Ilmunud Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/783866/toomas-jurgenstein-kool-peabki-arutelu-tekitama
Ehk olen järgnevas kirjatükis tavalisest teravam. Aga minu arvates ei
tohi kirjeldada kooli läbi üldistuste, mis tõstab koolis toimuva
kõverpeeglisse. Haridusprobleemid peaksid olema paljuski erakonnaülesed ning
selles sfääris peaks domineerima püüd olla konstruktiivne. Samas tean väga
hästi, et minu artikkel siin väga konstruktiivne ei ole.
Oh püha lihtsameelsus! – nii
olevat hüüatanud tšehhi reformaator Jan Hus (1370 - 1415), kui nägi üht
eidekest innukalt tema tuleriidale puid lisamas. Niisamuti tahaks öelda nii
mõnegi viimasel ajal ilmunud rollimänge ja haridust käsitlenud üldistava
artikli kohta.
Olen oma usundiõpetuse tundides kasutanud
tihti mingit probleemi, ajastut või teemat elavamaks ning näitlikumaks muutmiseks
filmiklippe. Tunnistan, et ühes ajastu mõtteviise ilmestavas klipis on olnud taustana
pisut ka mõõdukat erootikat. Seda klassis demonstreerides kujutasin vahel
endale ette olukorda, et direktor jalutab majas väärikate külalistega, ta on
neile teatanud, et siin klassis toimub usundiõpetuse tund ning nad astuvad
ekraanil demonstreeritava lembestseeni ajal ootamatult klassi. Mul on olnud
väga lõbus ette kujutada, mis nende väärikate külaliste peas võiks toimuda.
Lugedes Martin Helme artiklit
„Pagulaspropaganda tungib kooli“ (Õhtuleht 18.09.2017), tundubki, et piltlikult
väljendudes on autor lähtunud korraks klassi piilumisest ja selle põhjal
üldistuste tegemisest. Martin Helme väidab, et koolis on käima lükatud „ /../
ideoloogiline kasvatustöö programm sotsiaaldemokraatlike valijate
väljakujundamiseks“ ja „/../ Eesti valitsus on asunud koolides lapsi
pagulassõbralikeks dresseerima ja ässitab neid oma vanemate vastu.“ Eelnevad
hinnangud on nii karmid, et mõtlesin tõsiselt, kas soovitada EKRE-l protestida
ka Tartus Tähtvere päevakeskuses hiljuti algatatud eakate nutiringi vastu, kus
„ideoloogiliselt töödeldavad“ viienda klassi õpilased õpetavad vanainimesi
nutiseadmeid kasutama.
Mulle näib, et tsiteeritud
artikli autori suhtumist noortesse väljendab juba sõna „dresseerima“ kasutamine.
Mul on hea meel, et Eesti liigub dresseeritud loomade tsirkustes kasutamise
keelustamise poole. On selge, et Eesti koolides võib luul dresseeritavatest
õpilastest elada vaid kellegi peas. Kõige selgema hinnangu niisugustele lahmivatele
üldistustele on andnud noored ise. Kui 17. jaanuaril
protesteeris EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus haridus- ja
teadusministeeriumi ees rollimängude kasutamise vastu, siis vähemalt fotode
põhjal tundus, et noori oli selles organisatsioonis suhteliselt napilt.
Kindlasti pole tänane Eesti kool
ideaalne, kuid minu hinnangul liigub ta suuresti õiges suunas. Koolidele
ettevaatliku hinnangu andmisel on minu jaoks olnud võtmesõnadeks mitmekesised
teadmised, terviklikkus ja tasakaal. Näiteks tasakaal vabaduste ja kohustuste vahel. Elus tuleb teha valikuid,
mis toovad kaasa kohustusi ning nendeks valmistudes on õpilastel vaja vabadust
tutvuda erinevate seisukohtadega. Seda tuleb kindlasti teha ka maailmas
aktuaalsete teemade puhul, olgu siis meetodiks filmi analüüs, rollimäng või
essee kirjutamine.
Olen seisukohal, et Eesti koolides valitseb praegu päris hea
tasakaal eri tüüpi õpetajate vahel. Piltlikult öeldes võiks keegi õpetajatest
olla kunstniku, keegi mustkunstniku, keegi kuninga, keegi ametniku vms rollis.
Elus tuleb kokku puutuda mitmesuguste inimestega, nende inimeste poolt
edastatud teadmised ja oskused omandavad erinevaid nüansse ning kindlasti
rikastab kokkupuude erinevate õpetajatega õpilaste elukogemust.
Peatuksin hetkeks veel Martin Helme väidetud vastuolul kodu ja
kooli, õpilaste ja lapsevanemate vahel. Minu arvates on tore, kui koolis
tõusnud arutelud ühiskonna probleemide üle jätkuksid kodudes. Õpilaste
omavahelistes diskussioonides tõusnud mõtetele lisanduks siis lapsevanemate
seisukohad ja elukogemus. On naiivsus ja ka vastutustundetus jätta õpilastele
muljet maailmast kui homogeensest ja üheste seisukohtadega paigast.
Populaarne Murphy seadus ütleb, et igale keerulisele probleemile
on olemas lihtsad, endastmõistetavad, ent valed lahendused. Martin Helme
arvates oleks ainuke põhjendatud kasvatussuund koolides patriootlik
väärtuskasvatus. On kurb, et EKRE tahab seda saavutada noorte analüüsivõimet
piirates ja empaatia arengu pidurdades. Kurb on ka erakonna pärast, kes vaatleb
siiani noori läbi mineviku stereotüüpide prisma.