Kõigepealt
seda, et ma ei ole olnud Urmase lähedane sõber. Aga kõrvuti oleme religiooniga
tegelenud ligi 25 aastat ning oleme selle aja jooksul ikka ja jälle kokku
puutunud.
Autoriteetne Urmas
Urmas alustas teoloogiaõpinguid koos usuteaduskonna avamisega
Tartu Ülikoolis, mina sealsamas aasta hiljem. Mõned loengud olid koos ning
panin tähele, et kui lektori poolt öeldi midagi arusaamatut või mõistetamatut,
vaadati sageli küsivalt Urmase poole. Mäletan teda kõnelemas traagiliselt
surnud Mõmmi ärasaatmisel – ta rääkis Saatanast, kellel on komme alatult selja
tagant lüüa. On kuidagi sümboolne, et oma viimases Eesti Kiriku kolumnis (see
oli kõne tekst, mille Urmas pidas 14. jaanuaril Lõuna-Eesti palvehommikusöögil,
kahetsen siiani, et mul sinna minna ei õnnestunud) vaatab ta vanakurja tegemisi
pigem üleoleva muigega.
Autoriteediks jäi Urmas ka pärast ülikooli lõpetamist. Kui ma
toimetasin Eesti Luterliku Tunni lehte, siis Urmas oli üks neid autoreid, kelle
poole ma suuremata probleemide lahkamiseks ikka pöördusin. Näiteks religiooni tuleviku
kohta küsides (Urmas Petti „Religioon, selle tulevik ja mis on
tulevikureligioon Postimees 20. september 1998)
Rahulik Urmas
Mingil hetkel said meist naabrimehed. Minu tööruumi ja klassi
aknad Treffneri koolis avanevad Jaani kiriku poole, tihti nägin Urmast trepil
suitsu tegemas või kohvi nautimas, kui pilgud kohtusid siis viipasime. Mina
olin tollel ajal ehk rohkem maailma muutja ja tõmbleja, Urmast vaadates tundus
ikka, et rahulikkusega saab rohkem teha kui sekeldamisega. Vahel kirjutasime (Eesti
Kirikus, Postimehes) samadest asjadest eri nurkade all, vahel vahetasime sõbraliku
sõna, Jaani kiriku ja Treffneri vahel kujunes asjalik koostöö (kooli
jumalateenistused, kuid ka väiksemad asjad – näiteks oleme mõelnud ökoloogiliselt
ja sageli jõulude ajal läbi ajanud ühe
kuusega (kool läheb 21.-22. detsembril vaheajale ja siis viime koolis oleva
suure kuuse kirikusse). Usun, et meile mõlemale oli väga oluliseks mõjutajaks
ja autoriteediks Pille Valk (kes elas Urmasega enam-vähem sama vanaks). Ära
saatsime Pille Jaani kirikust ning aasta hiljem mälestasime teda Treffneris.
Naeratav Urmas
Eks ma Urmase haigusest ju teadsin. Seetõttu olin hämmastunud,
kui kõik viimased kohtumised mäletan Urmast naeratavana. Nii oli see suvel Paides
arvamusfestivalil, viimasel Treffneri kooli jõulujumalateenistusel, kus mul oli
rõõm Urmast aidata. Urmas naeratas ja mulle näis, et temas valitses
kirgastumine ja rahu. Head teed Sulle,
Urmas!