Mõned mõtted eile õhtul vaadatud filmist, Sarnet/Kivirähki „November“

Mustvalgeid filme ei tehta tänapäeval ju palju, kuid mul on nendega vedanud. Nii Lõuna-Ameerikast tulnud „Mao embuses“  kui poolakate „Ida“ on olnud väga head ja vaadatavad filmid. Nüüd siis „November“ ja ega ma tagantjärele seda värvilisena ei kujutagi ette.

Esiteks tahaks välja tuua kummalise vastuolu. „Rehepappi“ oli kerge lugeda, kuid filmi oli raske vaadata.  Ja seda algusest peale. Kõik mis oli kerge, lendlev, mänglev oli raamatust otsekui välja filtreeritud. Alles oli jäänud räpane ja sünge maailm, kus inimeste mõtted olid aeglased, tunded püsivad, ent sageli töntsid ja madalad, stabiilsemad ja usaldusväärsemad olid vaid kalmulised, kuid nende roll sündmustesse sekkuda oli piiratud.

Mitu korda olen mõelnud, kas filmi tegijatel on olnud kõrval lahti Karl Ernst von Baeri doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“, olustikku on kujutatud väga sarnaselt. Sarnane ei tundu aga olevat mõisnike elulaad (Baer põikab paar korda võrdlevalt sinna sfääri), filmis on mõisnike allakäik selgem ja lõplikum kui talupoegade ajutised raskused (ähvardavast katkust saadakse jagu).

Ma ei ole pädev hindama, kuid mulle näitlejate mäng väga imponeeris. Liina ja Hansu noorus ja lootusetu armastus, mis oma meeletuses kaasab libahundiks käimise, sisemise põlemisega jutuvestmise, hinge kuradile müümise. Vanade naiste tarkus ja kavalus oli paaris stseenis vahvalt välja mängitud, samuti mõne vanamehe aplus ja tölplus. Samas krattide askeldamine mõjus pigem tüütuna ja ootust tekitavana, et see lõppeks.     

Mingil hetkel ma taipasin, et Novembri tegelased võime olla meie kõik. Samasugune äng valitseb sageli mõne artikli või facebooki lõnga kommentaariumis, samasuguseid meeletusi olen näinud noori tegemas (mitte tingimata armastuse nimel), olen oma silmaga näinud teatud üksuste allakäiku. Piltlikult on filmis esinenud gondel armastajate ideaalina paljudele noortele ette pandud. Ja kui seda ideaali ei saavutata, muututakse närviliseks. Ja ikkagi on armastuse teema võimas, Liina ja Hans selle ju tegelikult mõlemad saavutavad, tõsi, mitte füüsilise, vaid illusoorsena. Nii nagu arvutimängus.

Kivirähki raamatul põhinevas filmis saab kirik loomulikult omad nätakad kätte. Ka Vanapagan pole sümpaatne tegelane, kuid teda tuleb filmis vähemasti tõsiselt võtta, kirikut ei saa. Aga lülitasin end sellest teemast välja.   

Ja ikkagi küsimus, kuidas mõistab filmi inimene, kes raamatut lugenud ei ole.