Eksimine ei tähenda eksitusse jäämist

See oli vist unenägu?

Ilmunud Tartu Postimehes: 

https://tartu.postimees.ee/6498141/toomas-jurgenstein-eksitusele-ei-jargne-poomist

Lugesin EKRE liikme Kenno Põltsami karmi reaktsiooni erakonna Eesti 200 kohta, mis oli suunatud muuhulgas ka eestlasi-venelasi algselt eristavale ja siis kokkuviivale plakatiaktsioonile („Piinlik, Eesti 200“ PM 10.02.2019). Kindlasti oli väljatoodud kriitikas ka õigustatud väiteid, kuid pisut kujundlikult öeldes ma arvan, et pärast ühe erakonna eksimusi ei tohi üldistavat hukkamõistupedaali päris põhja vajutada.

Ma ei kahtle selles, et Eesti 200 plakatiaktsioon oli ebaõnnestunud. Näen siin eelkõige kahte suurt küsitavust. Esiteks, poolikut sõnumit võib välja anda siis, kui suudad kontrollida sõnumi teist poolt.  Toon näite usundiõpetusest, mis on mu eriala. Igas religioonis esineb äärmuseid ja nende tutvustamine on osa õppeprogrammist. Samas ei jää äärmus domineerima, sest seda tasakaalustab religioonide pealiinide käsitlemine ning kogu õppetöö kriitiline ning avatud foon. 

Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti-vene  kogukondade lahutatust rõhutav pool ning sellele päev hiljem järgnenud lahendust pakkunud sõnum tervikuks kokku seotakse.  Pigem hakkasid kogukondade eraldatust rõhutanud plakatid elama oma elu. Ma arvan, Eesti 200 plakatiaktsioon polnud pahatahtlik, kuid oli kindlasti läbimõtlematu,  lisaks mõjutas seda kogenematus ja liigne poliittehnoloogia usaldamine.

Teiseks, ma kipun kahtlema, kas kahe kogukonna eraldatuse teema on ikka olnud nii peidetud, et seda pidi šokiplakatitega  võimendama. Integratsiooni alal tegutseti pidevalt, noorte inimeste hoiakud muutusid, keelekümblus levis. Teemat käsitleti nii akadeemilisel kui poliitilisel tasandil, olgu näideteks „Eesti inimarengu aruanne 2016/2017“ või erakondade arutelud eestikeelsest haridusest. Vähemalt minu tuttavate hinnangul lõid need plakatid valusalt inimesi, kes siiani olid püüdnud eesti-vene kogukonna vahel sildu rajada, ühtsest haridusest  rääkida jne. Erakondliku tähelepanu saamiseks ei ole hoolimatus inimeste vastu kunagi hea ja õigustatud.

Samas on ka teised erakonnad kasutanud küsitavaid plakateid. Ma pole sugugi kindel, kas Eesti 200 plakatid olid millegi poolest vastuvõtmatumad kui pooleteist kuud varem Toompeal ränderaamistiku vastasel meeleavaldusel kantud võllapuu ja oma südametunnistust jälgivaid inimesi reeturiteks tembeldavad ja reeturitele reeturi palka nõudvad plakatid. Mulle tundub, et kriitikaga kellegi suhtes peaks alati kaasas käima ka enesekriitika.     

Kindlasti teevad vigu kõik erakonnad. Sotsiaaldemokraadina võin näiteks julgelt tunnistada meie hiljutist viga, et me ei suutnud ränderaamistikku ja sellega seondavat temaatikat piisavalt selgelt ja arusaadavalt selgitada.   

Filosoofilise alusena olen vigade tegemise hindamisel suuresti nõus kirikuisa Aurelius Augustinuse (354 - 430) öelduga, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkus tõttu eksitusse jääda. Nii olen kokkuvõttes väga rahul, et olen eksiva erakonna liige. Oma ekslikkust tunnistav erakond ei kaldu äärmustesse, võtab oma väärtuseid tõsiselt ning on kirglik ka keskteel olevat seisukohtade kaitsmisel.