Mu riigikogu pinginaaber Barbi
Pilvre tõstatas küsimuse karusloomade farmides kasvatamise keelamisest ja
esitas ka vastava eelnõu. Selle kohaselt
keelataks Eestis karusnahafarmid, liikidest puudutaks see siis rebast, ameerika
naaritsat ja tšintšiljat (nt küülikuid mitte). Seadus hakkaks kehtima kümne aasta pärast. See on eelnõu, kus
pooldajate-vastaste-kõhklejate piirid ei jookse mööda erakondi, vaid selles
küsimuses on saadikutel väga erinevaid seisukohti. Mina näiteks ei ühinenud
eelnõu esitajatega, ehkki ma selle eelnõu vastu ei hääleta.
Ütlen kohe alguses, et olen selle teema absurdini
viimise vastu: kui ma naaritsatest vorsti teen, kas siis on nende pidamine
lubatud jt sellelaadsed küsimused on kerged seda teemat hägustama. Aga valdkond,
kus elusid võetakse, vajab tõsist arutelu. Olen oma elus päris palju kanu
tapnud, siga tapnud ei ole, küll aga kinni hoidnud (kahte siga peeti mu kodus
Pärnumaal Ridalepas päris pikalt), pärast karva võtnud ja soolikaid puhastanud
–koduloomade tapmine pole lõbu. Samas olen kandud oma riietuses ka karusnaha
ribasid, kasutanud voodikattena põhjapõdranahka jne.
Selle teemaga seotud argumendid
on mitmed korrad läbi käinud, kuid kommenteeriks mõnda. Mõistan, et sellele
küsimusele on võimalik läheneda erinevatelt lähtekohtadelt. Näiteks fraktsioonikaaslase
Ivari Padari arvamus on, et igasugune loomade halbades tingimustes pidamine on
taunitav ja tuleb ära lõpetada. Maaelu eest südant valutava mehena aga pole
tema jaoks olulist vahet, kas tegemist on karuslooma või põhiliselt söögiks
kasvatava loomaga (tingimused tänapäevases sigalas ei pruugi olla mingiski
mõttes paremad rebasefarmist, samuti paljudel lemmikloomadel, ka karusloomade
liha kasutatakse loomatoiduna jne). Kui
loomade eest kantakse hoolt, siis võiks näiteks väikesed tšintšiljafarmid olla oluliseks toetuseks inimestele
pensionipõlves või siis kõrvaltegevuseks traditsioonilisele põllumajandusele.
Omaette küsimus oleks veel tšintšiljasid lemmikloomadeks
kasvatav farm, esitatud eelnõu järgi oleks see lubatud.
Emotsioone on antud teema puhul
loomulikult palju. Seda saab üles kütta nii korduvate kaadrite demonstreerimisega
väga halbade tingimustega karusloomafarmidest (samas tean väga hästi, et sama
õõvastavaid kaadreid leiab ka lehmalautadest) kui väidetega karusnahast kui
luksusest. Samas tean ka seda, et looduskaitseliselt mõtleva inimese puhul on
argumendiks ka kunstkarusnaha tootmiseks kasutatud naftaproduktid ja nendest
tulenev hilisem reostus (reostavaid kemikaale kasutatakse loomulikult ka
karusnaha töötlemisel).
Käisin laupäeval vanade
sõpradega, kes on bioloogiale truuks jäänud, saunas. Loomulikult tuli arutluse
alla, ka karusloomafarmide keelamise eelnõu. Liiga suurt rõõmu sõbrad üles ei
näidanud, ehkki otse ka vastu polnud. Küllap tunnetavad bioloogid teravamini
tervikpilti ja ühte liiki loomade teistele eelistamist (karusloomad on reeglina
nunnumad kui näiteks sead või lehmad). Üritage pigem jahipidamiseks
pliihaavleid keelustada, see oleks suur asi, oli ühe sõbra kommentaar.
Filosoofidest tuleb muidugi Albert
Schweitzer (1875 - 1965) meelde. Tema põhimõte
pidada oma tegevuses silmas „aukartust
elu ees“ on mind omajagu mõjutanud. Ning möönan ka seda, et teatud
traditsioonide aeg võib hakata ümber
saama (näiteks härjavõitlus). Olen mõelnud ka, et võib-olla oleks minu ideaal
püüda keelustada samm-sammult liikide kaupa, näiteks mul on raske uskuda, et kiskja
geenidega rebasele suudetakse kasvanduses luua normaalsed tingimused (liikumisaediku
ehitamine läheks kalliks ning farm poleks konkurentsivõimeline). Rootsis vist
on nõnda lähenetud ja rebaste farmides pidamine keelu all.
Lisaks võib juhtuda, et
karusloomafarmide tulevik otsustatakse meie eest. Olen aru saanud, et paljuski
eksporditakse karusnahku Aasia maadesse (näiteks Hiinasse), kuid nad on koha
peal kuuldavasti oma kasvandused käima saanud, mis tähendab sealse nõudluse
vähenemist ja siinse tootmise konkurentsivõime langust.
Kokkuvõtteks, mõtlemiskohti on.
Ning argumentide kaalumiseks on enne eelnõu saali tulekut ka pisut aega.