Ilmunud Õpetajate Lehes: http://opleht.ee/2018/09/haridusteemad-stardijoonel/
Valimiste lõhna on õhus. Isegi
suhteliselt kogenematu poliitikuna võin seda kindlalt kinnitada, sest
poliitikas olevate ja sinna pürgivate inimeste aktiivsus, väljaütlemiste
teravus ja reageerimiste sagedus on oluliselt tõusnud ning huumorimeel langenud.
Mõttes olen vahel tsiteerinud kunagise menuraamatu J.R.R.Tolkieni „Sõrmuste isanda“ kolmandas osas kõlanud vana puudekarjase
Puuparra sõnu: “/../ maailm muutub: ma tunnen seda vees, ma tunnen seda maas,
ma haistan seda õhus.“ Mitmed erakonnad on oma esmased haridust puudutavad
teemad ja lubadused juba välja käinud, kuid tõeline poleemika ja debatid pole
veel alanud. Ehk ongi see sobiv aeg üsna subjektiivsel moel klassifitseerida
näidete abil teemasid, mille üle võiks kujuneda seekordne kampaania
haridusmaastikul.
Esimesena nimetaksin teemasid,
mida võib nimetada seni parandamata vigadeks. Aeg-ajalt seda tüüpi probleeme
esile kerkib. Näiteks hetkel on mitmed koolid hädas ühe pisut ebaõnnestunud määrusega,
mis võtab õpetajakutse neilt õpetajatelt, kes teatud kuupäeval koolis ei
töötanud. Paljude õpetajate suhtes on selline määrus ebaõiglane, kuid
valimisteemaks kujuneb see tõenäoliselt ainult juhul, kui määruse kordategemine
veel väga pikalt aega võtab.
Teisena nimetaksin ühiskonnas omajagu
vastukaja leidnud küsimusi, millel on poolt - ja vastuargumente, kuid vähemalt
minu hinnangul jäävad debatid suuresti haridusringkondadesse. Näiteks
ministeeriumi plaan loobuda põhikoolis riiklikest eksamitest. Kui seni on põhikoolidest õppekava täitmise kohta infot saadud
kahes esimeses kooliastmes tehtavate tasemetööde ja riiklike lõpueksamite abil,
siis uus kava paneb ette tasemetööde laiendamist ning kooli lõpetamise
tingimused jääks kooli otsustada.
Kindlasti paljud
koolid jätkavad eksamitega, kuid on võimalikud ka loomingulised projektid,
uurimistööd vms. Minu meelest on oluline, et kooli lõpetamiseks parima vormi
loomisele saavad lapsevanemad kooli hoolekogu kaudu sõna sekka öelda ning see
on heas kooskõlas sõnumiga põhikoolist kui kogukonnakesksest koolist. Küllap
annab ka eksamite küsimust poliitiliseks teha, näiteks võrrelda riiklike
eksamite kaotamist eesti hariduse allakäiguga. Tõenäoliselt jääb eelmises
lauses toodud väide siiski kujundlikuks lõuahaagiks mõnes konkreetses
valimidebatis, mitte kandvaks teemaks.
Järgnevalt nimetaksin keerulisi ja samal ajal
tundlikke küsimusi. Üheks selliseks on kindlasti eesti-vene paralleelharidus ning
juba on näha, et sellel teemal on positsioonilahingud käivad. Osade erakondade
arvates on lahenduseks liikumist ühtse kooli suunas, kus
eesti, vene jt rahvustest lapsed õpiksid koos. Peetakse oluliseks, et
eesti-vene noorte omavahelist suhtlemist ning nende kontaktide kaudu ühtlustuvat
inforuumi, stereotüüpide murdmist jne. Samas on erakondi, kes on seisukohal, et
venekeelne haridus peab jätkuma või siis pakutakse lahenduseks 100%
eestikeelset õpet vene koolides st rahvuspõhine eraldatus jääks.
Teravaid vaidlusi
tekitavad ka küsimused regionaalsetest eripäradest ning kas ja mis mahus toimuks
vene õpilastele nende identiteediks olulise vene keele ja kultuuri õppimine
emakeeles. Samuti olen erinevaid arvamusi kuulnud teemal, kas selle raske teema
peaks lahendama n-ö ülevalt alla käsumeetodil või peab sellele eelnema laiem
arutelu ühiskonnas ning lastevanemate ja kogukonna toetus. Juba tänaseks olen
vahel tundnud, et selle haridusteema
käsitlemisel tuleks ühe või teise seisukoha puhul välja tõmmata jalgpallist tuntud
kollane või punane kaart, kuid poliitikas pole see kahjuks võimalik.
Väga loodan debatte päris uute
ideede üle. Toon siin näite koduerakonna sotside poole pealt. Nimelt oleme
pidanud gümnaasiumis oluliseks, et noor inimene harjuks seal tegema elus
hädavajalikke mõtestatud valikuid. Vahepõikena olgu öeldud, et olin väga rõõmus
kui avastasin oma koduerakonna seisukoha olulise kattuvuse oma kodukooli Hugo Treffneri
Gümnaasiumi põhieesmärgiga: „Kool kujundab õpilastes oskuse otsustada ja
valikuid teha haridustee kavandamisel ja
edasise elu kujundamisel.“ Samas laieneksid õpilase võimalused neid valikuid
langetada tunduvalt, kui tema taskud pole tühjad.
Oleme sotsidega välja käinud idee luua noorte tuleviku fond, mis avatakse igale lapsele tema
sünni järel ning kuhu terve tema lapseea jooksul kogutakse raha. Kui lapsest
saab täiskasvanu, on tal võimalik seda kogutud raha kasutada iseseisva elu
sisseseadmiseks, õppimise ajal äraelamiseks, eluasemekulude katteks või muuks
vajalikuks. Sotside ettepanek on, et riik panustab iga lapse isiklikku fondi
igakuiselt 10 eurot ning vabastab lapsevanemate
poolt tehtud sissemaksed tulumaksust. Kui mõlemad lapsevanemad
panustavad sarnaselt riigiga igakuiselt 10 eurot, koguneb koos intressidega
lapse 18. sünnipäevaks arvele peaaegu 10 000-eurone summa. Seda summat taskus
omades gümnaasiumi lõpetanud noore võimalused valikuid teha tunduvalt avaramad.
Viimasena tooksin
välja kõige olulisema teema ja see on kõik, mis puutub õpetaja ametit: palk,
töökoormus, järelkasv, tugispetsialistid on vaid mõned märksõnad. Eesti õpetaja
on tark, tal on süda õiges kohas ning ta on kriitiline lubaduste suhtes. On
üsna kindel, et kes puudutab kõige lähemalt õpetaja hingekeeli on valimiste võitja
haridusalal. Mul on hea meel, et stereotüüpsete loosungitega seda teha ei saa.
Kindlasti
tuleb kampaania haridusteemadel pingeline. Mulle näib, et paljud teemad on
valimiste stardijoonel koha sisse võtnud ning mõned neist juba startinud.