Poliitika 7

Hea eesistuja, head kolleegid, head eelnõu esitajad

Julgen öelda, et meie ees on väga ilus eelnõu mille eest tahaksin esitajaid siiralt tänada. Küsimused rahvusringhäälingu toimimisest puudutavad meid kõiki ja tõenäoliselt on meie kõigi soov, et Eesti Rahvusringhääling oleks nii sisulises, vormilises kui ka eetilises mõttes Eesti ajakirjanduse tipp. Soovime, et sellises ajakirjanduses peaks olemas olema andmete usaldusväärsus, tasakaalukus ja terav analüüs.

Niisiis, eetiline kõrgtase peab olema rahvusringhäälingu lahutamatu osa. Mulle tundub, et see peaks lähtuma ehk kõige levinumatest eetilistest printsiipidest: olgu nendeks siis käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid, vabaduse piiravaks jooneks võib olla vaid kahju tegemine teistele või suhtumisel loodusesse peaks lähtuma aukartusest elu ees, küllap veel midagi. Loetelus võis ära tunda Konfutsiuse, John Stuart Milli ja Albert Schweitzeri. Esmapilgul tundub tõesti, et eetikanõukogu oleks vastavate printsiipide vastu eksimise hindamisel pädevam ja sõltumatum kui eetikanõunik.     

Ma ei salga, et olen olnud antud eelnõu toetamisele väga lähedal. Olen ka üsna kindel, et selle eelnõu toetamine-mittetoetamise piir ei jookse mööda erakondi, vaid eetikakomisjoni loomisele saab tõepoolest erinevalt läheneda.

Aga ma tulen tagasi käsitletava eelnõu ilu juurde. Vahel on nõnda, et esteetiliselt  ilus asi ei tööta kõige paremini. Usun, et Stokholmis käies on paljud meist sisse astunud Vasa muuseumisse, kus eksponeeritakse Rootsi mereväe uhkuseks ehitatud laeva, mis 1628. aastal, oma esimesel reisil põhja läks. Juurdlus, miks see nii juhtus, selget vastust ei andud, ehkki arutlustes on läbi kumas ikka ja jälle läbi tellijate soov ehitada oma aja kohta kõige ilusam ja uhkem laev, mis paraku merekõlbulikuks ei osutunud. Püüd ilu poole osutus ohtlikuks. 

Head kolleegid, püüame loodavat eetikakomisjoni praktikas ette kujutada. Esmalt peaksid sinna kuuluma inimesed, kes on ühiskonnas tuntud, kelle sõnal on eetilistes küsimustes kaal. Tõenäoliselt ei tohiks nad vähemalt viimastel aastatel olnud seotud ühegi erakonnaga, olema skandaalidest puhtad jne. Mulle väga meeldis eelnõus toodud soov, et tegemist ei tohiks olla endale eetika õpetamisega leiba teenivate isikutega.     

Eesti on väike ja ma arvan, et neid inimesi, kes nimetatud kriteeriumitele vastaksid, võib olla sadakond, tõenäoliselt veelgi vähem. Ma ei pea ennast küll eetika teemadel alal eriliseks asjatundjast, kuid mingi ettekujutus mul võimalikest kandidaatidest oli - seda enam, et eelnõu hingeks olnud Igor Graziniga vesteldes sain täpsemalt aimu, missuguseid inimesi ta selles komisjonis ette kujutas. 

Kirjutasin kolmele inimesele, kes minu arvates võinuks eetikakomisjoni kandidaatideks olla ja palusin neil teoreetiliselt vastata, kas nad nõustuksid selles komisjonis osalema, kui neile ettepanek tehtaks. Sain oma kirjadele kaks vastust, üks ütles jahi – teine kindla ei.

Ehk kõige mõjukamaks argumendiks osutus „ei“ ütelnud kandidaadi kokkuvõttev hinnang:   „Eetikanõunik on mu meelest väga hästi oma vahekohtuniku rolliga hakkama saanud. /../ Praeguses ühiskonnas moraalset autoriteeti omavad inimesed, kui selliseid üldse on, peavad hoidma võimalikult madalat profiili, et mitte sedagi autoriteedinatukest, mis neil arvatavasti on, ei viiks turule.“

Ehk on tõesti parem, kui me vähemalt esialgu loobume eetikanõukogu loomisest, selle loomist võimaldab ka praegu kehtiv seadusandlus, ja hoiame meie ühiskonna moraalseid majakaid. Küllap nad tõsiste rikkumiste puhul ütlevad oma sõna nagunii.    

Ja veelkord, antud juhul pole tegemist eelnõuga, kus saaks otsustada kindla ei-ja alusel. Arvan näiteks ka ise, et 40% minust ütleb sellele eelnõule jah ning 60% ei. 

Head eelnõu esitajad, veelkord tänu teile, et esitasite ilusa eelnõu. Mul on siiralt kahju, et ratsionaalsus oli seekord ilu vastu julm ja seda eelnõud toetada ei luba.