Ilmunud EPL: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/uus-sari-joulud-ja-religioon-joulud-kui-motete-vabastamine?id=80510124
Advendiaeg on juba üle võlli ning jõududeni on jäänud napp
nädal. See on aeg, kus ikka ja jälle esitatakse nii avalikult kui iseendale
küsimusi jõulupühade tähenduse kohta. On loomulik, et traditsiooniliste
tõlgenduste kõrval tähtsustavad inimesed jõulusõnumist veel spetsiifilisi neile
olulisi momente. Näiteks minu jaoks on viimastel aastatel olnud oluline jõulude
sõnumis sisalduv võimalus oma mõtlemine vabamaks muuta.
Jõulude põhisõnum kõlab tänapäevases keeles esmasel
kuulamisel üsna brutaalselt – kogu Universumi tekke taga seisev määratu jõud,
mida Euroopas nimetatakse Jumalaks, valib välja ühe väiksevõitu tähe ja selle
ümber tiirleva keskmise planeedi ning sünnib sellel planeedil ühe agressiivse
imetajaliigi meessoost isendina, kellele pannakse nimeks Jeesus. Sellisel kujul
esitatud jõululugu rabab lisaks oma brutaalsusele veel ebaloogilisusega. Ometi
on võimalik see näiline umbsõlm üsna lihtsalt lahti raiuda.
Mul on hästi meeles praegu Pirita kloostris oma vanaduspäevi
veetva preestri Vello Salo rohkem kui paarikümne aasta tagune loeng, kus ta
nentis, et usumaailmas tuleb leppida, et kõike seletada ei saa. Samas ta
väitis, et loogiliselt seletamatu ei
tähenda religioossele inimesel mitte mõistusevastast, vaid sageli mõistuseülest.
Kuna olen omaks võtnud kristluse, siis vähemalt minu jaoks raamistab
mõistuseülene jõululugu kogu inimkonna lugu ja maailma mõtestamisel ei pea minu
interpreteeringud olema enam rangelt loogilised. Selle asemel olen eelistanud
piltlikkust, metafoore ning ka fantaasiat. Nii olen näiteks Kaini ja Abeli
vennatapmise lugu vaadelnud ikka meie esivanema ja neandertallase loona, kus
meie esivanem oma vennasliigi väljasuremise põhjustas.
Jõululooga, mis räägib Jumala inimeseks saamisest, käib
tihedalt kokku inimkonna vaimsemaks saamise lugu ja nii olen ikka ja jälle
püüdnud mõelda inimese eellaste religioosse tunnetuse tekkele. Hispaanias Atapuerca orus asuvas suures karstikoopas
on paleontoloogid kaevamas käinud juba mitukümmend aastat. 2013. aastal on
sealt välja kaevatud 1,4 miljonit aastat vana 2,5 cm pikk kivikild, mida on
suure tõenäosusega kasutatud noana, ja mis on üks vanimaid tõendeid inimese
eellaste asustusest Euroopas.
Mäletan, kuidas teade 1,4 miljoni aasta
vanusest esivanema noast tekitas minus mitmeid spekulatiivseid küsimusi selle
omaniku usu kohta. Kas Atapuerca koobastes elanud ürginimesi, keda
loodusteadustes tuntakse püstiste inimestena (homo erectus), oli juba
puudutanud Jumala hingus? Kas nad tunnetasid, et maailmas on olemas midagi
kõrgemat, ja ka püüdsid sellele omal kombel reageerida? Ja ehkki olen
neile nende küsimuste vastusena pidanud Sokratese kombel tõdema: «Ma tean, et
ma midagi ei tea.» on minu jaoks jõulude sidumine inimese evolutsiooniga
iseenesest loomulik ja väärtuslik.
Jõululoos tõstatub tahes-tahtmata ka küsimus imest. Tunnistan, et suhtumine imedesse on minus alati
kahetisi tundeid tekitanud ja võib-olla kõige lähedasemaks on mulle jäänud
teoloog Paul Tillichi (1886–1965) määratlus: «Tõeline ime on eelkõige sündmus,
mis on hämmastav, ebaharilik ja vapustav, kuid mis pole vastuolus reaalsuse
ratsionaalse struktuuriga.» Kindlasti aga olen suhtunud paraja skepsisega
imedesse, millega käib kaasas suur tähelepanu ja meedia-show. Meenub, et imede
tegemisest rahvahulkadele mõju avaldamiseks keeldus ka Jeesus (Matteuse
evangeelium 12:38–39 ja 16:1–4).
Ime ja imestamise rolli ja võimalusi, meie
maailmataju rikastamiseks on mõjukalt kirjeldanud Jaan Kaplinski oma «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud raamatus
«Kõik on ime».
Ehkki ühelt poolt on selle raamatu pealkiri tsitaat Marie Underi luuletusest, on Kaplinski pannud ette samal viisil tõlkida ka Albert Schweitzeri (1875–1965) tuntud väljendit «aukartus elu ees». Kaplinski käsitluse kohaselt tuleks aukartust eesti mõtteviisis mõista eelkõige imelisuse tajumisena.
Ehkki ühelt poolt on selle raamatu pealkiri tsitaat Marie Underi luuletusest, on Kaplinski pannud ette samal viisil tõlkida ka Albert Schweitzeri (1875–1965) tuntud väljendit «aukartus elu ees». Kaplinski käsitluse kohaselt tuleks aukartust eesti mõtteviisis mõista eelkõige imelisuse tajumisena.
Mulle tundub, et selline imestamisvalmidus
lubab meil mõista maailma sügavamalt, hoolivamalt ja avatumalt. Õige sageli
võib lugeda ka evangeeliumides, kuidas inimesed üht või teist asja imeks panid.
Ehk on tõesti nii, et maailmas ikka ja jälle imestamiseks põhjust leidev
usuinimene ei klammerdu talle valmiskujul esitatud väidete külge, vaid on alati
valmis Jumala maailma rikkusega avatult ja teisi arvestavalt toimetama. Usun,
et ka sellisel ime ja imestamise käsitlusel on jõulusõnumi tõlgendustes oma
koht.
Mõned kuud tagasi kulmineerus paljudes kirikutes
reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine. Reformatsiooni pärandiks on ka
laialdane koolihariduse nõue ja tõdemus, et iga inimene peaks suutma ise
piiblit lugeda, seda mõistma ja loetu üle mõtisklema. Mulle näib, et traditsioonilise jõulusõnumi
kõrval võiks reformatsiooni sõnum julgustada otsima jõulusõnumist ka isiklikku
tõlgendust. Usun, et sealt võib leida
nii imelisust kui intellektuaalsust, südamlikkust ja huumorit ning samuti vabadust
ja armastust.