Saturday, March 26, 2016

Mõned märkused ETV saatele „Taevas tahab“



Saade oli eetris reedel 18.45 (Suurel Reedel), järelvaadatav: 


Kui kutse ETVsse tulla, siis kõhklesin pisut. Minu seisukohad pole olnud alati Eesti kirikute pealiiniga kooskõlas, pelgasin, et minu esinemine Suurel Reedel võiks kellelegi mõjuda häirivalt. Niisamuti tean, et ega ma kaamera ees väga hea ei ole ja veenvalt ei mõju.

Samas innustas osalema asjaolu, et saate teemaks olevate usualaste teadmiste ja usundiõpetusega olen nüüdseks hetkeks peaaegu poole oma elust tegelenud ja seda teemat ma tunnen. Öeldi ka ette, et erakoolide (siis ka usukoolide) rahastamine ei tule jutuks (see on keeruline teema ning siin ma arvan omajagu õigust olevat mõlemal poolel), see teema poleks minu arvates olnud Suurel Reedel kohane.

Julgustas ka see, et kaasvestlejad Liivika Simmul (Tärk) ja Olga Schihalejev on mu vanad tuttavad, kellega mul jutt ikka sobib. Olga teab kõige täpsemalt Eesti usundiõpetuse hetkeseisu, teab hästi ka Euroopa asju, Liivika (viimasel ajal olen temaga küll vähe ühe laua taha sattunud) tunnetab praktikuna usu kohaloleku mõju koolis ehk kõige sügavamalt. Tunnetasin juba ette, et me ei hakka üksteisega mõttetult vaidlema, vaid pigem täiendama. Hea oli ka see, et tegemist polnud otsesaatega, ma ikka kipun aeg-ajalt sõnades eksima (ütlen näiteks jõulupühade asemel ülestõusmispühad). Aga ega väga palju välja ei võetud, minu meelest läks 55 minutist eetrisse 48 või midagi niisugust.

Kartsin, et saadet mõjutab ka asjaolu, et Indrek Treufeldt oli eelmisel õhtul olnud tõsiselt haige, kuid tõelise professionaalina see tõenäoliselt välja ei paistnud. Kui kaamera käiku läks, siis tundsin ärevust esimesed 5 minutit. Edasi läks kõik kuidagi sujuvalt ja loomulikult. Mulle näis, et ka rollid jagunesid sujuvalt nagu olin arvanud: Olga oli süsteemne ja asetas esitatud väited laiemasse pilti, Liivika oli tunnetuses ehk kõige sügavam, mõtestas hästi käsitletavaid teemasid, tuues välja olulisi rõhuasetusi, mina püüdsin ehitada sildu tänapäevaga.

Ülevaates tunnistan, et mõnes vastuses oleksin pidanud olema põhjalikum, mõne probleemi puhul rohkem nüansse välja tooma, kohati hajusin ja kokutasin liiga palju, kuid kokkuvõttes paneksin endale hindeks nelja.

Lõpuks hoopis teisest asjast. Kui kiirustasin eile Suure Reede ristikäigule, nägin raekoja platsil seisvat seotud silmadega ja avatud kätega meest, kelle kõrval oli silt: Olen Afganistani moslem, tulge ja kallistage mind (tekst võis olla ka pisut teistsugune). Kahetsen siiani, et seda ei teinud. Tundus olevat   keskealine mees, on imeväike võimalus (aga mitte ilmvõimatu), et see on mõni nendest poistest, kellelt kolmkümmend aastat tagasi Kabulis bensiini vastu viinamarju ja maiustusi  ostsin.   

  

Friday, March 18, 2016

Konservatiivide pärast kirikus ma ei muretse



Kirikus ja Teoloogias ilmus mul lugu. Panen väikeste kommentaaridega selle ka blogisse.

http://kjt.ee/2016/03/konservatiivide-parast-kirikus-ma-ei-muretse/

Nagu õpetajate puhul sageli on mindki viimasel ajal mõtlema pannud just õpilased. Sellegi artikli algidee sündis lihtsalt, kell helises ja õpilane jäi pärast tundi klassi minuga juttu ajama:
Õpilane: „Õpetaja, kui te peaksite valima kristluse ja islami vahel, kumma te valiksite?“
Mina: „Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma olen selle valiku teinud umbes kolmkümmend aastat tagasi. Kuna ma olen kristlane, siis võid küsida, kas ma mingil tingimusel loobuks kristlusest islami kasuks?“
Õpilane: „Teie ei saa kristlane olla.“
Mina: „Miks mitte?“
Õpilane: „Sest te pooldate kooseluseadust. Kristlased ei poolda kooseluseadust.“

Ühtpidi tegi see dialoog mulle ju natuke nalja, kuid ikkagi ka nördimust. Kristlasena ma usun täiesti ebaloogilist asja: Universumi tekitanud määratu jõud, mida Euroopas nimetatakse Jumalaks, valib välja ühe väiksevõitu tähe ja keskmise planeedi, kehastub sellel planeedil ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendiks ja laseb ennast ära tappa. Jah, ma usun seda ning olen seetõttu ka kristlane. Aga kuidagi on tekkinud arvamus, et suhtumise tõttu kahe täiskasvanud inimese koosellu võib arvata, et ma kristlane olla ei saa.      

Arvasin, et saan sellest jutuajamisest oma blogisse vastavateemalist postitust[1] tehes üle, kuid eksisin. Ikka ja jälle tuli see lühike dialoog mu mõtetesse tagasi. Tegemist oli kahtluseta intelligentse ja targa õpilasega. Aga tema arusaam kristlaseks olemise võimalikkusest oli kentsakalt seotud usu omaksvõtmise seisukohalt täiesti teisejärgulise teemaga. Ning kui arvamust, et kooseluseaduse toetamine välistab või vähemalt oluliselt raskendab kristlaseks olemist, jagavad veel paljud noored, siis pole lootustki, et kirik nende jaoks tõsiseltvõetavat vaimset teed kujutaks.

Jaak Juske kirjutas hiljuti fbs, et tema 120st õpilasest toetasid kõik kooseluseadust. Ma arvan, et tavaliselt pole õpilaste otsus nii üksmeelne, kuid ikkagi enamus pooldab. Kunagi küsitlesin möödaminnes kahte oma kooli klassi: 42 pooldas, 4 oli vastu, 13 kinnitas, et see teema jätab neid ükskõikseks.  

Teisest küljest, vaevalt, et usuga harvemini kokku puutuvates inimestes saakski oluliselt teistsugune arvamus kujuneda. Üldiselt reageeritakse religioosse peavoolu poolelt üsna valulikult igale kooseluseadust kaudseltki toetavale mõtteavaldusele. Näiteks kui riigikogu liige Kalle Muuli avaldas sotsiaalmeedias postituse huvitavast tunnist, kus õpilased pidid erinevast seisukohtadest lähtuvalt arutlema samasooliste kooselu probleemide üle, tabas teda terav kriitika, kus pandi kahtluse alla tema konservatiivsus ja loomulikult ka vastava tunni kohasus.[2] Peagi järgnes sellele näppu vibutav artikkel noortele kristlastele, kes kipuvad kahtlema traditsioonilises arusaamas abielust. [3]      

Arvan, et Soome vaimulike filmiklippi on siin kohane vaadata. Mulle meeldib, et selles klipis ei vastanduta, vaid lihtsalt ja südamlikult on oma toetus samasooliste kooselule esitatud:   https://www.youtube.com/watch?v=jgDcH2Iw_Sw
Ning sellise helge suhtumise puhul ei kao kuhugi respekt nende vastu, kes teisiti mõtlevad.

Eelnevatest näidetest kujuneski mu vägagi isiklik hinnang tänasele usulisele olukorrale paljudes Eesti religioossetes kogukondades. Konservatiivide[4] pärast EELKs ja tegelikult ka teistes EKNi kirikutes ma praegu väga ei muretse – nad on tublid, moodustavad kirikutes peavoolu ja saavad päris hästi hakkama. Konservatiivsus pakub võimalust stabiilsuseks, lugusid vanadest headest aegadest, aeg-ajalt tänastele arengutele vastanduvat identiteeti ja ilmselt ka suuremat mõistmist koguduses. Küll aga tunnetan, et kirikutes on sageli vajaka religiooni liberaalsest ja avatud poolest, mis annaks näiteks tänastele valdavalt ilmaliku taustaga noortele mingigi võimaluse usuasju sealt koheselt tagasi põrkamata uurida.

Mul on mõned oletused, miks paljud noored religiooni endale tõsiselt võetavate maailmavaadete hulgast maha kannavad. Näiteks võtavad paljud õpilased koos metodoloogilise materialismiga omaks ka filosoofilise materialismi. Pikemalt: http://www.postimees.ee/1802511/toomas-jurgenstein-mitmekesised-jumalapildid-ja-vaba-maailmavaade
 Aga need on üksnes oletused.

Miks ma pean mõõdukat liberaalsust ja avatust oluliseks? Räägin nüüd EELKst ja mulle näib, et tegu on vähemalt osaliselt küsimusega kiriku kestvusest. Kordan siin kunagi esitatud rahvaloendusest tuletud mõtet – mäletatavasti luges 2001. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest 2011 oli see arv 108 513. Kümne aastaga oli vähenemine umbes 30%. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“[5]

Ene Margi Tiidu artiklis Eesti elanike suhtumine usku on toodud ka vanuselised diagrammid.  Kui vaadata luterlaste osakaalu 2011. aasta rahvaloenduses, siis 15-24 aastastest luges end luterlasteks alla 5% vastanutest ning 10% jõuab luterlaseks pidavate inimeste arv alles 60-64 aastaste inimeste seas. Veel 2000 aastal luges 15-24 aastastest end luterlaseks üle 5% vastanutest ning 10% toetuse sai luterlus juba 50-54 aastaste hulgas.[6] Seega luterlus vaikselt kuhtub.

Paar aastat tagasi olen sellel teemal Postimehes kirjutanud ja siis olin kuidagi  optimistlikum. Artikkel siin:  http://pluss.postimees.ee/2582998/toomas-jurgenstein-mitmekesine-luterlus

Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et pigem konservatiivseid hoiakuid propageeriv EELK on kaotanud ligi kolmandiku oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem võrrelda mitmekesisemate skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati olemas ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt säilitanud. Soome luterlikku kirikusse kuulub endiselt pea kolm neljandikku rahvastikust.  

Mulle näib, et üheks oluliseks vajakajäämiseks noorema põlvkonna usuelus, mida konservatiivne lähenemine ei suuda täielikult katta, on sideme loomine igapäevaste endastmõistetavustega. Pean minagi ikka ja jälle roostes grammofonina selgitama, et evolutsiooniõpetus ei ole vastuolus loomisega ning Aadama ja Eva olemasolu uskumine ei ole kristlasele kohustuslik, igal sammul pühakirja tsiteeriva fundamentalisti usk ei pea olema sügavam kui boheemlasest luuletaja oma, usklike inimese suhtumine abiellumisse ja abielulahutusse võib olla erinev, ka usklikud joovad veini, kristlaseks olemine ei tähenda arvamust, et teiste religioonide esindajad satuvad põrgusse jne.   

Carl Saganil on raamatus “Deemonitest vaevatud maailm” üks mõte: “Ma olen selles raamatus teoloogiliste liialduste suhtes mõnikord kriitiline, sest äärmuslikult jäika, doktrinaalset religiooni pole võimalik ebateadusest eristada. Sellest hoolimata tahan ma kohe alguses tunnustada seda imepärast mitmekesisust ja mitmekihilisust, mis religioosses mõtlemises ja religioossetes kommetes aastatuhandete jooksul on välja kujunenud; liberaalse religiooni ja oikumeenilise liikumise kasvu 20. sajandil; ja fakti, et religioon on võidelnud omaenese liialduste vastu – protestantliku reformatsiooni, reformeeritud judaismi, Vatikani teise kirikukogu ja nn kõrgema piiblikriitika näitel. Aga sarnaselt paljude teadlastega, kellel näib olevat vastumeelt väidelda ebateadusega või isegi nende üle avalikult arutleda, on paljudele suurte religioonide toetajaile vastumeelt väidelda äärmuslike konservatiivide ja fundamentalistidega. Kui see nii edasi läheb, siis jäävad viimased võitjaks, sest nende vastane ei tule lihtsalt kohale” (lk. 28).

Otsides minu poolt ettevaatlikult kirjeldatud avatud kristlusele laiemat tausta, siis meenus mulle 2011. aastal Jaan Lahe poolt kirjutatud „Humanistliku kristluse manifest.“[7] Ehkki seda omal ajal palju materdati tundub see tekst praegu pigem prohvetlikuna. Tsiteerin sealt kolmandat põhimõtet:
„Kirikus kui organisatsioonis peab olema võimalik arvamuste ja mõtteviiside mitmekesisus. Igal kiriku liikmel on õigus ja kohus avaldada oma arvamust kõigis kirikut puudutavates küsimustes nii juhtimismudeli kui seaduste osas ja teha seda avalikult.“[8]

Mulle näib, et esimese sammuna võiksid avatuma ja liberaalsema kristluse pooldajad tunduvalt julgemalt avaldada ja ka levitada oma seisukohti, seda nii artiklitena, kommentaaride või jagamistena sotsiaalmeedias, kuid ka loominguna muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis. Üldiselt on avatud kristlusest lähtuvad argumendid tugevad, domineerib ju see suund ka tippteoloogide ja religiooniloolaste hulgas. Sellise eluhoiak võiks pakkuda usulist kinnitust arvestatavale hulgale praegustest Eesti kristlastest ning olla tõsiseks võimaluseks tuhandetele praegu usust eemale jäänud inimestele.


[1] Jürgenstein, Toomas; Järelmõtteid hiljutisest dialoogist http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2016/02/jarelmotted-hiljutisest-dialoogist.html
[2] Järvi, Markus; Kalle Muuli ja konservatiiv? Objektiiv 17.02.2016 http://objektiiv.ee/repliik-kalle-muuli-ja-konservatiiv/
[3] Stonestreet, John; Miks noored kristlased ei mõista enam argumente samasooliste „abielu“ vastu. Objektiiv 19.02.2016 http://objektiiv.ee/miks-noored-kristlased-ei-moista-enam-argumente-samasooliste-abielu-vastu/
[4] Rein Raud väitis oma hiljutises artiklis „Konservatismist“ Sirp (19.02.2016), et paljud end konservatiivideks nimetavad inimesed Eestis on pigem radikaalsusesse kalduvad traditsionalistid. Käesolevas artiklis ma selleteemalist arutelu ei tõstata.   
[5] Tiit, Ene-Margit; Eesti elanike suhtumine usku lk 3-4 http://www.eestikirik.ee/uploads/2013/09/Eesti-elanike-suhtumine-usku.pdf
[6] Ibid.
[7]Lahe, Jaan; Humanistliku kristluse manifest. http://www.petitsioon.com/humanistliku_kristluse_manifest
[8] Ibid.

Tuesday, March 1, 2016

Kuldsete Oscarite seltskonnas



Kuidagi juhtus, et olin just nädalpäevad enne Oscarite jagamist käinud vaatamas kahte pärjatud filmi: parimat filmi, mis sai Oscari ka parima originaalstsenaariumi eest „Päevavalgele“ ja  parima lavastaja, kaameratöö ja meespeaosalisega filmi „Mees kes jäi ellu“. Parima filmiga oli veel pentsik lugu, otsisin Cinemoni kavas Spotlighti, ei leidnud ja olin juba pettunud, et nii ruttu võeti kavast maha. Siis üks kolleeg ütles, et vaata ikka tõlget.




Kõigepealt „Mees kes jäi ellu“

Loodus oli selles filmis lummav. Nagu ka „Musta alpinistiga“ meenusid omaaegsed matkad. Seekord enam Taimõril (Ajani jõel), kuid ka Jakuutias ja Lähispolaar-Uuralis. Vahepeal tundsin lausa füüsiliselt, et vaatan koos Leonardo DiCaprioga (loomulikult mitte karu poolt lõhkikistuna) voolavat vett, mis on ääretute metsade vahel kõige kiirem tee sihtpunkti, püüan lõket süüdata või haistan kaugelt kellegi teise lõkkesuitsu.

Tunnistan, et lugu ise jättis suhteliselt külmaks. Siiski, paar asja tulid tuttavad ette: looduses liikumisel viib väsinud inimest edasi sageli rohkem edasi sisemine jõud kui treenitud lihased, inimese elutahe on  lõputu (filmile minnes mõtlesin, et kas võib paralleele olla Jack Londoni „Elutahtega“, kuid suurt ei olnud).  

Oli neid asju, mis minu meelest olid ebaloogilised. Näiteks nõnda pikalt kui haavatuna jäises vees kui Leonardo seda tegi (olgu, et palgi külge klammerdununa) minu meelest ikka ei uju, olgu see või väga karastunud ja sitke mees. Teiseks, rändurid ei lähe kunagi veeloiku, kui võivad seal kõrval seista (lagunenud kiriku stseen). Kolmandaks, mõni asi oli natuke ettearvatav, näiteks kui on indiaanlane ja kui on haige valge mees, siis kuidas saab ilma tervendava higistamistelgita.


„Päevavalgele“ tekitas sootuks teistsuguseid tundeid.

Taustaks on siis reaalne sündmus Bostonis, kuidas katoliku kirikus (Bostonis peaks katoliiklasi olema ca 30%) preestrid pilastasid lapsi, kirik püüdis juhtunut pigem kinni mätsida ning kuidas ajakirjanduses avastati, et tegemist polnud kaugeltki üksikjuhtumiga.

Üheks emotsiooniks oli kahjutunne. Kahju nendest lastest, kelle elud selle pitseri all peavad mööduma. Tean ju omast kogemusest õpetajana, et niisugused traumad jäävad inimesi elu lõpuni saatma. Kahju oli ka suurest osast preestritest, kes oma tööd ausalt ja südamega teevad, kuid kes vääritute kaastööliste ja veel väärituma juhtkonna tõttu samuti pleki külge said.

Küllap veel see, et usu asjades ei tohi ka kõige kõrgem kirikujuht unustada alandlikkust. Üleolevus teistsugustest (kasvõi nendest, kes vaimulikud või piiskopid ei ole) viib enda õigustamiseni ja suurte sigaduste kinnimätsimiseni. On ju eesti keeleski ilmunud, näiteks Brasiilia mõtleja ja ühiskonnategelase professor Plinio Corrêa de Oliveira raamat „Revolutsioon ja Vasturevolutsioon”. Seda teost lugedes ilmneb, et protestantlust hinnatakse seal kurjuse kandjaks ja kiriku vaenlaseks, hoiatatakse konfessioonide ühendustes peituvate ohtude eest jne. Kui maailm jaguneb puhasteks ja õigeteks ning kurjusega seotud eksinuteks, siis lubatakse puhastele ja õigetele rohkem. Minu jaoks peitub kõige kindlam garantii, et analoogilisi asju enam ei juhtuks, avatuses, koostöös ja läbipaistvuses.