Ilmunud EPL 26.11.20
Kirjeldatud lugu meenub mulle viimasel
ajal sageli kui mõtlen kristlusele, õieti kristluse ühtedele kõige
nähtavamatele ilmingutele Eestis. Olen ikka olnud arvamusel, et ristiusu näol
on tegemist tohutult võimalusi omava religiooniga. Seal on olemas potentsiaal headuseks,
lepituseks, rahuks, vaimseks arenguks, lunastuseks jne. Samas jääb alati problemaatiliseks,
kuidas suudetakse seda potentsiaali rakendada. See on väljakutse kõigi maade kristlastele,
religioonifilosoof Leszek Kolakowski väljendab seda järgnevalt:
„Ei ole maailmas midagi paremat,
midagi kaasakiskuvamat ja austusväärsemat kui Jeesuse Kristuse õpetus, ja meil
ei jää muud kui häbeneda, et nii vähe (kui üldse on) inimesi, kes suudavad tema
õpetuse järgi elada.“
Tunnistan, et mõeldes tulevikule,
on teatud kristluse ilmingud Eestis olnud murettekitavad. Seda on täheldanud
teisedki, teoloogidoktor ja vaimulik Jaan Lahe tõdeb EPLi intervjuus „Vaim
vardas“ imestunult ja kurvalt, et ristiusu
keskne sõnum oleks justnagu kaotsi läinud: „Tegemist on millegi säärasega, mida
sellisel kujul ei ole kiriku ajaloos kunagi varem olnud. Mitte kunagi varem ei
ole homoseksuaalsusest kui patust tehtud kristluse õpetuslikku keskset
küsimust, nagu seda praegu sageli käsitletakse. Sellest tehakse justkui
kristluse proovikivi: kui sa praktiseerid homoseksuaalsust, ei saa sa kristlane
olla, ja kui sa ei mõista seda hukka ise homoseksuaalne olemata, ei ole samuti
võimalik kristlane olla.”
Tulles tagasi iseka hiiglase loo
juurde leian sellel mitmeid piltikke paralleele tänase kristlusega Eestis. Aiast
lapsed välja peletanud hiiglane on oma heatahtlikust olemusest ajutiselt
irdunud, niisama kui kristluses on oma põhisõnum unarusse jäetud. Sarnaselt
hiiglasega tegelevad mõned usulised grupid agaralt müüri ehitamisega.
Esmapilgul võibki tunduda, et müüriga piiratud majapidamises on lihtsam elada,
sest kõik on stabiilne, aias pole mänguhoos kilkavaid lapsi ja halbades asjades
võib süüdistada neid, kes jäävad müüride taha. Õige varsti aga tunnetab
sellises aias toimetaja, et midagi väga olulist on kaduma läinud. Ning
selliselt ehitatud vaimne müür on väljapoole jäävast maailmast ära lõiganud ka paljud
avatud ja pühendunud kristlased.
Väga lihtsalt tekib mõte, et äkki
peaks usulise sõnumi rõhuasetus olema seksuaalsuse asemel kusagil mujal.
Hiljutises Postimehe intervjuus pakub ühe võimaluse välja teoloogiadoktor ja
vaimulik Kalle Kasemaa: „Pigem võiks kirik meie aja üldise nivelleeritusse
keskel olla majakas, millest kiirgab haridust ja vaimsust!“
Arvan, et usu vaimset poolt
esindavad majakad on Eestis täiesti olemas. Näiteks juba pikka aega meie
inimesi oma säravate esseedega harinud Toomas Paul, Arvo Pärt oma muusikaga, juba
nimetatud Kalle Kasemaa tõlgetega. Esile kerkivad ka uued avatud usulise vaimu
kandjad, olgu nimetatud Jaan Lahe kristluse mõtestajana, professor Anne Kull religiooni
ja teaduse temaatika selgitajana või õigeusu munkpreester Orenti Kampus oma
piire kompavate kirjutistega. Piltlikult väljendudes uuristavad loetletud
usuinimesed müüri auku, kuid ma pole kindel, kas avaus on lastele
läbipugemiseks piisavalt suur ja müüri lõhkumiseks tuleb leida veel midagi
lisaks.
Järgnevalt tuletan meelde India
iseseisvumisele viinud Mahatma Gandhi mõtet, et religioone tuleks hinnata mitte
halvimate, vaid parimate näidete põhjal, mida nad on suutelised looma. Minu
jaoks on kristluse parimad ilmingud sellised, kus ka usuvõõrad inimesed
tunnevad, et iga sõna, pilt või nägemus tabab neid südamesse, otse kodade ja
vatsakeste vahele.
Üks eelmises lõigus kirjeldatud näide oli 5. novembril 2017 ETV
eetris olnud saade „Suud puhtaks“, kus armastatud vaimulik Annika Laats
võttis südamlikult sõna kooseluseaduse toetuseks. Paljud religiooniga lõdvalt
või üldse mitte seotud inimesed tajusid Annika Laatsi sõnavõttu kuulates
esimest korda, et armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum võib olla
võimas ja kaasakiskuv.
Küllap ongi usuliste müüride lammutajate
üheks kõige olulisemaks relvaks armastus. Teoloogiadoktor Johann-Christian
Põder rõhutab ERR artiklis „Häda armastuse pärast“ usulise armastuse kõikhõlmavust:
„Armastus on seejuures suunatud erilisel kombel neile, kes on nõrgemad ja
haavatavad, keda ühiskond kipub eirama või enda seast välja lükkama. Sellisena
on see meie inimsuse alus – ühtlasi aga ka kriitiline lakmuspaber nii
kirikutele kui ka ühiskonnale laiemalt.“
Apostel Paulus räägib oma esimese
kirjas korintlastele kolmeteistkümnenda peatüki alguses, mis oleks kristlik
sõnum armastuseta: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei
oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.“ Mul pole
kahtlustki, et kristlased leiavad endale hiiglase kombel jõudu müür maha
lõhkuda ning lapsed aeda lubada - siis saabub ka vaimne kevad. Sellise tegevuse
käivitavaks jõuks on kristlik armastuse sõnum. Kindel on ka see, et armastusest
kantud sõnumit ei saa jätta homseks.