Ilmunud: Teater.Muusika.Kino: http://www.temuki.ee/archives/2119?fbclid=IwAR0QBXksL-sBWaFjF7l9uVccRiJzNDQ1MPLyGvb0jiV6S07HFct60cHvSGk
Kõhklesin päris pikalt kui ettepaneku kirjutada Laiapea filmist lähtuv essee vastu võtsin. Ehk kõige olulisemaks osutus asjaolu, et filmi peategelane Hakimov on umbes minu vanune, teoreetiliselt võinuks me kohtuda ning kuidas võib kulgeda eakaaslase saatus (kellega mingil hetkel oli üsna sarnane lähtepositsioon) tundus huvitav.
Vahur Laiapea mõjuv dokumentaalfilm „Afganistan. Vangis ja
vabaduses“ räägib mehest, kes langes kaheksakümnendate alguses Afganistanis
vangi, võttis omaks kohaliku keele, kombed ja religiooni ning kelle elus
olemisest saadi kodus teada rohkem kui kolmkümmend aastat pärast ta kadunuks kuulutamist.
Viimasel aastatuhandel on tundunud, et Afganistani vari, mis kaheksakümnendate
lõpust järk-järgult Eesti kohalt taandus, tuleb väikeste laigukestena ikka ja
jälle tagasi. Ühtpidi toimub see Afganistanis NATO missiooni raames viibivate
Eesti sõdurite kaudu, kuid teisalt ka raamatute, artiklite ja filmidega. Olgu
näideteks eesti keelde tõlgitud Khaled Hosseini raamatud „Lohejooksja“, „Tuhat
hiilgavat päikest“ ning „Ja mägedelt kajas vastu“, pikalt Afganistanis viibinud
Õnne Pärli suurpäraste piltidega raamat-album „Armastatud Afganistan“, Sulev
Keeduse film „Kirjad inglile“, nüüd siis ka Vahur Laiapea dokumentaalfilm „Afganistan.
Vangis ja vabaduses“. Lisaks omajagu artikleid, märkimisväärseim ehk Küllo
Arjakase Eesti Päevalehes järjejutuna ilmunud põhjalik „Afganistan 1979 – 1989:
viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu.“
Üks lause Khaled Hosseini "Lohejooksjast" sobib
peaaegu üks-üheselt ka Eestisse: „Võta kaks afgaani, kes pole kunagi kohtunud,
pane nad kümneks minutiks ühte ruumi, ja nad selgitavad välja, kuidas nad
sugulased on." Pisut fantaseerides võib lisada, et Eestis leiaksid need
kaks pärast suguluse kindlakstegemist ka ühiseid tuttavaid, kes on Afganistanis
sõduritena aega teeninud. Kuiv statistika ütleb, et Nõukogude invasioonis
osales Eestist 1632 sõdurit, kellest täna peaks Eesti elama 800-900 meest. „Afganistan. Vangis ja vabaduses“ kirjeldab
inimese saatust, kelleks võinuks olla ka ükskõik kes nendest tookord noortest meestest.
Afganistani lood ja saatused ei anna ennast lihtsalt kätte, piltlikult
öeldes oleks vaja Sherlock Holmes΄i oskuseid. Meenutuseks, esimesel
kohtumisel doktor Watsoniga heidab kuulus detektiiv doktorile pilgu näkku ja
kommenteerib kohe: „Näen, et olete olnud Afganistanis“ – britid tollel ajal
seal tõesti sõdisid ning Afganistanis viibimine oli doktor Watsoni
tegelaskujusse sisse kirjutatud. Samasugust teravat pilku üldistusvõimet oleks
vaja Vahur Laiapea filmi peategelase Bakhredtin Hakimovi elutee kokkupanekul.
Kohe filmi alguses võib märgata, kuidas täna Heratis džihaadi muuseumis giidina töötava Hakimovi
kohta leitavad ametlikud andmed ja tema enda räägitud lugu ei lähe kokku. 2013.
aastal levitati ka eesti meedias BBC teadet aastakümneid kadunuks peetud endisest
nõukogude sõdurist, kes on praegu poolenisti nomaad, kannab afgaani nime Sheikh
Abdullah ja tegeleb taimeraviga. Tõsi, artiklis kõneldi, et ta on rahvuselt usbekk ja et ta leidsid
endised Nõukogude sõjaveteranid. Teeninud oli ta motoriseeritud laskurvägedes,
sai 1980. aastal haavata ning ta päästsid kohalikud afgaanid.
Pisut teine lugu joonistub välja aga Laiapea filmis portreteeritava
Hakimovi jutus. Filmi tegemise ajal 2016. aastal ta kinnitas, et oli 50-aastane
ja venelane, see tähendab, et 1980 olnuks ta sõjaväeteenistuseks veel liiga
noor ning pigem läheb vanus kokku tema enda kinnitatud vangi langemise aastaga
1983. Võib küll olla, et ta on oma eluaastate kokku lugemisega eksinud. Teiseks,
kui Hakimov kinnitas, et juhtis vangilangemise ajal väeüksust, siis reamehed
seda reeglina ju ei teinud. Sõjaväeteenistus nõukogude armees kestis kaks
aastat, seda eitab Hakimovi kurb-uhkeldav tsitaat: „Kui ma olin sõja ajal kaks
aastat Heratis ja seejärel kaks aastat
Shindandhis, kui ma ei saanud tappa päeva jooksul kümmet mudzahiidi ei tulnud
mul und!“
Väino Linna „Tundmatus sõduris“ kõlab aeg-ajalt sõimusõna
sõjahull. See käib liiga innukalt
sõdimisele pühendunud sõdurite kohta, kes ei saa aru, et kogu sõdimine on üks
vilets värk, mis toob kaasa häda, kannatusi ja surma. „Kuradi sõjahullud!“
tahaks Laiapea filmi vaadates mitmel korral vanduda. Kaheksakümnendad, kui
Hakimov Afganistanis sõdis, lõhuti sealne toimiv ühiskond, valmistati pinda
ette äärmustele ja see aeg tõi kaasa kannatused süütutele. Kaheksakümnendate keskelt pärineb ka National
Geographic΄u kaudu kogu maailmale tuntuks saanud Steve McCurry foto
“Afgaani tüdruk”, mida on nimetatud maailma kõige enam äratuntavaks fotoks.
Eelmises lõigus nimetatud foto on tehtud Pakistani
põgenikelaagris kaheteistkümneaastasest tüdrukust, kelle vanemad on õhurünnakus
hukkunud. Tundub, et tüdruku sügavad silmad vaatavad etteheitvalt sõjahullude
poolt õigustatud hävitustöö ja vihavaenu peale. Kaheksakümnendatest meenutab Hakimov
oma lahinguülesannet, kalapüüki, mis päädib mudhzahiidide varitsusega ja
Hakimovi otsusega kõik afgaanid tappa. See on koht filmis, kus üha enam hakkab
selguma pealkirja mitmetähenduslikkus, hoolimata näilisest vabadusest on
Hakimov eelkõige sisemiselt sõtta vangi jäänud.
Väikese kõrvalpõikena, sarnaselt Hakimoviga oli ka Steve
McCurry fotol jäädvustatud afgaani tüdruk, Sharbat Gula, maailma jaoks ligi
kakskümmend aastat kadunud. 2002. aastal leiti ta üles ning ta elu ja vaated
purustasid nii mõnegi romantilise ettekujutuse temast, näiteks eelistas ta
Talibani võimu, sest siis valitses tema sõnutsi kord ja rahu. Hiljem on
lisandunud talle veel süüdistus ID kaartide võltsimises. Samas, ka kadunud
nõukogude sõdurite fototahvlilt vaatab vastu noore Hakimovi siiras ja sõjahullusest
veel puutumata nägu.
Sõjahullusest pole lihtne vabaneda kui töötad džihaadi
muuseumis nagu Hakimov, sest kogu sealne ekspositsioon kannab sellelaadset
mõttemaailma ja vaimsust. Filmis peatub
kaamera pikalt Herati muuseumis miniskulptuuride ja maalingute abiga loodud
lahingu – ja varitsusstseenidel. Veri, relvad, laipade ja veel elavate inimeste
ilmekad näoilmed, kusjuures nõukogude sõdurite hulgas kohtab nii kaukaasiapäraseid
kui ka Venemaale omaseid näojooni. Kujutatakse ka hukkunud mudzahiide ja see
kutsub kättemaksule. Muuseumis kujutatud piltidelt ei paista kusagilt rahu,
vaid heroiline ja mõttetu, kuid igavene sõda.
Tundub, et kirjeldatud vaimsus ja sellest võrsunud kunst oli
mõnevõrra nakkav - mälu võib alt vedada, kuid üsna sarnases stiilis joonistas pilte
ka kaheksakümnendatel Kabulis nõukogude väeosa hospidalis aega teeninud
eestlane. Tema pilte leidus nii väeosa staabis kui hospidalis, kuid kahjuks sai
see noor mees õnnetuses surma.
Üsna selgusetuks jääb kui aktiivselt võitles islami omaks
võtnud Hakimov oma endiste relvavendade vastu. Üksikutest lausetest võib välja
lugeda, et ta seda tegi. See aga oli otsus, mida tänasel Venemaal ilmselt ei
unustataks. Kaheksakümnendatel liikus Afganistanis teenivate sõdurite hulgas
tõepoolest päris mitmeid lugusid pooli vahetanud nõukogude sõduritest, enamasti
lõppesid need jutustused mudzahiididega ühinenud võitlejate surmaga.
Tagantjärele on kummaline, et kirjeldati väga täpselt ka nende sõdurite
riietust, isegi päikseprille – küllap väljendus selles üsna maitsetut vormi
kandma pidavate sõdurite igatsus teksade ja tagide jms vastu, mida erinevalt
Nõukogude Liidust Afganistani poodidest oli võimalik osta.
Üsna loomulikuna tekib küsimus, kas sellisele agressiivsele
vaimsusele on vastupidist jõudu. Hakimov on pöördunud islamisse, võibolla
tuleks lepitavat alget otsida religioonist? Ka tema vangistaja ütles, et jättis
Hakimovi ellu Koraani põhimõtetele toetudes. Inglise kirjanik ja mõtleja Clive
S. Lewis, kes osales I maailmasõjas, kirjutab oma huvitavas raamatus «Lihtsalt
kristlus» muu hulgas ka leppimisest ning elu ja surma peale vastandumise
absurdsuse tajumisest teispoolsuses: «Olen sageli mõelnud, mis siis oleks
saanud, kui me Esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist
vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda,
et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime
selle kõige üle naernud.» Hakimovi ellu jätmisel oli islamil oluline roll,
samas tundub mulle pealiskaudsel vaatlusel, et islami kujutlus teistpoolsusest
on staatilisem ning ühtsem ning Lewis΄e poolt kirjeldatud paigas ning
kohtumisi kunagiste vaenlastega seal ei toimu. Võibolla aga on sõja mõttetus
islami paradiisikujutluses selle üle naermatagi selge.
Hakimovi vangistanud sõjapealik ütleb rahulikult, kuid selgelt,
et ei nõustu kunagi mehe lahkumisega kodumaale. Hakimov sõltub täielikult
vangistajast, sisuliselt on ta tema omand. Mulle tundub, et pisut võib tagasipöördumise
keelu taga tajuda kartust, et Hakimov hülgab islami. Sellele viitab ka
vangistaja ütlus, et ta lasi Hakimovit jälgida. Käte värisedes kinnitab
Hakimov, et kui tal oleks võimalus legaalselt Afganistanist lahkuda, ei naaseks
ta sinna kunagi. On näha, et ta väga tahab kodumaale. Lubaduses mitte kunagi tagasi
pöörduda võib välja lugeda ka kinnitust, et tema edasistest elust ja vaadetest
ei saaks Afganistanis keegi teada ning vangistajale ei saada ette heita, et ta
tegi Hakimovit ellu jättes vale otsuse.
Mis oleks Afganistanis sõjahulluse käes vangis olevale
vaimsusele vastu panna? Vaadeldav film on sellise vaimsuse elujõust lausa tiine:
demonstreeritud arhiivikaadrid kõnelevad sõja vajalikkusest ja õpetavad paremini
tapma, on kaadreid inimeste reaalsest maha laskmisest, antakse teada, et talibid
röövisid filmi tegemise ajal Vahur Laiapea ja temaga koos töötanud kohaliku
mehe Mohsini, viisid nad lahtise haua äärde ja lavastasid nende hukkamise.
Vahel on nähtud agressiivse vaimsuse murdmise eeltingimusena laialdast
haridust. Sellest kõneles ka 1997. aastal Afganistani naabermaal Pakistanis
sündinud tüdruk Malala, kõige noorem Nobeli preemia laureaat, kes rääkis eelkõige
tüdrukute haridusest. Tema elust võib lugeda paar aastat tagasi ka eesti keeles
ilmunud raamatust: "Ma olen Malala.
Tüdruk, kes tahtis haridust, kuid sai Talibanilt kuuli pähe". Haritud ja
tööl käivatel naistel on vastandusi otsiva ühiskonna parandamiseks suur
potentsiaal. Afganistanis läheb sellega aga veel pikalt aega. Näiteks takistab seda
õpetajate ja aktivistide turvalisuse küsimus, ka Malala pere oli sunnitud
kolima Inglismaale. On mitmekordselt irooniline, et Laiapea filmi alguses
esitatud nõukogude propagandakaadrid toonitavad, et tuldi kaitsma ka õpetajaid
ja õpilasi.
„Afganistan. Vangis ja vabaduses“ lõpus näidatakse
põgenikelaagri lapsi. Sageli pannakse rasketel aegadel lootus tulevastele
põlvkondadele, kuid nähtud filmilõigud erilist optimismi ei sisenda. Osad lapsed tunduvad olevat juba vangis:
igapäevaste karmide olude, nendes oludes sündiva agressiivsuse ja
narkootikumide käes. Vähemalt mulle tundub, et filmi lõpukaadrites suitsetab
põlvepikkune poisike midagi uimastavat. See tuletab meelde, et üsna vähe on
kirjutatud narkootikumide mõjust nõukogude sõduritele Afganistani sõjas, mis
võiks olla põnev uurimisteema. Afganistanis aega teeninud sõdurid ja kindlasti
ka Hakimov teavad sellest palju.
Kõikjal maailmas populaarsetes Kahlid Hosseini raamatutes
vilksavad veel seitsmekümnendatel Kabulis hipid, ta kirjeldab neid näiteks
maalilise Ghargha järve ääres: „/../ ning veel paar pikkade juustega habetunud
turisti – hipit, olin kuulnud nende kohta öeldavat. Nad istusid sadamasillal,
jalad kõikumas vees, õngeridvad käes.“ Korraks puudutab hipide teemat oma
raamatus ka Õnne Pärl, ta tutvustab täna Afganistanis töötavat šotlasest veterinaari, kes mäletab uduselt Kabuli kanti oma
teekonnal noore hipina Nepaali suunas.
Tunnistan, et Afganistani
keerulistesse teemadesse sisse elades ei paista kusagilt kiireid lahendusi. Üsna
masendust tekitav on püüd süüvida ka Hakimovi sisemistesse konfliktidesse ega
tema vangistanud sõjapealiku otsustesse. Üks on selge, Hakimovil ei saa lihtne
olema ei Afganistani jäädes ega sealt lahkudes.
Afganistani elule optimistlikumaid noote otsides olen
sukeldunud pigem fantaasiasse. Nii olen selle riigi viimast neljakümmet aastat
kujutlenud hoopis Gharga järve paadisillal tukkuma jäänud hipi õudsa unenäona
Afganistani tulevikust. Õngekorgi hüplemine tooks ta reaalsusesse tagasi ning ta
taipaks, et nõukogude okupatsioon ja Talibani režiim on olnud vaid vaid halb uni ning
ta võib kartmata minna mõnda Kabuli apteeki, et unes nähtud õudus arstirohu
nime all müüdava viskiga lõplikult minema pühkida.