Ilmunud EPLi arvamusena: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kui-koik-eurooplased-huppavad-peipsi-jarve-milline-haridus-aitaks-ekre-hirmutamisele-vastu-seista?id=85070597
Viimastel päevadel Eesti
poliitikas kuumaks teemaks olnud libakontod ja nendelt väljastatavad
libauudised tekitavad küsimuse, missugune haridus kaitseb sellise
manipuleerimise eest kõige paremini. Mulle näib, et selleks võiks olla vabadusel
ja vastutustundlikel valikuvõimalustel põhineva hariduskeskkonna loomine.
Üheltpoolt raamistab esimeses
lõigus kirjeldatud lähenemist haridusele 19. sajandi ameerika kirjaniku ja
filosoofi Ralph Waldo Emersoni (1803 - 1882) liialdatud ent võluv ütlus, et ainus
õige viis haridust anda on õpetada laps lugema ja siis rahule jätta. Teiselt
poolt meie pedagoogikaklassiku Johannes Käisi (1885 - 1950) poolt kirja pandud
uue kooli kümme käsku, olulisemad neist: 3. Ole vaba, uuri, katsu järele 7.
Aita kogu klassi ja 10. Tee nii palju kooli heaks kui suudad. Järgnevalt
püüangi näidata, kuidas heade raamatute lugemine ja haridusvabadus aitavad
vältida nii mõndagi täna levinud eksitust.
Mäletan, kuidas ma kord noorena
olen lahendanud ülesannet, et kui kõik Euroopa inimesed läheksid Peipsi järve,
kui palju järve pind kerkiks? Ülesande lahenduseks vajalikud andmed olid
tekstis olemas, kuid vastusest tuleb meelde vaid see, et Peipsi oleks kerkinud
üllatavalt vähe. Mõeldes täna kulutulena levivatele libauudistele võib juba niisuguse
ülesande esitamine kätkeda teatud ohtu –
näiteks tekitatakse tõlgendus, et migrantide hordid ongi Peipsi poole liikumas.
Eelmises lõigus kirjeldatud
ülesanne meenus mulle siis, kui lugesin sotsiaalmeedias hirmutamisi Eestisse
saabuvast seitsmest miljonist migrandist. Kahtlemata on inimeste ränne tänapäeval
probleem, kuid sõnum seitsmest miljonist saabujast on absurd ja sellist
absurdset uudist on jaganud paljud, teiste hulgas ka näiteks EKREsse kuuluv
riigikogu liige. Ränderaamistiku ümber kestnud vaidluste taustal on selge, et
on erakondi, kellele igasugune ebamäärasus ja hirm, mis migratsiooniga seostub,
on kasulik. Samas on selle hirmu üleskütmine või ka eksimuste korrigeerimata
jätmine tõsine eksimus terve mõistuse vastu.
Mitmekesises ja kiiresti muutuvas
maailmas, mis tahes-tahtmata sisendab ebakindlust, on tervet elutunnetust raske
säilitada. Natuke aitab siin tõesti heade raamatute lugemine, tõstaksin siin
esile Hans Roslingilt eelmisel aastal ilmunud „Faktitäiust“, mis üsna kiiresti
ka eesti keelde tõlgiti. Raamatut
arvustanud Mihkel Kunnus on soovitanud:
„Eriti sobiv oleks selle raamatuga tutvuda enne valimisi, sest
valimiskampaania ajal püüavad konkureerivad parteid üksteise võidu pressida
inimese dramaatilistele instinkidele. Enam-vähem iga punkti juurde, mis Rosling
toob, saab tuua hea näite meie poliitkampaaniatest“ (Meeleselguse käsiraamat nii
algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale“ ERR 06.09. 2018). Mõeldes seitsme
miljoni migrandiga hirmutamisele tsiteeriksin Roslingit (sama tsitaadi toob
välja ka Kunnus): "Kui tunneme hirmu ja aeg avaldab survet ning mõtleme
halvimatest võimalikest stsenaariumitest, kipume tegema väga rumalaid
otsuseid" (lk 217).
Teiseks peatuksin haridusvabadusel. Sellega seoses
meenus EKRE arupärimine Tallinna kooliõpilaste osalemise kohta Sõpruse kinos
17. ja 18. detsembril programmi "Klassiga kinno" raames linastunud
dokumentaalfilmi "Kapist välja" seanssidel ning koolides
seksuaalvähemusi tutvustavate tegevuste kohta.
Haridusamet esitas EKRE küsimused koolijuhtidele, kelles taolised
küsimused pehmelt öeldes hämmingut tekitasid. Küllap oli hämmingu põhjuseks
üheltpoolt asjaolu, et poliittasandil pole vabas ühiskonnas hariduse sisu
üldjuhul aktiivselt mõjutada püütud. Seda enam, et tänaseks laekunud vastusest
on selgunud, et filmi külastus oli õpilastele vabatahtlik. Teisalt võib
tagantjärele imestust tekitada ka asjaolu, et Põhja-Tallinna, Kristiine ja
Haabersti linnaosa esikandidaadiks riigikogu valimistel on EKREl
erootikakirjanik, kelle erinevatest seksuaalpraktikatest kubisevate teoste mõju
noortele tundub erakonna külmaks jätvat.
Eelmise
lõigu viimane lause oli muidugi iroonia. Tulles tagasi õppetöö juurde, siis keerukate
probleemide puhul on erinevate seisukohtadega tutvumine ning nende põhjal oma
vaate kujundamine hariduses ülioluline. See on avatud õppimine, mis on
lahutamatult seotud vabaduse, loomingu ja kunstiga. On ju kogu meie inimeseks olemise kujunemisel
mänginud olulist rolli loovus ja kunst ning püüdes koolide vabadust otsustada
õpilastele arengukeskkonna üle kitsendada, on toimetamine inimeseks olemise
aluste kallal.
Karin
Bojs kirjutab oma ülipõnevas raamatus „Minu Euroopa perekond viimased 54000
aastat“ (Varrak 2018), et inimese kui
liigi ühtehoidmise ja vastupidamise kujunemisel omas suurt tähelepanu looming
ja kunst. Švaabimaalt
leitud koopamaalid, figuurid ja lindude tiivakontidest valmistatud flöödid
viitavad paljude uurijate arvates just inimese paljude vaimsete võimete
puhkemisele. Teema seondub ka poliitikaga, Tübingeni ülikooli
arheoloogiaprofessor Nicholas Conrad peab neist leide inimkonna vaimses arengus
nii oluliseks, et tema arvates võiks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kanda
kaela ümber Švaabimaa
mägedest leitud lopsaka naisfiguuri Hohle Felsi Venuse koopiat (lk 47-49).
Kindlasti
kerkib valimiskampaania jooksul veel mitmeid kaheldava väärtusega sõnumeid ja
tegusid. Heade raamatute lugemine aitab neid analüüsida ning selguse saades nii
mõnedki neist prügikasti lennutada.