Kui kõik eurooplased hüppavad Peipsi järve

Ilmunud EPLi arvamusena: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kui-koik-eurooplased-huppavad-peipsi-jarve-milline-haridus-aitaks-ekre-hirmutamisele-vastu-seista?id=85070597

Viimastel päevadel Eesti poliitikas kuumaks teemaks olnud libakontod ja nendelt väljastatavad libauudised tekitavad küsimuse, missugune haridus kaitseb sellise manipuleerimise eest kõige paremini. Mulle näib, et selleks võiks olla vabadusel ja vastutustundlikel valikuvõimalustel põhineva hariduskeskkonna loomine.

Üheltpoolt raamistab esimeses lõigus kirjeldatud lähenemist haridusele 19. sajandi ameerika kirjaniku ja filosoofi Ralph Waldo Emersoni (1803 - 1882) liialdatud ent võluv ütlus, et ainus õige viis haridust anda on õpetada laps lugema ja siis rahule jätta. Teiselt poolt meie pedagoogikaklassiku Johannes Käisi (1885 - 1950) poolt kirja pandud uue kooli kümme käsku, olulisemad neist: 3. Ole vaba, uuri, katsu järele 7. Aita kogu klassi ja 10. Tee nii palju kooli heaks kui suudad. Järgnevalt püüangi näidata, kuidas heade raamatute lugemine ja haridusvabadus aitavad vältida nii mõndagi täna levinud eksitust.

Mäletan, kuidas ma kord noorena olen lahendanud ülesannet, et kui kõik Euroopa inimesed läheksid Peipsi järve, kui palju järve pind kerkiks? Ülesande lahenduseks vajalikud andmed olid tekstis olemas, kuid vastusest tuleb meelde vaid see, et Peipsi oleks kerkinud üllatavalt vähe. Mõeldes täna kulutulena levivatele libauudistele võib juba niisuguse ülesande esitamine kätkeda teatud  ohtu – näiteks tekitatakse tõlgendus, et migrantide hordid ongi  Peipsi poole liikumas.

Eelmises lõigus kirjeldatud ülesanne meenus mulle siis, kui lugesin sotsiaalmeedias hirmutamisi Eestisse saabuvast seitsmest miljonist migrandist. Kahtlemata on inimeste ränne tänapäeval probleem, kuid sõnum seitsmest miljonist saabujast on absurd ja sellist absurdset uudist on jaganud paljud, teiste hulgas ka näiteks EKREsse kuuluv riigikogu liige. Ränderaamistiku ümber kestnud vaidluste taustal on selge, et on erakondi, kellele igasugune ebamäärasus ja hirm, mis migratsiooniga seostub, on kasulik. Samas on selle hirmu üleskütmine või ka eksimuste korrigeerimata jätmine tõsine eksimus terve mõistuse vastu.   

Mitmekesises ja kiiresti muutuvas maailmas, mis tahes-tahtmata sisendab ebakindlust, on tervet elutunnetust raske säilitada. Natuke aitab siin tõesti heade raamatute lugemine, tõstaksin siin esile Hans Roslingilt eelmisel aastal ilmunud „Faktitäiust“, mis üsna kiiresti ka eesti keelde tõlgiti.  Raamatut arvustanud Mihkel Kunnus on soovitanud:  „Eriti sobiv oleks selle raamatuga tutvuda enne valimisi, sest valimiskampaania ajal püüavad konkureerivad parteid üksteise võidu pressida inimese dramaatilistele instinkidele. Enam-vähem iga punkti juurde, mis Rosling toob, saab tuua hea näite meie poliitkampaaniatest“ (Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale“ ERR 06.09. 2018). Mõeldes seitsme miljoni migrandiga hirmutamisele tsiteeriksin Roslingit (sama tsitaadi toob välja ka Kunnus): "Kui tunneme hirmu ja aeg avaldab survet ning mõtleme halvimatest võimalikest stsenaariumitest, kipume tegema väga rumalaid otsuseid" (lk 217).  

Teiseks peatuksin haridusvabadusel. Sellega seoses meenus EKRE arupärimine Tallinna kooliõpilaste osalemise kohta Sõpruse kinos 17. ja 18. detsembril programmi "Klassiga kinno" raames linastunud dokumentaalfilmi "Kapist välja" seanssidel ning koolides seksuaalvähemusi tutvustavate tegevuste kohta.  Haridusamet esitas EKRE küsimused koolijuhtidele, kelles taolised küsimused pehmelt öeldes hämmingut tekitasid. Küllap oli hämmingu põhjuseks üheltpoolt asjaolu, et poliittasandil pole vabas ühiskonnas hariduse sisu üldjuhul aktiivselt mõjutada püütud. Seda enam, et tänaseks laekunud vastusest on selgunud, et filmi külastus oli õpilastele vabatahtlik. Teisalt võib tagantjärele imestust tekitada ka asjaolu, et Põhja-Tallinna, Kristiine ja Haabersti linnaosa esikandidaadiks riigikogu valimistel on EKREl erootikakirjanik, kelle erinevatest seksuaalpraktikatest kubisevate teoste mõju noortele tundub erakonna külmaks jätvat.  

    

Eelmise lõigu viimane lause oli muidugi iroonia. Tulles tagasi õppetöö juurde, siis keerukate probleemide puhul on erinevate seisukohtadega tutvumine ning nende põhjal oma vaate kujundamine hariduses ülioluline. See on avatud õppimine, mis on lahutamatult seotud vabaduse, loomingu ja kunstiga.  On ju kogu meie inimeseks olemise kujunemisel mänginud olulist rolli loovus ja kunst ning püüdes koolide vabadust otsustada õpilastele arengukeskkonna üle kitsendada, on toimetamine inimeseks olemise aluste kallal.

Karin Bojs kirjutab oma ülipõnevas raamatus „Minu Euroopa perekond viimased 54000 aastat“ (Varrak 2018), et  inimese kui liigi ühtehoidmise ja vastupidamise kujunemisel omas suurt tähelepanu looming ja kunst. Švaabimaalt leitud koopamaalid, figuurid ja lindude tiivakontidest valmistatud flöödid viitavad paljude uurijate arvates just inimese paljude vaimsete võimete puhkemisele. Teema seondub ka poliitikaga, Tübingeni ülikooli arheoloogiaprofessor Nicholas Conrad peab neist leide inimkonna vaimses arengus nii oluliseks, et tema arvates võiks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kanda kaela ümber  Švaabimaa mägedest leitud lopsaka naisfiguuri Hohle Felsi Venuse koopiat (lk 47-49).

Kindlasti kerkib valimiskampaania jooksul veel mitmeid kaheldava väärtusega sõnumeid ja tegusid. Heade raamatute lugemine aitab neid analüüsida ning selguse saades nii mõnedki neist prügikasti lennutada.

Eksimine ei tähenda eksitusse jäämist

See oli vist unenägu?

Ilmunud Tartu Postimehes: 

https://tartu.postimees.ee/6498141/toomas-jurgenstein-eksitusele-ei-jargne-poomist

Lugesin EKRE liikme Kenno Põltsami karmi reaktsiooni erakonna Eesti 200 kohta, mis oli suunatud muuhulgas ka eestlasi-venelasi algselt eristavale ja siis kokkuviivale plakatiaktsioonile („Piinlik, Eesti 200“ PM 10.02.2019). Kindlasti oli väljatoodud kriitikas ka õigustatud väiteid, kuid pisut kujundlikult öeldes ma arvan, et pärast ühe erakonna eksimusi ei tohi üldistavat hukkamõistupedaali päris põhja vajutada.

Ma ei kahtle selles, et Eesti 200 plakatiaktsioon oli ebaõnnestunud. Näen siin eelkõige kahte suurt küsitavust. Esiteks, poolikut sõnumit võib välja anda siis, kui suudad kontrollida sõnumi teist poolt.  Toon näite usundiõpetusest, mis on mu eriala. Igas religioonis esineb äärmuseid ja nende tutvustamine on osa õppeprogrammist. Samas ei jää äärmus domineerima, sest seda tasakaalustab religioonide pealiinide käsitlemine ning kogu õppetöö kriitiline ning avatud foon. 

Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti-vene  kogukondade lahutatust rõhutav pool ning sellele päev hiljem järgnenud lahendust pakkunud sõnum tervikuks kokku seotakse.  Pigem hakkasid kogukondade eraldatust rõhutanud plakatid elama oma elu. Ma arvan, Eesti 200 plakatiaktsioon polnud pahatahtlik, kuid oli kindlasti läbimõtlematu,  lisaks mõjutas seda kogenematus ja liigne poliittehnoloogia usaldamine.

Teiseks, ma kipun kahtlema, kas kahe kogukonna eraldatuse teema on ikka olnud nii peidetud, et seda pidi šokiplakatitega  võimendama. Integratsiooni alal tegutseti pidevalt, noorte inimeste hoiakud muutusid, keelekümblus levis. Teemat käsitleti nii akadeemilisel kui poliitilisel tasandil, olgu näideteks „Eesti inimarengu aruanne 2016/2017“ või erakondade arutelud eestikeelsest haridusest. Vähemalt minu tuttavate hinnangul lõid need plakatid valusalt inimesi, kes siiani olid püüdnud eesti-vene kogukonna vahel sildu rajada, ühtsest haridusest  rääkida jne. Erakondliku tähelepanu saamiseks ei ole hoolimatus inimeste vastu kunagi hea ja õigustatud.

Samas on ka teised erakonnad kasutanud küsitavaid plakateid. Ma pole sugugi kindel, kas Eesti 200 plakatid olid millegi poolest vastuvõtmatumad kui pooleteist kuud varem Toompeal ränderaamistiku vastasel meeleavaldusel kantud võllapuu ja oma südametunnistust jälgivaid inimesi reeturiteks tembeldavad ja reeturitele reeturi palka nõudvad plakatid. Mulle tundub, et kriitikaga kellegi suhtes peaks alati kaasas käima ka enesekriitika.     

Kindlasti teevad vigu kõik erakonnad. Sotsiaaldemokraadina võin näiteks julgelt tunnistada meie hiljutist viga, et me ei suutnud ränderaamistikku ja sellega seondavat temaatikat piisavalt selgelt ja arusaadavalt selgitada.   

Filosoofilise alusena olen vigade tegemise hindamisel suuresti nõus kirikuisa Aurelius Augustinuse (354 - 430) öelduga, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkus tõttu eksitusse jääda. Nii olen kokkuvõttes väga rahul, et olen eksiva erakonna liige. Oma ekslikkust tunnistav erakond ei kaldu äärmustesse, võtab oma väärtuseid tõsiselt ning on kirglik ka keskteel olevat seisukohtade kaitsmisel.   

Vahekokkuvõte valimisjooksust

Kümmekond aastat tagasi tundsin, et füüsiline vorm läheb väga käest ja hakkasin tasapisi jooksmas käima. Alates 2012. aastast olen sügiseti osalenud Tartu jooksumaratoni 10 kilomeetri jooksudes ning seda valimistele üle kandes võin hetkel kujundlikult öelda, et valimisjooksuga olen praegu kusagil Karlova majade vahel, kuid Annelinna sild juba paistab.

Teen nüüd mõned tähelepanekud erakondade hetkeseisu kohta.

Keskerakond rõhutab õiglast riiki ja iseenda muutumist.  Nende esindajad on nähtavad, liiguvad palju üritustel ja koosolekutel, samas artiklite ja filmiklippide pool neil liiga tugev ei ole. Vahel imestatakse, kuidas hoolimata sageli väga üldisest jutust peaminister  Jüri Ratas nii populaarne on. Võin oma kogemuse põhjal öelda, et Jüri on hooliv ja sümpaatne juht. On pigem reegel, et pärast mõnda pingelist hääletust tuleb õhtul peaministri kõne või sõnum, kus ta südamlikult istungi tulemuse eest tänab. Jah, ka minul on raske uskuda, et ta ei teadnud erakonnale toodud sularahast, kuid arvatavasti see miniskandaal teda väga ei kahjusta. Keskerakond on stabiilne erakond, kus reitingus pole oodata tänasest tasemest liiga suurt tõusu ega langust.  

Mulle näib, et Reformierakond pole oma potentsiaali täielikult avanud ning ma olen hakanud arvama, et äkki ei avagi. Väljapoole väga seda ei paisata, kuid aiman erakonna sees sisemisi pingeid. Avalikkuses sagedamini esinejatest on Jürgen liiga terava ütlemisega (tema mõistust ma igal juhul tunnustan), Kaja Kallas ei mõju alati usutavalt, Aivar Sõerd on väga ühe teema mees (omas teemas on ta kahtlemata hea). On tõsisasi, et Reformierakonnaga võistleme me päris suurte hulga nooremate valijate pärast. Kaotasime valijaid siis, kuid Urmas Reinsalu umbusaldamisel ei suutnud me väärtuspõhiseks jääda, kuid usun, et vähemalt osa võitsime tagasi, kui rändedebatis Reformierakond väga kõikuvaks osutus. Tartus on Reformierakonnal väga tugev sümpaatsetest inimestest koosnev nimekiri (kellest suure osaga hästi läbi saan) ning nendega võistlemine ei tule kindlasti kerge.

EKREl on seni kõik ettevõtmised läinud pärivoolu, kuid paar takistavat asjaolu on viimastel kuudel ilmunud. Ühtpidi on Isamaa hakanud ühele valijagrupile alternatiivi pakkuma, teisalt hakkab kogunema neid, kellele erakonna perekonna kesksus takistuseks on (näiteks Maria Kaljuste ja tema toetajad). Ka avaldatud nimekirjad ei ole just liiga tugevad ning programm selgelt nõrk ja populistlik. Kõigest hoolimata on EKRE seis hea, nad kõnetavad valijaid kelle ülesleidmisega on teistel erakondadel raskusi, neil on oskus end ühel ajal tugevana ja ohvrina näidata ning hetkeseisuga teevad nad korraliku tulemuse. Arvan, et valimisteni jäänud aeg mängib pigem nende kahjuks.

Isamaal on viimastel kuudel läinud päris hästi. Neis on jälle näha entusiasmi, enesekindlust, aktiivsust jne. Üles tõstetud teemad on küll vastuolulised, näiteks neid analüütikuid, kes pooldavad teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmist, on selgelt vähemus. Mündi teine pool ongi, et Isamaa väikese tõusu taga pole niivõrd sisuline tugevus kui paks rahakott ning massiivne kampaania. Tartus on esikolmikus küll väga tugevad, kuid üsna ühetüübilised mehed, kes ilmselt ka üksteise hääli söövad. Kõigest hoolimata on Isamaa seis praegu mõõdukalt optimistlik.  

Vabaerakonna kohta ütlen kohe, et Riigikogus on selle erakonna inimesed olnud mul väga sümpaatsed, kuid ma ei näe võimalust, et erakond künnist ületab. Ei usu, et Juku-Kalle Raid siin olulise muutuse toob, ehkki elevust tekitab ta kindlasti. Siiski tahan Vabaerakonna ees mütsi maha võtta, sest nad kannavad oma seisundit stoiliselt ja väärikalt.  

Eesti 200 hindamisel olen kõige ebakindlam. Paljud ideed mulle meeldivad, kuid nad on minu arvates teinud kaks suurt viga. Päris oluliseks eksimuseks loen kultuuriinimestelt nime Eesti 200 kaaperdamist (olen Kärt Summatavetiga ja Mart Meriga sellel teemal rääkinud, see oli tõesti kaaperdamine ilma vabandamiseta). Teiseks plakatiskandaal, millega tehti haiget integratsiooni teemaga pikalt tegelenud inimestele. Kaks eksitust ja mõlemal juhul pole hoolitud inimestest. Samas on selge, et uutele tulijatele peab võimaluse andma ja enamik Eesti 200 inimesi ei ole nende vigadega seotud.  Siiski on minu jaoks on küsimus, kas nad  suudavad esile tõsta sisu kui seni on domineerinud juriidika ja poliittehnoloogia.

Elurikkuse erakonda ja rohelisi vaatan koos. Mulle tundub, et  reaalsus on karm, eraldi toimetades jäävad loodushoiule suunatud jõud parlamendist välja. Rail Baltic pole enam see teema, mis inimesed käima tõmbaks. Rohelised jõud on sümpaatsed, kuid kopeerin siia kommentaari, mida ütlesin fb-s kui kuulsin uue erakonna loomisest: Olen kuulnud kümnekonnast nimest, kes on seotud tekkiva Elurikkuse erakonnaga. Enamasti on need minu põlvkonnakaaslased (nende seas ka häid tuttavaid), inimestena kahtlemata targad, ühiskonna pärast südant valutavad ja vabadust armastavad, mitmed nende ideed on mulle lähedased. Hakkasin mõtlema, miks pole mul isegi mõtet tulnud nendega ühineda? Üsna spekulatiivse üldistusena pakuks välja, et Elurikkuse inimesed usuvad pisut enam imedesse, kuid ei ütle seda välja. Mina ütlen välja, et usun imedesse, kuid olen üsna pessimistlik, et juhtun mõnes neist osalema. 

Viimaks peatun oma erakonnal, sotsiaaldemokraatidel. Ma arvan, et kampaania on meil käivitunud päris hästi, programmil pole ka viga. Tean, et veri on paksem kui vesi, kuid meie valimisklippi pean ülekaalukalt kõige paremaks, ränderaamistiku debattides säilitasime väärtuspõhisuse, tean, et Indrek Tarandi tegutsemisele on erinevaid hinnanguid ka erakonna sees, mina olen oma toetust paaris artiklis põhjendanud.  Usun, et kui suudame kampaanias hoida empaatilist, helget ja väärtuspõhist joont, siis on meil päris head võimalused oma toetust kasvatada – selle aasta esimesed reitingud ongi olnud üsna julgustavad.