-teisi-halvustades

Tunnistan, et kui lugesin eile õhtul Priit Pulleritsu artiklit „Sotside pärishäda“, siis reageerisin üsna emotsionaalselt facebook-is: „Tuli ära! Üks sportlik ja vahva mees peab oma nätaka selle eest panema, et sotsid tõesti ei mõista rahvust vere puhtuse kaudu.“ Aga püüan nimetatud artiklit mõne sõnaga rahulikumalt kommentaarida.

Loomulikult hindavad sotsid rahvust ja rahvusriiki, selleks piisab lugeda vaid meie valimisprogrammi kuuendat peatükki „Eesti keele ja kultuuri areng“, mis algab tõdemusega: „ Kultuuripoliitika kujundamisel lähtume Eesti Vabariigi põhiseaduslikust sihist tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Käsitleme seda sihti kooskõlana kultuuri hoidmise ja järjepidevuse tagamise ning kultuurile omase uuenduslikkuse ja avatuse vahel.“

Programmis on selgelt öeldud, et rahvust me mõistame peamiselt keelelise ja kultuurilise identiteedi kaudu. Meile tõesti ei ole küsimuseks inimese geenid, vanaema või vanaisa päritolu, pea kuju või nahavärv. Piltlikult öeldes, kui Hiiumaal Näkimadalatel hukkunud laevalt oleks kantud randa tumedanahaline imik, kes kasvaks üles Leigeri ja Pireti peres ja talle oleks lähedasim keelekuju hiiu murre ning meelistoit suitsutatud tuulehaug, siis pole sotsidel küsimus teda hiidlaseks tunnistada.  

Siiski on sotsidel veel üks omapära. Me püüame rahvusluse  teemal hoiduda loosunglikkusest ja vastandmisest ning konfliktide puhul püüame leida töötavaid lahendusi. Võtame näiteks viimastel nädalatel teravalt üleval olnud Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeele küsimus. Direktor Anne Endjärve pidas selgelt  parimaks lahenduseks sotsiaaldemokraatide  poolt pakutud mõtet võtta Järve kool riigi pidada ja säilitada see täistsükli koolina.      

    

Või teine näide: Priit Pullerits teeb hoiatava näitena oma artiklis juttu üle-eelmisel aastavahetusel esitamata jäänud Eesti hümnist ja mulle meenusid reageeringud sellele möödalaskmisele. Sotside Ivari Padari ja Liia Hänni eestvõttel koguneti järgmise ööl Vabaduse platsile hümni laulma, EKRE saatis laiali poliitreklaami, kus oli vigaselt kirjutatud nii hümni pealkiri kui ka sõnade autori nimi.

Olen öelnud („Rahvuslased, vastandumine ja rahvast hoolimine“ Postimees 27.03.2017 ), et oma rahvast, keelest ja kultuurist hoolijad võivad üsna harmooniliselt kuuluda sotsiaaldemokraatide toetajate hulka. See on viljakas sümbioos, kus primaarseks pole kunagi vastandumine /../ Teisalt ka tõdesin („Rahvuslusest ei pea tegema midagi karikatuurset“ Postimees 4.jaanuar 2017).: „Olla rahvuslane on austusväärne ja tõsiseltvõetav maailmavaateline otsus. Küllap iga eestlane, kes peab oluliseks ning armastab oma keelt ja kultuuri, kannab endaga kaasas suuremal või väiksemal määral rahvuslust. Rahvusluse intellektuaalne ja emotsionaalne nudimine aga võib muuta tõsise maailmavaate karikatuuriks. Ja sellest on kurb.“ Täna on mul kurb, et viimasel hetkel enne valimispäeva on loosunglikult tõmmatud lauale teema, mis reaalsuses nõuab rahulikku ja pikemaajalist arutelu.