Kirikus ja
Teoloogias ilmus mul lugu. Panen väikeste kommentaaridega selle ka blogisse.
http://kjt.ee/2016/03/konservatiivide-parast-kirikus-ma-ei-muretse/
Nagu õpetajate puhul sageli on mindki viimasel ajal mõtlema
pannud just õpilased. Sellegi artikli algidee sündis lihtsalt, kell helises ja õpilane jäi
pärast tundi klassi minuga juttu ajama:
Õpilane: „Õpetaja, kui te peaksite valima kristluse ja islami vahel, kumma
te valiksite?“
Mina: „Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma olen selle valiku
teinud umbes kolmkümmend aastat tagasi. Kuna ma olen kristlane, siis võid
küsida, kas ma mingil tingimusel loobuks kristlusest islami kasuks?“
Õpilane: „Teie ei saa kristlane olla.“
Mina: „Miks mitte?“
Õpilane: „Sest te pooldate kooseluseadust. Kristlased ei poolda
kooseluseadust.“
Ühtpidi tegi see
dialoog mulle ju natuke nalja, kuid ikkagi ka nördimust. Kristlasena ma usun
täiesti ebaloogilist asja: Universumi tekitanud määratu jõud, mida Euroopas
nimetatakse Jumalaks, valib välja ühe väiksevõitu tähe ja keskmise planeedi,
kehastub sellel planeedil ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendiks ja
laseb ennast ära tappa. Jah, ma usun seda ning olen seetõttu ka kristlane. Aga
kuidagi on tekkinud arvamus, et suhtumise tõttu kahe täiskasvanud inimese
koosellu võib arvata, et ma kristlane olla ei saa.
Arvasin, et saan sellest jutuajamisest oma blogisse vastavateemalist
postitust
tehes üle, kuid eksisin. Ikka ja jälle tuli see lühike dialoog mu mõtetesse
tagasi. Tegemist oli kahtluseta intelligentse ja targa õpilasega. Aga tema
arusaam kristlaseks olemise võimalikkusest oli kentsakalt seotud usu
omaksvõtmise seisukohalt täiesti teisejärgulise teemaga. Ning kui arvamust, et
kooseluseaduse toetamine välistab või vähemalt oluliselt raskendab kristlaseks
olemist, jagavad veel paljud noored, siis pole lootustki, et kirik nende jaoks
tõsiseltvõetavat vaimset teed kujutaks.
Jaak Juske kirjutas
hiljuti fbs, et tema 120st õpilasest toetasid kõik kooseluseadust. Ma arvan, et
tavaliselt pole õpilaste otsus nii üksmeelne, kuid ikkagi enamus pooldab.
Kunagi küsitlesin möödaminnes kahte oma kooli klassi: 42 pooldas, 4 oli vastu,
13 kinnitas, et see teema jätab neid ükskõikseks.
Teisest küljest, vaevalt, et usuga harvemini kokku puutuvates
inimestes saakski oluliselt teistsugune arvamus kujuneda. Üldiselt
reageeritakse religioosse peavoolu poolelt üsna valulikult igale kooseluseadust
kaudseltki toetavale mõtteavaldusele. Näiteks kui riigikogu liige Kalle Muuli
avaldas sotsiaalmeedias postituse huvitavast tunnist, kus õpilased pidid
erinevast seisukohtadest lähtuvalt arutlema samasooliste kooselu probleemide
üle, tabas teda terav kriitika, kus pandi kahtluse alla tema konservatiivsus ja
loomulikult ka vastava tunni kohasus.
Peagi järgnes sellele näppu vibutav artikkel noortele kristlastele, kes kipuvad
kahtlema traditsioonilises arusaamas abielust.
Arvan, et
Soome vaimulike filmiklippi on siin kohane vaadata. Mulle meeldib, et selles
klipis ei vastanduta, vaid lihtsalt ja südamlikult on oma toetus samasooliste
kooselule esitatud: https://www.youtube.com/watch?v=jgDcH2Iw_Sw
Ning sellise helge
suhtumise puhul ei kao kuhugi respekt nende vastu, kes teisiti mõtlevad.
Eelnevatest näidetest kujuneski mu vägagi isiklik hinnang
tänasele usulisele olukorrale paljudes Eesti religioossetes kogukondades.
Konservatiivide pärast
EELKs ja tegelikult ka teistes EKNi kirikutes ma praegu väga ei muretse – nad on
tublid, moodustavad kirikutes peavoolu ja saavad päris hästi hakkama.
Konservatiivsus pakub võimalust stabiilsuseks, lugusid vanadest headest
aegadest, aeg-ajalt tänastele arengutele vastanduvat identiteeti ja ilmselt ka
suuremat mõistmist koguduses. Küll aga tunnetan, et kirikutes on sageli vajaka
religiooni liberaalsest ja avatud poolest, mis annaks näiteks tänastele valdavalt
ilmaliku taustaga noortele mingigi võimaluse usuasju sealt koheselt tagasi
põrkamata uurida.
Aga need on üksnes oletused.
Miks ma pean mõõdukat liberaalsust ja avatust oluliseks? Räägin
nüüd EELKst ja mulle näib, et tegu on vähemalt osaliselt küsimusega kiriku
kestvusest. Kordan siin kunagi esitatud rahvaloendusest tuletud mõtet –
mäletatavasti luges 2001. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks
152 237 inimest 2011 oli see arv 108 513. Kümne aastaga oli
vähenemine umbes 30%. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit: „Seega ei ole luterlaste
osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema
põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“
Ene Margi Tiidu artiklis Eesti elanike suhtumine
usku on toodud ka vanuselised diagrammid.
Kui vaadata luterlaste osakaalu 2011. aasta rahvaloenduses, siis 15-24
aastastest luges end luterlasteks alla 5% vastanutest ning 10% jõuab
luterlaseks pidavate inimeste arv alles 60-64 aastaste inimeste seas. Veel 2000
aastal luges 15-24 aastastest end luterlaseks üle 5% vastanutest ning 10%
toetuse sai luterlus juba 50-54 aastaste hulgas.
Seega luterlus vaikselt kuhtub.
Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et
pigem konservatiivseid hoiakuid propageeriv EELK on kaotanud ligi kolmandiku
oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem võrrelda mitmekesisemate skandinaavia
luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati olemas ka avatud ja
uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt
säilitanud. Soome luterlikku kirikusse kuulub endiselt pea kolm neljandikku
rahvastikust.
Mulle näib, et üheks oluliseks vajakajäämiseks noorema
põlvkonna usuelus, mida konservatiivne lähenemine ei suuda täielikult katta, on
sideme loomine igapäevaste endastmõistetavustega. Pean minagi ikka ja jälle roostes
grammofonina selgitama, et evolutsiooniõpetus ei ole vastuolus loomisega ning
Aadama ja Eva olemasolu uskumine ei ole kristlasele kohustuslik, igal sammul
pühakirja tsiteeriva fundamentalisti usk ei pea olema sügavam kui boheemlasest
luuletaja oma, usklike inimese suhtumine abiellumisse ja abielulahutusse võib
olla erinev, ka usklikud joovad veini, kristlaseks olemine ei tähenda arvamust,
et teiste religioonide esindajad satuvad põrgusse jne.
Carl Saganil on raamatus “Deemonitest vaevatud maailm” üks mõte: “Ma
olen selles raamatus teoloogiliste liialduste suhtes mõnikord kriitiline, sest
äärmuslikult jäika, doktrinaalset religiooni pole võimalik ebateadusest
eristada. Sellest hoolimata tahan ma kohe alguses tunnustada seda imepärast
mitmekesisust ja mitmekihilisust, mis religioosses mõtlemises ja religioossetes
kommetes aastatuhandete jooksul on välja kujunenud; liberaalse religiooni ja
oikumeenilise liikumise kasvu 20. sajandil; ja fakti, et religioon on võidelnud
omaenese liialduste vastu – protestantliku reformatsiooni, reformeeritud
judaismi, Vatikani teise kirikukogu ja nn kõrgema piiblikriitika näitel. Aga
sarnaselt paljude teadlastega, kellel näib olevat vastumeelt väidelda
ebateadusega või isegi nende üle avalikult arutleda, on paljudele suurte
religioonide toetajaile vastumeelt väidelda äärmuslike konservatiivide ja
fundamentalistidega. Kui see nii edasi läheb, siis jäävad viimased võitjaks,
sest nende vastane ei tule lihtsalt kohale” (lk. 28).
Otsides minu poolt ettevaatlikult kirjeldatud avatud
kristlusele laiemat tausta, siis meenus mulle 2011. aastal Jaan Lahe poolt
kirjutatud „Humanistliku kristluse manifest.“
Ehkki seda omal ajal palju materdati tundub see tekst praegu pigem
prohvetlikuna. Tsiteerin sealt kolmandat põhimõtet:
„Kirikus kui organisatsioonis peab olema võimalik arvamuste
ja mõtteviiside mitmekesisus. Igal kiriku liikmel on õigus ja kohus avaldada
oma arvamust kõigis kirikut puudutavates küsimustes nii juhtimismudeli kui
seaduste osas ja teha seda avalikult.“
Mulle näib, et esimese sammuna võiksid avatuma
ja liberaalsema kristluse pooldajad tunduvalt julgemalt avaldada ja ka levitada
oma seisukohti, seda nii artiklitena, kommentaaride või jagamistena
sotsiaalmeedias, kuid ka loominguna muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis.
Üldiselt on avatud kristlusest lähtuvad argumendid tugevad, domineerib ju see
suund ka tippteoloogide ja religiooniloolaste hulgas. Sellise eluhoiak võiks pakkuda
usulist kinnitust arvestatavale hulgale praegustest Eesti kristlastest ning olla
tõsiseks võimaluseks tuhandetele praegu usust eemale jäänud inimestele.