Wednesday, January 27, 2016

Paar mälestuskildu eile meie seast lahkunud Jaani kiriku õpetajast Urmas Pettist



Kõigepealt seda, et ma ei ole olnud Urmase lähedane sõber. Aga kõrvuti oleme religiooniga tegelenud ligi 25 aastat ning oleme selle aja jooksul ikka ja jälle kokku puutunud.

Autoriteetne Urmas

Urmas alustas teoloogiaõpinguid koos usuteaduskonna avamisega Tartu Ülikoolis, mina sealsamas aasta hiljem. Mõned loengud olid koos ning panin tähele, et kui lektori poolt öeldi midagi arusaamatut või mõistetamatut, vaadati sageli küsivalt Urmase poole. Mäletan teda kõnelemas traagiliselt surnud Mõmmi ärasaatmisel – ta rääkis Saatanast, kellel on komme alatult selja tagant lüüa. On kuidagi sümboolne, et oma viimases Eesti Kiriku kolumnis (see oli kõne tekst, mille Urmas pidas 14. jaanuaril Lõuna-Eesti palvehommikusöögil, kahetsen siiani, et mul sinna minna ei õnnestunud) vaatab ta vanakurja tegemisi pigem üleoleva muigega.


Autoriteediks jäi Urmas ka pärast ülikooli lõpetamist. Kui ma toimetasin Eesti Luterliku Tunni lehte, siis Urmas oli üks neid autoreid, kelle poole ma suuremata probleemide lahkamiseks ikka pöördusin. Näiteks religiooni tuleviku kohta küsides (Urmas Petti „Religioon, selle tulevik ja mis on tulevikureligioon Postimees 20. september 1998)

Rahulik Urmas

Mingil hetkel said meist naabrimehed. Minu tööruumi ja klassi aknad Treffneri koolis avanevad Jaani kiriku poole, tihti nägin Urmast trepil suitsu tegemas või kohvi nautimas, kui pilgud kohtusid siis viipasime. Mina olin tollel ajal ehk rohkem maailma muutja ja tõmbleja, Urmast vaadates tundus ikka, et rahulikkusega saab rohkem teha kui sekeldamisega. Vahel kirjutasime (Eesti Kirikus, Postimehes) samadest asjadest eri nurkade all, vahel vahetasime sõbraliku sõna, Jaani kiriku ja Treffneri vahel kujunes asjalik koostöö (kooli jumalateenistused, kuid ka väiksemad asjad – näiteks oleme mõelnud ökoloogiliselt ja  sageli jõulude ajal läbi ajanud ühe kuusega (kool läheb 21.-22. detsembril vaheajale ja siis viime koolis oleva suure kuuse kirikusse). Usun, et meile mõlemale oli väga oluliseks mõjutajaks ja autoriteediks Pille Valk (kes elas Urmasega enam-vähem sama vanaks). Ära saatsime Pille Jaani kirikust ning aasta hiljem mälestasime teda Treffneris.

Naeratav Urmas

Eks ma Urmase haigusest ju teadsin. Seetõttu olin hämmastunud, kui kõik viimased kohtumised mäletan Urmast naeratavana. Nii oli see suvel Paides arvamusfestivalil, viimasel Treffneri kooli jõulujumalateenistusel, kus mul oli rõõm Urmast aidata. Urmas naeratas ja mulle näis, et temas valitses kirgastumine ja rahu.  Head teed Sulle, Urmas!    

Monday, January 18, 2016

Kõrvalvaataja alternatiivne pilk



Ilmunud ka ERR portaalis: http://uudised.err.ee/v/arvamus/1386f81a-30df-43f4-9f07-44665bcdec67/toomas-jurgenstein-tee-rahuni

Mulle meeldivad usundeid tutvustavad raamatud, kus teatud religiooni või teema käsitlemise lõpus on kommentaar mõnelt vastavasse usundisse kuuluvalt inimeselt, kes kirjutab, kuidas ta ühest või teisest asjast maailmas aru saab. Vahel olen puudust tundnud, et sealsamas kõrval oleks samal teemal mõttearendus ka mõne teise religiooni või maailmavaate esindajalt: kuidas saab moslem aru teatud budismi väidetest või kristlane taoismi tekstidest.      

Mitmed Eesti mõtlejad ja arvamusliidrid kinnitasid eelmist aastat kokku võttes, et see oli rahva vaimse lõhenemise aasta. Olgu hiljutiseks näiteks või kardinaalselt erinev suhtumine aastavahetusel Tujurikkujas muudetud sõnadega esitatud laulu „Ei ole üksi ükski maa“. Haridusalal töötava inimesena ei näe ma vajadust ega ka võimalust tekitada maailmavaadetes sunnitud ühtsust, küll aga tunnetan, et oma tööga on võimalik süvendada dialoogivõimelisust ja teistsuguse vaadetega inimestest paremat arusaamist.

Sain inspiratsiooni loodusteadlaselt, filosoofilt ja pühendunud usuinimeselt Blaise Pascalilt (1623 - 1662), kes on muu hulgas kirjutanud ka satiirilise teose „Kirjad provintsiaalile ..“. Selles teoses polemiseerib ta 17. sajandil katoliikluses tekkinud mõttesuuna jansenismi kaitseks ja seda rünnanud jesuiitide vastu. Pariisis peeti jansenismi juhi Antoine Arnaud'i üle tema vaadete pärast kohut ja Pascal (kasutades pseudonüümi Louis de Montalte) esitleb ennast imestava kõrvalseisjana, kes kirjutab jansenismi-jesuiitide vaidluse argumentidest kaheksateistkümnes satiirilises kirjas oma maal elavale sõbrale. Mulle näibki, et paljude probleemide vaatlemisel oleks Eestis praegu hea otsida kõrvalvaataja pilku. Näiteks on teoloogiadoktor Urmas Nõmmik rahulikult ja tasakaalukalt lahti kirjutanud Eestis toimunud Piibli kirjakohtadest lähtunud diskussiooni homoseksuaalsuse üle.[1]   

Mõlemad eelmises lõigus nimetatud usulised suunad on mind omajagu mõjutanud. Mu üksikud isiklikud kokkupuuted jesuiitidega on olnud väga sümpaatsed, olen imetlenud nende   hulka kuuluvaid säravaid mõtlejaid, näiteks on mulle võrratult ilus tundunud Teilhard de Chardini (1881 - 1955) poolt arendatud evolutsiooniteoloogia. Teisalt on Pascal suurepärane näide loodusteadlase ja usuinimese sümbioosist. Hoolimata suurest austusest Pascali usuliste mõtete vastu ma temaga kihlvedu[2] sõlmida ei sooviks, küll aga meeldib mul selle üle õpilastega arutada.

Nii jansenistid kui jesuiidid on olnud alternatiivid omaaegsele peavoolu mõttesuunale. Tänapäeval näiteks Ypres'i või Brügge'i kandi kirikutes rännates ei pääse mööda jansenismi jälgedest, kuid nende vaimne keskus Port Royali klooster suleti juba 1709. aastal. Ka jesuiidid on pidanud üle elama ebasoosingu aegu, nad on mitmelt maalt välja saadetud, 1773 saadeti nende ordu laiali ning taastati 1814. Viimasel ajal olengi päris palju mõelnud inimestest, kelle silme läbi maailmas ja Eestis toimuvat olen vahel tahtnud näha. Samas ei pruugi selline kõrvalpilk sarnaselt Pascali teosele olla objektiivne, küll aga pakkuma mõtteainet ja analüüsivõimalusi ja seda kindlasti ka haridusmaastikul. Väikese eeltingimusena olen mõelnud eelkõige isiksustele, kelle elus on tunnetatav harmoonia ja rahu.  

Toon paljude isiksuste seast kaks näidet, esimene pärineb Siberist. Ma arvan, et ma mäletan omaaegsetes ajalehtedes (äkki Rahva Hääles) teadet, kuidas 1978. aastal avastasid geoloogid Jenissei lisajõe äärest aastakümneid tsivilisatsiooni eest varjatuna elanud vanausuliste Lõkovite perekonna. Nad olid ühiskonnast lahkunud juba 1937. aastal. Tänapäeval on sellest perekonnast elus veel üks liige, 1944. aastal sündinud Agafja Lõkova, kes elab oma sünnikodus. Aeg-ajalt on filmimehed kaameratega Agafja juures on käinud ja tema juttu üles salvestanud. Ta on rahulik, tal on maailma suhtes omad seisukohad ja palved, kust elujõudu ammutada. Agafja on mulle olnud näiteks, kuidas sügava konservatiivsuse kaudu saavutada rahu ja leppimist.

Samas võib tee rahuni olla ka maailma muutev ja uuenduslik. Siin olen mõelnud Uruguai presidendi Jose Mujica (sünd 1935, president 2010 - 2015) peale, keda tema ametisoleku ajal kutsuti maailma vaeseimaks presidendiks. Marksistliku noorusega ja 15 aastat vangis olnud Mujica annetas oma ametipalgast annetas ta 90% heategevuseks, elas tagasihoidlikus maakodus, valvuriks kolmejalgne koer ja suurimaks varanduseks päevinäinud Volkswagen põrnikas. Urugais legaliseeriti geiabielud, president oli avalikult ateist, kuid sai katoliku kirikuga normaalselt läbi. Ning mulle näis, et ka tema sisemuses valitses rahu ja õnnelikkus.  

Mulle näib pisut üldistatult, et Eestis ei taluta praegu praegu direktiivide edasiandjaid ja suunavalt näpuga näitajaid ning teisalt ka neid, kes patriotismi loosungitega vehkides tahavad jätta muljet, et ainult nemad armastavad Eestit õigesti. Küll aga võiks ühisosa otsimise alguseks kõne alla tulla kõrvalseisvate harmooniliste inimeste kujutletavad küsimused, olgu nendeks näiteks, et kas kuldne reegel, ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid, kehtib kõikide inimeste kohta või  kes on ikkagi ligimene, keda iseenda moodi armastama peaks.   



[1]Pauluse kirjad ja (homo)seksuaalsus – tagasivaade Eesti diskussioonis kasutatud hermeneutilistele argumentidele, 1. ja 2.  osa“. Ajakirjas Kirik & Teoloogia, 1. ja 8. jaanuar

[2] Pascali kihlveo aluseks on küsimus Jumala olemasolust. Pascali arvates pole see küsimus mõistusega lahendatav. Küll aga saab võrrelda võidu või kaotuse võimalusi, kui vedada Jumala olemasolu peale kihla? Pascali arvates poleks Jumala olematusele panustamise puhul võimalik võita mitte midagi, kaotada aga igavene hukkamõist. Jumala olemasolule panustamise puhul aga me võidame igal juhul:  kas voorusliku ja rikka elu või igavese õndsuse.  

Thursday, January 7, 2016

Nimi ja vastutus




http://www.eestikirik.ee/nimi-ja-vastutus/

Ajalehes Eesti kirik 05.01.16

Nimi tähendab reeglina inimesele midagi olulist. On küll vana ütlus, et nimi ei riku meest, kuid mäletan lapsena, et olin kaunikesti pettunud, kui sain teada, et vend Andrese nime tähenduseks on mehine, minu nimi tähendas aga mulle tollal üsna arusaamatut kaksikut. Raskusi tekitas ka see, et 1964. aastal sündinute poiste hulgas oli Toomaid palju: keskkooli päevil neli, ülikooli esimesel kursusel kolm.

Millelegi nime andmist on korduvalt kirjeldatud ka pühakirjas. Näiteks on minu üheks lemmikkohaks Vanast Testamendis mõned read loomislugudest (1Mo 2, 19-20), kus seisab kirjeldus sellest, kuidas Jumal peale loomade valmistegemist need inimese ette toob ning inimene neile nimed annab. Selles loos esineb inimene Jumala kaasloojana, arvan, et see on meile väga võimas tunnustus ja ka vastutus.

Pisut erilisematele ja inimesele tähendusrikkamatele loomadel antakse peale liigi nime sageli ka pärisnimi. Nii on nimed lemmikloomadel või loomaaialoomadel, näiteks uusaasta esimesel päeval eetris olnud usuliseltki mõtteainet pakkunud filmis „Pii elu“ kandis koos peategelasega merehädas olnud tiiger nime Richard Barker, kõigile on tuntud tubli teleseriaalis esinev politseikoer Rex jne.

Kellel on lapsed, need kindlasti mäletavad, kuidas pärast lapse sündi tuli otsustada temale nime panek. Vahel oli see lihtne, laps nimetati kellegi järgi suguvõsas, vahel väljendas eesnimi vanemate ootusi ja lootusi lapse suhtes. Küllap on olnud neidki juhuseid, kus lapsele nime valimine on toimunud paraja draama saatel nagu Paunvere rätsepa perekonnas. Usuliselt on kõige võimsamad olukorrad, kus nimi antakse ülalt, näiteks Vanas Testamendis Jaakobile:

Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud! 1Mo 32, 29.  

Meile on üldiselt endastmõistetav, et eesnimede kõrval on inimesel ka põlvest-põlve edasiantav perekonnanimi, Euroopa riikidest meenub vaid Island, kus isiku teine nimi määratletakse isa või ema nime kaudu. Perekonnanimed said Eestimaa talurahvas pärast  kaheksandat hingerevisjoni 1835 aastal, Liivimaal oli see sündinud kümmekond aastat varem 1826. Perekonnanimi oli inimesele staatuse mõttes oluline, sest see sidus inimese oma esivanematega. Samas võis kord saadud perekonnanimi osutuda vastuvõtmatuks, näiteks 1930. aastate teisel poolel toimus massiline perekonnanimede eestindamine.

Perekonnanime ära võtmine tähendas inimese madaldamist kuhugi loomade ja vabade inimeste vahele. Kolme Oscariga pärjatud filmis  „12 aastat orjana“ on mõjukad kaadrid, kus orjakauplejad peksavad vaba mehena röövitud Solomon Nordhupi, et ta unustaks oma eesnime ja perekonnanime ja võtaks omaks, et temast on saanud mustanahaline ori Platt. Pärast julma peksu nii ka juhtub.

Lisaks inimeste teavad kristlased Jumala nime. Mulle on ikka meeldinud tsiteerida religioonifilosoof Leszek Kolakowskit, kes on öelnud: „Suured religioossed mõtlejad on korduvalt öelnud, et kui me räägime Jumalast, siis me ei tea, millest või kellest me räägime.“ Seetõttu on mõneti üllatav, et nii intiimne detail Jumalast on teada. Samas toob Jumala nime teadmine teda inimestele lähemale. Tõsi, selle nime hääldus on tänini mõneti varjatud, lisaks manitsetakse kümnes käsus Jumala nime asjatu suhuvõtmise eest.  

Kokkuvõttes mulle näib, et usuliselt on nimel oluline tähendus. Inimesele annab on see au ja väärikust, kuid sellega kaasneb ka vastutus. Viimasest väiteks lähtuvalt pooldan igati Postimehe otsust loobuda veebruaris anonüümsete kommentaaride avaldamisest. Olen nõus ka Postimehe peatoimetaja Merit Kopliga, kes otsust põhjendades rõhutas, et peetakse oluliseks Postimehe portaalis valitsevat tervet kommenteerimiskliimat, et poleks anonüümset sõimu ja inimestele ei tehtaks haiget. Nii mõnelgi korral olen näiteks usuteemasid käsitlevate artiklite kommentaare lugedes tõeliselt kurb olnud. 

Ma arvan, et ajakirjandusväljaannete kommentaarides on omal kohal kriitika, kuid terava väljendusega peaks kaasas käima ka teadmine, kes seisab nende sõnade taga. See on positsioon, mis iseloomustab vaba ja sõltumatut inimest, kes oma nime auga kannab ning ka kommentaare oma nime all avaldab. Ja on igati mõistetav, et me ajakirjanduses sellise olukorra poole püüdleme.