Wednesday, January 25, 2017

Püha lihtsameelsus



Ilmunud Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/783866/toomas-jurgenstein-kool-peabki-arutelu-tekitama

Ehk olen järgnevas kirjatükis tavalisest teravam. Aga minu arvates ei tohi kirjeldada kooli läbi üldistuste, mis tõstab koolis toimuva kõverpeeglisse. Haridusprobleemid peaksid olema paljuski erakonnaülesed ning selles sfääris peaks domineerima püüd olla konstruktiivne. Samas tean väga hästi, et minu artikkel siin väga konstruktiivne ei ole.     

Oh püha lihtsameelsus! – nii olevat hüüatanud tšehhi reformaator Jan Hus (1370 - 1415), kui nägi üht eidekest innukalt tema tuleriidale puid lisamas. Niisamuti tahaks öelda nii mõnegi viimasel ajal ilmunud rollimänge ja haridust käsitlenud üldistava artikli kohta. 

Olen oma usundiõpetuse tundides kasutanud tihti mingit probleemi, ajastut või teemat elavamaks ning näitlikumaks muutmiseks filmiklippe. Tunnistan, et ühes ajastu mõtteviise ilmestavas klipis on olnud taustana pisut ka mõõdukat erootikat. Seda klassis demonstreerides kujutasin vahel endale ette olukorda, et direktor jalutab majas väärikate külalistega, ta on neile teatanud, et siin klassis toimub usundiõpetuse tund ning nad astuvad ekraanil demonstreeritava lembestseeni ajal ootamatult klassi. Mul on olnud väga lõbus ette kujutada, mis nende väärikate külaliste peas võiks toimuda.

Lugedes Martin Helme artiklit „Pagulaspropaganda tungib kooli“ (Õhtuleht 18.09.2017), tundubki, et piltlikult väljendudes on autor lähtunud korraks klassi piilumisest ja selle põhjal üldistuste tegemisest. Martin Helme väidab, et koolis on käima lükatud „ /../ ideoloogiline kasvatustöö programm sotsiaaldemokraatlike valijate väljakujundamiseks“ ja „/../ Eesti valitsus on asunud koolides lapsi pagulassõbralikeks dresseerima ja ässitab neid oma vanemate vastu.“ Eelnevad hinnangud on nii karmid, et mõtlesin tõsiselt, kas soovitada EKRE-l protestida ka Tartus Tähtvere päevakeskuses hiljuti algatatud eakate nutiringi vastu, kus „ideoloogiliselt töödeldavad“ viienda klassi õpilased õpetavad vanainimesi nutiseadmeid kasutama.

Mulle näib, et tsiteeritud artikli autori suhtumist noortesse väljendab juba sõna „dresseerima“ kasutamine. Mul on hea meel, et Eesti liigub dresseeritud loomade tsirkustes kasutamise keelustamise poole. On selge, et Eesti koolides võib luul dresseeritavatest õpilastest elada vaid kellegi peas. Kõige selgema hinnangu niisugustele lahmivatele üldistustele on andnud noored ise. Kui 17. jaanuaril protesteeris EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus haridus- ja teadusministeeriumi ees rollimängude kasutamise vastu, siis vähemalt fotode põhjal tundus, et noori oli selles organisatsioonis suhteliselt napilt.

Kindlasti pole tänane Eesti kool ideaalne, kuid minu hinnangul liigub ta suuresti õiges suunas. Koolidele ettevaatliku hinnangu andmisel on minu jaoks olnud võtmesõnadeks mitmekesised teadmised, terviklikkus ja tasakaal. Näiteks tasakaal vabaduste ja kohustuste vahel. Elus tuleb teha valikuid, mis toovad kaasa kohustusi ning nendeks valmistudes on õpilastel vaja vabadust tutvuda erinevate seisukohtadega. Seda tuleb kindlasti teha ka maailmas aktuaalsete teemade puhul, olgu siis meetodiks filmi analüüs, rollimäng või essee kirjutamine.

Olen seisukohal, et Eesti koolides valitseb praegu päris hea tasakaal eri tüüpi õpetajate vahel. Piltlikult öeldes võiks keegi õpetajatest olla kunstniku, keegi mustkunstniku, keegi kuninga, keegi ametniku vms rollis. Elus tuleb kokku puutuda mitmesuguste inimestega, nende inimeste poolt edastatud teadmised ja oskused omandavad erinevaid nüansse ning kindlasti rikastab kokkupuude erinevate õpetajatega õpilaste elukogemust.

Peatuksin hetkeks veel Martin Helme väidetud vastuolul kodu ja kooli, õpilaste ja lapsevanemate vahel. Minu arvates on tore, kui koolis tõusnud arutelud ühiskonna probleemide üle jätkuksid kodudes. Õpilaste omavahelistes diskussioonides tõusnud mõtetele lisanduks siis lapsevanemate seisukohad ja elukogemus. On naiivsus ja ka vastutustundetus jätta õpilastele muljet maailmast kui homogeensest ja üheste seisukohtadega paigast.  

Populaarne Murphy seadus ütleb, et igale keerulisele probleemile on olemas lihtsad, endastmõistetavad, ent valed lahendused. Martin Helme arvates oleks ainuke põhjendatud kasvatussuund koolides patriootlik väärtuskasvatus. On kurb, et EKRE tahab seda saavutada noorte analüüsivõimet piirates ja empaatia arengu pidurdades. Kurb on ka erakonna pärast, kes vaatleb siiani noori läbi mineviku stereotüüpide prisma.


Tuesday, January 17, 2017

Sofia annab lootust



Vahel juhtuvad erinevaid eesmärke teenivad sündmused ajaliselt lähestikku. Täna (17. jaanuaril) kell 13 protesteeris EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus haridus- ja teadusministeeriumi ees aktuaalseid sündmuseid mõtestavate rollimängude kasutamise vastu koolides. Tund aega hiljem alustas Riigikogu kultuurikomisjon noorsootöö seaduse, haridusseaduse ja huvikooli seaduse muutmise seaduseelnõu arutamist, mis tooks noortele tunduvalt  kättesaadavamaks osalemise erinevates huviringides.  

Sinist Äratust sundis protestima kartus, organisatsiooni facebook'i lehel tehtud üleskutsest võis lugeda: „Pagulasteemaliste rollimängudega hakkab riik suurendama pealekasvava põlvkonna leplikkust immigrantide Eestisse paigutamise vastu, et ühiskonda ette valmistada sisserändajate vastuvõtmiseks ja rahvusriigi lammutamiseks.“

Kultuurikomisjonis arutatud seadusemuudatust sundis taga mure, et kõik õpilased ei saa endale lubada koolist väljapoole jäävat huvitegevust, mis on samuti osa haridusest. 17. jaanuaril kultuurikomisjonis arutatud ja esimesele lugemisele saadetud eelnõuga luuakse alus noorte huvitegevuse täiendava riigipoolse toetussüsteemi rakendamiseks. Riikliku lisatoetus teeks huvihariduse 7-19-aastastele noortele paremini kättesaadavaks ning pakub mitmekesisemaid osalusvõimalusi. Plaani kohaselt peaks huviharidus olema noortele kättesaadav vähemalt kolmes valdkonnas: kultuur, sport ning loodus- ja täppisteadused.

Mulle tundub, et Sinise Äratuse protesti taga on püüd idealiseerida teatud perioode möödunust. Seda tüüpi mõtlemine on leidnud ideaalaja minevikus, hilisem areng on olnud nende arvates millegi olulise kaotamine, nii elukorralduses kui ka põhimõtetes. Ning mõistagi püütakse jõuda oma kunagise ideaali juurde tagasi.  Uued ideed, õppemeetodid ja teemad ning arvamuste mitmekesisus on selle mõtteviisi kohaselt midagi ohtlikku, mille vastu tuleb protestida.

Minevikku vaatavale elukäsitlusele vastandub mõte, et tulevik on paljuski meie endi kujundada, me saame teha maailma paremaks, õppida vigadest jne. On ilmselge, et ajupesu Eesti koolides ei toimu, väga paljud õpilased on reisinud maailmas ringi, nad valdavad võõrkeeli, saavad tundides esitatud väiteid kontrollida ning ise järeldusi teha. Lisaks annavad sügisest lihtsamini kättesaadavad huviringid õpilastele sageli veel ühe vaatenurga: trennis, robootika ringis, miks mitte ka rollimänge viljelevas seltskonnas puututakse kindlasti kokku uute seisukohtadega. Mulle näib, et suurem hoolimine eesti noorte vastu avaldub just neile mitmekülgsete teadmiste ja arenemisvõimaluste pakkumises, mitte neid tagasi mineviku stereotüüpidesse surudes.

Vahel annavad tulevikuks lootust väga kaudsed märgid. Möödunud aastal oli Eestis kõige populaarsem lapsele pandud nimi Sofia, mis tähendab tarkust. Tõeline tarkus ammutab teadmisi ja oskusi ikka erinevatest allikatest ja on avatud ning mitmekesine. Ühiskonnal, mis kasvõi ebateadlikult püüdleb tarkuse poole, on alati lootust.


Tuesday, January 10, 2017

West Side Story hariduses



Ilmunud EPL arvamusportaalis: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-jutte-opilastele-tehtavast-ajupesust-voib-tulla-vaid-ringkonnast-kus-eksisteerib-uks-tode-mis-vastuvaidlemisele-ei-kuulu?id=76862974

Aastavahetuse ja kolmekuningapäeva vahel oli ETVs jällegi võimalik vaadata muusikalide klassikasse kuuluvat West Side'i lugu. Nooruses jättis see film mulle kustumatu elamuse. Olin ka seekord end diivanile sättinud, kuid mingist hetkest ei suutnud ma seda väga head filmi edasi vaadata. Ei tahtnud taas sisimas läbi elada konflikti üleskeeramist kahe kogukonna vahel, mis filmis päädis noorte elude traagilise lõppemisega. Seda enam, et vastandusi kogeme igapäevases elus üha rohkem.

Järjekordsest vastandusest võis lugeda paar päeva tagasi mitmest portaalist, kui EKRE tõstatas süüdistuse Haridus -  ja Teadusministeeriumi (edasi HTM) aadressil, tegemist olevat „ /../stalinistliku poliitika tagasitulekuga Eesti koolidesse.“ Ka süüdlased leiti üles, nendeks olid rollimängud sõja ja tagakiusamiste eest põgenevate inimeste teemal. Pikalt kooliõpetajana töötanuna mulle tundub, et kirjeldatud seisukoht alahindab eesti õpilasi ja õpetajaid ega ole kursis tänapäeva kooliga.

Eesti õpilased on iseseisvad ja targad. Kui õpetasin usundiõpetust, siis õige sageli kahtlustati, et kas tundides mingit ajupesu ei toimu. Pidin käsi südamel tunnistama, et kui ma ka tahaksin õpilasi usuliselt mõjutada, siis ei oskaks ma seda teha. Mingi nähtuse asetamine teenimatult positiivsesse valgusesse oleks õpilaste poolt korrapealt „läbi hammustatud“ ning kokkuvõttes oleks tasakaalustamatu lähenemine propageeritavale nähtusele hoopis kahjulikult mõjunud. Tänapäeva kool on arutelude ja diskussiooni koht ning jutte õpilastele tehtavast ajupesust võib tulla ringkonnast, kus eksisteerib vaid üks tõde, mis vastuvaidlemisele ei kuulu.

Teiseks tahaks peatuda õpetajatel. Seda, et Eesti õpetajad on tase kannatab välja võrdluse ükskõik missuguse teise riigiga kinnitab nii minu isiklik kogemus kui ka mõõdetavad näitajad, olgu või PISA tulemused. On tõsi, et nii mõnegi teema käsitlemisel võib õpetaja minna liiale, kuid tasemel õpetajaharidus ja mõistlikud kolleegid on  garantiiks, et üldreeglina seda ei juhtu.

Kolmandaks, tänapäeva kool on mitmekülgne ja avatud, mis annab õpetajale autonoomia ja vabaduse tundlike teemade käsitlemiseks. HTMi seisukoht ongi paindlik: „Sõja ja tagakiusamise eest põgenenud inimeste läbielamised ning nende liikumine on olnud väga aktuaalne teema juba enam kui poolteist aastat, mistõttu sellest tuleb rääkida ka koolis. Kuidas seda teha, on õpetajate professionaalne valik. Kas rääkida sellest näidates filme või kasutades simulatsioonimänge.“  

Hoolimata traagikast sugeneb West Side'i loo lõppu lootust. Armastus ületab vihkamise ning hakkab kahe vaenutseva kamba vahele sildu looma. Ma arvan, et eesti koolisüsteemis võib nii mõndagi kritiseerida, küll mitte seda, et õpilasteni püütakse tuua teadmisi ja mõistmist tänapäeva aktuaalsetest probleemidest. Kuidas õpilane vastavasse probleemi suhtuma hakkab on ja jääb tema isiklikuks valikuks.