Ilmunud
Eesti Päevalehes 30. mai 2016 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ma-ei-respekteeri-sinu-arvamust-sest?id=74645665
Inspiratsiooni
selle artikli kirjutamiseks sain 20. mai
fb postituse vastukajadest, kus ma möönsin, et minusugustel kahtlejatel
on üsna raske järgida Jevgeni Ossinovski kõnes tehtud üleskutset ja olla oma
seisukohavõttudes otsustavam. Teiseks,
tunnen ka ise natuke Jevgeni kõnes mainitud Lili Milanit ning temale (ning
teistele temasugustele) mõeldes sai see lugu kirjutatud.
Jevgeni Ossinovski hiljutist kõnet
mõttekaaslastele (Jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast /../,
EPL 18. mai 2016) arutatakse tänaseni. Avatust, inimväärikuse hoidmist ning
põhiseaduslikku patriotismi toonitavate mõtete kõrval sisaldus kõnes ka
üleskutse vaikivatele toetajatele olla oma seisukohtade esitamisel otsustavam
ja väljaütlemistes resoluutsem. Ossinovski ütles: „Ärge jääge oma liistude
juurde! Olge selles võitluses meie kõrval! Ärge kartke, et selles võitluses
pooli valides te kaotate oma akadeemilise või kunstilise tõsiseltvõetavuse või
erapooletuse.“
Mulle
tundub, et paar Jevgeni üleskutsest lähtuvat artiklit on juba ilmunud, ja
teatav ühisosa mul nendega on, kuid ma püüan pisut leebem olla. Näiteks Triin
Toomesaar „EKRE – kuidas kurat see juhtus“ (http://uudised.err.ee/v/arvamus/9d3cd30c-b786-457d-a344-3c1595ca05d9/triin-toomesaar-ekre-kuidas-kurat-see-juhtus) kui ka Ott Maidre „Ma ei taha, et mu õpilased peaksid elama EKRE
soovide järgi kujundatud ühiskonnas“ (http://arvamus.postimees.ee/3704521/ott-maidre-ma-ei-taha-et-mu-opilased-peaks-elama-ekre-soovide-jargi-kujundatud-uhiskonnas).
Tunnistan, et mulle, kes oponendiga alustab tavaliselt
vestlust Kääriku Metsaülikoolist tuntud fraasiga "Ma respekteerin Sinu
seisukohti, kuid siiski ei nõustu, sest …" on oma väljenduslaadi
resoluutsemaks muutmine üsnagi ebamugav. Pigemini meeldivad mulle juhtumid, kui
lühikeste copy-paste fraasidega argumenteerimise stiilile vastatakse loominguga
- kirjutatakse raamat, luuakse heliteos vms. Nii nagu kooseluseaduse ümber
käiva vaidluse taustal kirjutas Milvi Martina Piir oma romaani „Pelikanide
abielu“.
Siin aitäh
Triin Käpale, kes selle MÜ põhimõtte mulle meelde tuletas, ning Milvi
Martinale, kellel polnud midagi tema mainimise vastu.
Samas on inimesed erinevad, olud muutuvad ja
paljudel pole raamatu kirjutamiseks annet ega aega. Lisaks võib ühiskonna
harjumuspärase vaimsuse asendumine millegi vastuvõtmatuga toimuda väikeste
muutuste kaudu peaaegu märkamatult. Samas on muutusi, mis kätte jõudes võivad
osutuda üllatavalt ebameeldivateks ning siis soovivad paljud, et oleksid saabuvale
ideoloogiale mingilgi moel vastu astunud.
Saksa vaimulik Martin Niemöller (1892–1984)
on meeldejäävalt ja piltlikult kirjeldanud millegi olulise samm-sammulist kadumist
ühiskonnas. Tsiteerin tema pisut erinevates variantides liikuvat kurba
mõtisklust: „Kui natsid tulid
kommunistide järele, siis ma vaikisin, ma ei ole ju kommunist. Seejärel tulid
nad sotsiaaldemokraatide järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju sotsiaaldemokraat.
Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju ametiühingu
liige. Siis nad tulid juutide järele, ma vaikisin, sest ma ei olnud ju juut. Ja
kui nad tulid lõpuks minu järele, siis ei olnud enam kedagi, kes võinuks selle
vastu protesteerida.“
Mulle näib, et tänased kõhklejad võivad aduda
Niemölleri poolt kirjeldatuga üsna analoogilist protsessi, mida püüangi
tänapäevases kontekstis esitada: „Kui öeldi halvasti mustanahaliste kohta, siis
ma vaikisin, sest minu nahk on valge. Kui öeldi halvasti pagulaste kohta, siis
ma vaikisin, sest mul pole pagulaste hulgas tuttavaid. Kui öeldi halvasti geide
kohta, siis ma ei protestinud piisavalt, sest ma polnud ju gei. Kui öeldi
halvasti lasteta naiste kohtas, siis ma vaikisin, sest naiste probleemid
mõtlesin jätta naistele. Kui palgalõhe Eestis jõukamate ja vaesemate vahel
kasvas Euroopas üheks suuremaks, siis ma ei protestinud, sest tahtsin kuuluda
jõukamate hulka.“ Viimast loetelu üle lugedes tundub üha selgemini, et Eesti ühiskonnas
on tendentse, millele vastu astumiseks tuleb neutraalsusest loobuda ja teha
valik.
Niemöller on võimas. Olen tema mõtteavaldusest
oma arvamuse väljaütlemiseks sageli jõudu saanud. Ning pärast arvamuse
esitamist (olgu artiklina või suuliselt) on tunne tõeliselt helge. Soovitan
kõigile!
Eksistentsialismi vanaisa taani filosoof
Søren Kierkegaard (1813 - 1855) on meeldejäävalt mõtestanud elus oluliste
valikute tegemist. Eelkõige toimub valikute kaudu oma elu mõtestamine ja isiksuse
loomine. Kierkegaardi poolt tähtsustatud
valikud on nagu kuristiku serval seisva inimese hüpe tundmatusse - inimene ei tea, kas ta
maandub teisel kaldal või langeb sügavikku. Pärast sellise valiku tegemist on
vastava inimese jaoks midagi olulist muutunud ja ise muutununa võib ta mõjuda
tervendavalt ka teistele.
Natuke piinlik oli Kierkegaardi nii lühikeses lõigus esitada. Aga noh,
Jevgeni kasutas Nietzschet, meenus Markus Järvi hiljutine kommentaar, kus
leidis mainimist Sartre – ega mina ka pühak ole.
Praktilises
elus on valiku kohad sageli lihtsad. Lähiminevikust meenub ühe endise kõrge
poliitiku katse hakata koostama Eestimaa reeturite nimekirja. Väga paljud
sümpaatsed inimesed palusid end vabatahtlikult sinna nimekirja panna. Tänu
nende inimeste valikule muudeti konkreetne viha ja vastandumist külvav tegevus
farsiks.
Tunnistan, mulle oli see üks ilusamaid solidaarsuse väljendusi
fb-s.
Artikli
alguses tsiteeritud Jevgeni Ossinovski üleskutsele mõeldes mulle tundub, et
esimeseks valikuks sobib kahtlejatel üheainsa „ei“ lisamine oma tavapärasele
pöördumisele oponendi poole. Kui suletust ja vimma rõhutavale
seisukohavõtule vastata fraasiga: „Ma ei
respekteeri Sinu arvamust ega nõustu sellega, sest ..“, siis on selle valikuga
midagi juba muutunud.