Vana hea valgustatud luterlus

Ilmunud 19. oktoobri Sirbis: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vana-hea-valgustatud-luterlus/

Jaan Lahe, Uks teise maailma. Valik jutlusi. Toimetanud Imbi Arro. Kujundanud Margus Luht. Hildegarde Raamat, 2018. 216 lk.

Ma arvan, et jutlustel on potentsiaali ja väge tunduvalt enam kui me igapäevaselt oleme teadvustanud. Ma arvan, et olen elus kuulanud kümmetkonda jutlust, mis on minu elu vägagi mõjutanud. Aimu jutluse mõjust võib kogeda kui vaadata näiteks Annika Laatsi kõnet homoseksuaalide toetuseks ja see on päris võimas: https://www.err.ee/634420/video-kirikuopetaja-laats-avaldas-etv-eetris-toetust-kooseluseadusele

13. septembril esitleti EELK Usuteaduse Instituudis usuteadlase ja vaimuliku Jaan Lahe jutluste kogumikku „Uks teise maailma“. Jutluste kogumikud jäävad sageli eelistatud lugemismaterjaliks autoriga samasse kirikusse kuuluvatele inimestele. Mulle tundub, et seekord võiks kogumik pakkuda laiemat huvi. Igatahes saab iga lugeja testida kogumiku saatesõnades esitatud autori soovi vastavust tegelikkusele: „Autor soovib, et need 54 jutlust võiksid anda lugejale uusi vaatenurki vanade ja tuntud kirjakohtade jaoks, avada uusi mõistmise horisonte ning olla otsekui avatud ukseks Jumala Sõna juurde ning seeläbi ka ukseks tõelusse, mida kuulutab meile evangeelium – Jumala Riiki ehk Teise Maailma“ (lk 11).

Tunnistan, et Jaan Lahe jutluseid lugema hakates lootsin väga leida vastuargumente Tõnu Õnnepalu eelmisel aastal väidetule, kui kirjaniku nägemus luterluse kohta Eestis oli üsna sünge: „ Luterlikul kirikul pole siin maal enam vaimset võimu. Ta küll üritab veel kangelaslikult täita rahva- või vähemalt rahvuskiriku rolli, aga kahjuks on ta ise sisemiselt täiesti lõhestunud. Temas üritavad koos elada vähemalt kolm erinevat teoloogiat, mis koos elada ei saa. Kõigepealt vana hea valgustatud luterlus, mis ilmselt siin oma viimaseid päevi elab; siis ka tõeline piiblivundamentalism (küll vähemuses); ja lõpuks päris võimas neokatoliiklik (või kuidas seda kutsuda?) liikumine.“^[1] Nii lootsin jutluseraamatut avades leida sealt seest „vana head valgustatud luterlust“, st ajaloolise tausta avamist, teravmeelset eksegeesi, kriitilist fooni, põikeid teistesse kultuuridesse ja usunditesse jne. Etteruttavalt võin öelda, et minu loetletud eeldused olid Jaan Lahe jutlustes kohal. 

Olgu taustaks veel nimetud, et Eestis on peetud vähe legendaarseks muutunud jutluseid. Aeg-ajalt nimetatakse kunagise Vändra pastori Carl Körberi (1802–1883) Palermo jutlust, mis arvustas keiser Nikolai I, hilisemast ajast meenub Toomas Pauli jutluste kogumiku „Kusagilt kumab valgust“ ilmumine 1995. aastal, mis tõstis oluliselt jutluste kultuurilist tähtsust.

Samas on olnud jutluste taseme üle kuulda ka kriitilisi hääli. Näiteks legendaarne õppejõud ja vaimulik Elmar Salumaa (1908–1996) kirjutab oma mälestustes: “Kummaline küll: selleks et saada pastoriks, tuli õppida teoloogiat – aga kui juba pastoriametis oldi, siis leiti, et seda teadust kõige vähem tarvis läks. /../Õhtupoolikul toimus kihelkonna kaugemas nurgas vabaõhujumalateenistus, kus kohalik pastor ise jutlustas. Oli kuum leitsakuline õhtupoolik keset suvist kõige kibedamat tööaega. Sellele vaatamata oli üsna rohkesti rahvast kogunenud jumalateenistusele. Jutluse tekstiks oli pastor valinud koha Uuest Testamendist, kus Jeesus kõneleb töötamisest, kuni veel päev on (Jh 9,4?), mida tsiteeris peast ja milline lause vist sealsamal hetkel oli pähe tulnud. Mulle tundus kogu jutt töötegemisest selles olukorras niisama ebakohane kui orjadele piitsa andmine. Ja säärased seigad polnud kaugeltki mitte erandid, vaid üsna tüüpilised.“^[2] 

Asudes Jaan Lahe jutluseid lugema, siis üsna pea võib jõuda arusaamisele, et autor on laia haardega teadlane ja uurija kõige tõsisemas mõttes. Esimeses jutluses valgustab ta lugejat mitte ainult küsimuses, mida arvasid kuldsest ajastust kreeklased ja roomlased, vaid teeb põikeid ka Etioopia kirikusse ja vanasse iraani mõttemaailma. Mõned read hiljem hiljem otsib autor tuge talle ilmselgelt armsalt Saksamaalt, et vandenõuteooriad elegantselt tagasi lükata.

Pisut teoloogiat nuusutanud inimesel on ka hilisematel lehekülgedel hea lugeda, et ülikoolide auditooriumis õpitu on kasutamiseks ka kantslis. Nii näiteks ei püüa Jaan Lahe jätta lugejatele muljet, et Piibli autorid on meile teada, vaid jätab teoloogiale teadmata asjad rahulikult teadmatuteks: „See on troostitu pilt ja küllap ka põhjus, miks Koguja raamatu meile tundmatut autorit on nimetatud vana aja kuulsaimaks pessimistiks“ (lk 27), või siis: „„Olge kained, valvake!“ – nii manitseb oma lugejaid 1. Peetruse kirja autor, keegi meile nimeliselt tundmatu kogudusejuht, kes astub. 1. sajandi lõpul üles apostel Peetruse pseudonüümi all“ (lk 202).

Teadlase kõrval avaneb jutluse kogumikus Jaan Lahe ka pedagoogina, kes  teab, et usundite alased teadmised pole Eestis kiita ning sageli on vaja lugejatele ühte ja teist seletada. Näiteks võimalust lugeda Piiblit erineval moel: „Ühte ja sama piibliteksti võib lugeda erineval moel. Me võime lugeda suurt osa Piiblist kui ajalooraamatut, mis kõneleb meile kunagi aset leidnud sündmustest. Kuid sel juhul ei ole neil sündmustel enam mingit otsest tähendust meie jaoks. Aga Piiblit võib lugeda ka teistmoodi – kui Jumala ilmutust, mis ulatub üle aegade ja sel juhul kõnetab see meidki“ (lk 20). Paarkümmend lehekülge hiljem võib lugeda ka väga näitlikku seletust, kuidas autor seda selgitust isiklikult mõistab: „Võib öelda, et Kristuse kõikjalviibiv müstiline ihu, mida me kirikuks  nimetame ja mille liikmed me ristimise kaudu oleme, on otsekui vaimne ruum, mis ümbritseb kõiki neid, kes on tema omad – nii minevikus kui tulevikus, nii selles kui teises maailmas. Nõnda kõrvaldab ristimine mitte ainult kultuurilised ja sotsiaalsed piirid, vaid ka aja- ja ruumipiirid. Kas  pole eriline privileeg ja au, et võime olla samas ruumis koos Pauluse ja Lutheriga, Bachi ja Tillichiga?“ (lk 37).

Eelnevas lõigus esile tõstetud isikud tekitavad uudishimuliku soovi otsida jutluste kogumikust üles ka  teisi suurkujusid, kes on autorit mõjutanud. Tundub, et üheks neist võiks Uku Masing (1909–1985), keda Jaan Lahe ikka ja jälle eesti suurimaks teoloogiks nimetab. Autor on kindlasti kodus ka Saksa teoloogia erinevate suundadega, teoloogilistest mõjutajatest julgeksin ettevaatlikult välja tuua eksistentsialistliku teoloogi Rudolf Bultmanni (1884–1976), kelle mõtte „alati olevikulisest“ Jeesuse sõnumist Jaan Lahe kogumiku saatesõnades eraldi välja toob (lk 11). Samas on sümpaatne, et aeg-ajalt kasutab autor ka teistest traditsioonidest lähtuvaid autoriteete, mis muudavad jutluste sõnumi mitmetahuliseks ja avatuks: „Mõeldes aga Kristuse lunastusteole on küllap õigus müstik William Blake‘il, kui ta ütleb, et maailm on kohutav ajas ja ruumis, sest ta seisneb pidevas vastastikuses teineteise õgimises. Kuid ometi on see maailm Jumala halastus – soov igaviku viga parandada ajas. Aamen“ (lk 75).

Püüdes ettevaatlikult üldistades leida läbivat joont Jaan Lahe jutlustes, siis selleks võiks olla veendumus mõistuse kohalolu vajalikkusse usuasjades: „Ilmutus ei sunni meid uskuma mingeid mõistusevastaseid jaburusi. Eksivad kõik need, kes väidavad, et kristlane peab hülgama mõistuse ja kriitilise mõtlemisvõime ning järgima üksnes mingit tumedat ja hämarat sisehäält, mis on tegelikult üks petlikumaid asju siin maailmas üldse“ (lk 55). On üsnagi selge, et „Uks teise maailma“ sisaldab vana hea valgustatud luterlusest lähtuvaid jutluseid, kus lükatakse tagasi usuga seotud naiivsused ja vandenõuteooriad, proovitakse järele mõistuse võimalused ning aktsepteeritakse sõnade ja mõtete kohatist küündimatust Teise Maailma suhtes.   

Kui ma midagi lõpuks Jaanile veel jutlusteks soovitaksin veel, siis äkki huumorit: mõni juudi anekdoot, ajalooliselt pentsik seik vms. Natuke ehk tundsin nendest puudus. 

---

[1] Tõnu Õnnepalu, Vundamentalismist. – Edmund Burke'i Selts, http://www.burke.ee/2017/09/18/tonu-onnepalu-vundamentalismist/

[2] Elmar Salumaa, Tiib pandud aastaile õlale. – Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 361.

 

Igor Tõnu Tass

Hea eesistuja! Head kolleegid!

Tund on hiline ja ma mõne sõna ütlen, kuna lubasin seda oma kutsehariduses töötavatele kolleegidele. Tõepoolest, Krista (Aru) väga meeldivalt rõhutas, et kutsehariduses õpivad tulevased meistrid. Mulle meeldib mõelda, et kutsehariduse eesmärgiks on valmistada ette loojaid, kes suudavad mateeria kasulikkuse, maitse ja ilu kõige silmapaistvamal moel avada. Mulle hakkas see lause nii meeldima, et ma kordan teda veel: kutsehariduse eesmärgiks on valmistada ette loojaid, kes suudavad mateeria kasulikkuse, maitse ja ilu kõige silmapaistvamal moel avada. Toimugu see siis ehituses, aianduses, kokanduses või mujal. Ja meistreid aitab ette valmistada loominguline keskkond.

Minister nimetas siin robootikalaborit. Ma toon näite ühest teisest vallast, aga see on sama hea. Ühes kõige väiksemas kutsehariduskoolis, Tartu Kunstikoolis, tegutses kaheksa aastat sümboliväärtusega isiksus ja selleks oli kunstikooli kass. Tal oli nimi Igor Tõnu Tass, paar nädalat tagasi sai ta autolt löögi ja sai surma. Kellel on huvi, vaadake Igor Tõnu Tassi Facebooki lehekülge ja neid järelehüüdeid. Ta aitas seal luua tõeliselt loomingulise keskkonna. Tartu Kunstikooli direktor Kadi Kreis on öelnud Igor Tõnu Tassi kohta: "Ta aitas luua kunstikooli identideeti, aga see tuli tal kuidagi loomulikult välja, mitte kunstlikult. Ta ei olnud meile lihtsalt kass, vaid ka väärtuste kandja. Kui sul oli raske päev, siis suhtlesid temaga ja see aitas. Ta oli pingete maandaja ja psühholoog." Niisiis kutsekoolid, kus on rikas loominguline keskkond, olgu selleks robootikalabor või on selleks kaasatud loomad – see on meistrite kasvulava.

Muutun nüüd asjalikumaks ja tõepoolest täna käis juba läbi, et Riigikogu saalis toimus möödunud aasta 18. mail riiklikult tähtsa küsimusena arutelu kutsehariduse olukorrast. Eesti Kutsehariduse Edendamise Ühingu esimees, Viljandi Kutseõppekeskuse direktor Tarmo Loodus nimetas seal või tõi välja eelkõige viis olulist teemat. Tänane eelnõu aitab iga seda teemat sammu võrra edasi. Näiteks toonitas Tarmo Loodus, et kutseharidus on üks osa haridussüsteemist kui tervikust ja selleks tuleb tagada õpilastele võrdne kohtlemine kõigil haridusastmetel. Samuti nimetas Tarmo vajadust tugispetsialistide järele, kutsehariduse rahaliste võimaluste paindlikumaks muutmist, eraettevõtluse kaasamist ning tõstis esile minu jaoks väga sümpaatse vajaduse: igal Eesti inimesel peaks 25. eluaastaks olema kutse.

Kui me loeme tänast eelnõu, seletuskirja, siis Tarmo Looduse poolt tõstatatud probleemidele on peaaegu igaühele teatud vaste olemas. Ma ei hakka neid ette lugema, need olid mul samamoodi välja nopitud nagu eelkõnelejatel ja kõlasid juba siin saalis.

Niisiis, head kolleegid, meie ees on tulevaste meistrite eelnõu. Eestile on meistreid vaja, töötame sellega edasi, teeme selle veel paremaks! Mul on hea tunne, sest mulle tundub, Riigikogu käib selle seadusega väga ühte sammu. Aitäh!

Paar tähelepanekut Tartu korvpallist

Kirjutasin mõned mõtted Tartu korvpallist. Ma ei ole spetsialist, panin oma mõtted kirja pigem intuitsioonist lähtuvalt. Olen põhiliselt jälginud 2000. sündinud poiste meeskonna arengut, lõppu lisangi kaks linki nende kunagistele mängudele.

Ilmunud Tartu Postimehes:

https://tartu.postimees.ee/6429039/paar-tahelepanekut-tartu-korvpalli-kohta

Tõenäoliselt on Tartu korvpall harva pälvinud niipalju püsivat tähelepanu kui viimaste kuudel. Oma sõna on öelnud korvpalli autoriteedid, ülikooli esindajad, fännid, spordiajakirjanikud jt. Kindlasti on laialdane diskussioon Tartu korvpalli hetkeseisu mõtestamiseks ja edasiminekuteede otsimiseks ainult positiivne ning püüan arutellu lisada pisut rohkem kui mõõduka huvilise ja korvpalliga perekondlikult seotud inimese vaate. 

Taustast niipalju, et olen üsna lähedalt näinud eelkõige 2000. aastal sündinud, pisut vähem ka aasta-paar varem ja hiljem sündinud noorte arengut, kellest kaheksa noormeest tänasesse Tartu esindusvõistkonda kuuluvad. Tõsi on, et kipun noori alahindama, neid endiselt alla pooleteistmeetristeks poisteks pidama ja kahtlema, kas nad suudavad oma kunagiste eeskujudega võrdväärselt mängida. Aga poistest on noormehed saanud, millele saab kõige paremini kinnitust võistkonna lähedusse sattudes, kui oodatud allapoole vaatamise asemel tuleb võistkonna liikmetele näkku vaatamiseks pea kuklasse ajada.

Tahan eelkõige kõnelda sellest, mis on minu arvates tänases Tartu Ülikooli korvpallimeeskonnas hästi.

Esiteks mulle tundub, et võistkonnal on targad treenerid. Esindusvõistkonna treenerite Priit Vene, Toomas Kandimaa ja Joosep Toome kõrval tahan siin kindlasti nimetada paljud noored esindusvõistkonda viinud Raido Rebast, kes suutis noortes ikka alal hoida mängurõõmu, panustas pikemaajalistesse ja suurematesse eesmärkidesse ja ei unustanud veerandi lõpus  kunagi üle vaadata noorte koolitunnistusi. Targad treenerid õpetavad tarka korvpalli ja see on ülikoolilinnale kohane.        

Teiseks: mulle näib, et tänane korvpalli esindusvõistkond hoiab ühte see tähendab võistkonna vaim on väga hea. Mitmed nooremad mängijad on koos mänginud üle kümne aasta ja tajuvad üksteise mängu kinnisilmi.  Võistkonnal on alati lõpuni võitleva Julius Kazakauskase näol olemas  autoriteetne ja kogenud vaimne liider,  Arnas Velicka  on seevastu Tartu noortele eakaaslane, kes on omavanuste absoluutne tipp Euroopas ja seega ka eeskuju, kellega sarnaseks meisterlikkuse poolest nooremad mängijad saavad püüelda. Tegemist on võistkonnaga, mis saab minna ainult paremaks.

Kolmandaks on võistkonnal suuremeelsed fännid, kes omasid ei jäta. Mulle läks väga südamesse fännide rahakogumise aktsioon võistkonnale, sest tean, et hooaja lõpus tehtud otsused olid fännidele esialgu arusaamatud. Olen vahetevahel kujutlenud end poolfännina ning tajunud, et ehkki väljakul küll vähem tiitlitega mängijaid, kompenseerib seda oluliselt asjaolu, et mängijatest on kolm neljandikku Tartuga seotud. Ja see on väärtus, mis kutsub saali korvpalli vaatama. 

Neljandaks on BC Tartu korvpallikooli näol üles ehitatud tugev järelkasvu püramiid, oma vanuseklassi Eesti meistritiitlid tulevad viimasel ajal üsna sageli Emajõe äärde. Ning mõne aasta pärast ei saa tänased esindusvõistkonna liikmed oma kohas sugugi kindlad olla, sest uued talendid koputavad jõuliselt uksele. Esimene aste tippkorvpalli nuusutamiseks on neil käeulatuses.

Kokkuvõttes näen Tartu korvpalli tulevikku pigem helgetes toonides ja mõistan Tartu ülikooli otsust panustada üliõpilaskorvpallile. Kuidas ja kas on see ühendatav  professionaalse korvpalliga, jääb kindlasti minust spordi alal targemate inimeste lahendada.

Autor on pingipoisina tulnud korvpallis kahekordseks Baltimaade parlamentide meistriks.

2012. aasta valus kaotus Eesti meistrivõistluste finaalis Rakverele:

https://www.youtube.com/watch?v=XdtPafJqeZM&t=3927s

2016. võidetud meistritiitel Viljandis:

http://sport.delfi.ee/archive/video-noorteliiga-voitjad-on-audentese-sk-i-ja-salvarock?id=74527357