Wednesday, September 21, 2022

Kõne Riigikogus 21.09.22, kolmandate riikide valimisõigusest

Alustan üleskutsega ja kutsun üles kõiki riigikogulasi olema optimistlikud. Tsiteerin Kalev Stoicescu tänase artikli pealkirja: „Ukraina sõja kriitiline faas on alanud. Venemaa avalikkus annab märke, et haistab kaotuse hõngu.“ Nii ongi, kui me usume Ukraina võitu pole mingit vajadust tänast eelnõud, mis on põhiseadusega selges riives, üleüldse menetleda.

Kahjuks on reaalsus teine ja ma näen siin valimiskampaania hiilivat algust. Aga olgem ausad, see on toimunud robustselt. Kui täiesti on võimalik mõista soovi piirata agressorriikide kodanike osalemist meie kohalikel valmistel, siis teha seda rahulikult ka Suurbritannia, Islandi, Ameerika Ühendriikide, agressioonis kannatava Ukraina jt kolmandate riikide kodanikega – sotsiaaldemokraatide jaoks on see selgelt liig.

Miks ma ikkagi räägin alanud valimiskampaaniast? Lihtsal põhjusel, et nii president Alar Karis kui ka õiguskantsler Üle Madise on viidanud selle eelnõu riivele põhiseadusega. Tsiteerin veel kord Põhiseaduses §156 kirjas olevat lauset: „Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad“

Kui soov nimetatud valimisõigust piirata olnuks tõsine, oleks pidanud tulema välja ettepanekuga muuta põhiseadust. Põhiseaduse muudatust menetleda enne valimisi korralikult aga ei jõua. Seega esitatud eelnõu tõsise näoga menetlemine ei saa olla seotud millegi muuga kui tavalise propagandaga.

Poliitikas tehakse propagandat, kuid ka propagandat tuleb teha targalt. Hetkel menetlusse antud eelnõu kahjuks seda ei ole. Toon kolme väga targa ja samas erineva inimese arvamused, kes on eelnõuga tõstatatud küsimuste suhtes kriitilised:

Pisut rohkem kui nädal tagasi rääkis siinsamas meie ees Eesti Vabariigi president Alar Karis ja ta ütles:

“Minu üldisem veendumus on, et isegi kriisiolukorras ei tohi hakata painutama õigusriiklust. Nii näiteks on keeruline toetada üleskutseid võtta mittekodanikelt kohalikel valimistel õigus valida, samuti pean vääraks suurte inimrühmade vastu kollektiivse usaldamatuse või nende märgistamise õhutamist.”

Politoloog Tõnis Saartsi arvates on hääleõiguse piiramisel pigem negatiivsed tagajärjed, ta ütleb: „Niisiis, kui valmisõiguse tühistajad ei suuda meile ette manada realistlikku stsenaariumi, kuidas kohalikud volikogud lähevad putinlaste kätte, kui kohe midagi ette ei võeta, jäävad nende argumendid hõredaks.“

Viimasena tsiteerin meie põhiseaduse loomisse olulise panuse andnud Jüri Adamsit, kes sedastab:

Mõnel juhtumil on ehk õige inimeselt Eesti kodakondsus ära võtta, mõnel juhul Eestist välja saata või elamisluba tühistada. Niisuguste riigi reaktsioonide nimistusse võiks kuuluda ka kohaliku valimise õiguse äravõtmine. Ma ei kujuta ette, milliseid asju peaks olema sündinud, et tervetelt inimrühmadelt võetakse niisugune õigus kollektiivselt /../”  

Mulle tundub, et kained ja analüüsivad hääled ühiskonnas räägivad pigem kavandatava kolmandate riikide kodanike valimisõiguse piiramise vastu.  

Lisaks veel väikese mõtte. Algatust piirata valimisõigust on põhjendatud Venemaa kallaletungiga Ukrainale. Mulle tundub, et need, kes menetletavat eelnõud valjusti kiidavad, ei usu piisavalt Ukraina võitu. Nii nagu Mart Helme riigikogu puldist üsna sõja alguses ennustas, tsiteerin täpselt ta sõnu: „Ukrainaga on lõpetatud! Millest me räägime veel! Venelastel ei ole vajagi sinna tungida, nad võtavad selle riigi üle!“.

Mina seevastu ja enamik sotsiaaldemokraate usuvad, et kohalike valimiste saabudes on Venemaa ammu lüüa saanud ja diktaator Putin, kui ta veel elus on, varjab end Uurali mägede sügavuses pika laua all. Võibolla ta ohkab veel omaette, et Ukrainas sain küll lüüa, Moskvast pidin põgenema, kuid vähemalt Eesti põhiseaduse autoriteedi panin kahtluse alla. Kuhtuva impeeriumi pärast Eesti põhiseadusest mööda hiilides näitame eelkõige vähest usku Ukraina võitu ning kesist uhkust oma põhiseaduse üle.