Ma ei saatnud õpilasi surnuaeda

Ilmunud:  https://www.err.ee/1077553/toomas-jurgenstein-miks-ma-ei-saatnud-opilasi-surnuaeda

Olen ealt juba üle keskea ning ehkki hindan õpetamisel ka elektroonilisi kanaleid, naudin tunduvalt rohkem siiski klassiruumis toimuvaid arutelusid. Nii olen tänast olukorda koolis võrrelnud isegi tühja kütusepaagiga autoga, aku pealt mõned funktsioonid toimivad, kuid päriselt auto ikkagi edasi ei liigu. Tean ka seda, et võrdlus on omajagu ülekohtune ja tunnistan oma piiratust, sest ka distantsõppel on võimalik saavutada suurepäraseid tulemusi.   

Koolides, kus toimub perioodõpe tuli distantsõppele enamasti üle minna poole perioodi pealt. Minu õppeainetes, usundiloos ja filosoofias, polnud see tegelikult väga raske, sest nii mõnigi usundiline teema toimib edukalt just individuaalse süvenemise kaudu. Järgnevalt tahaksin rääkida ühest ülesandest, millele ma mõtlesin, kuid mida ma õpilastele pärast mõningast kaalumist siiski ei andud. Sellest otsusest lähtuvalt püüan leida ka mõningaid ettevaatlikke paralleele riigi tasandiga.   

Nimelt tekkis mul mõte oma õpilased erinevate ülesannetega Tartu surnuaedadesse saata. Põhjuseid oli mitmeid, toon välja mõned kaalutlused.

Esiteks, Tartu kalmistud on kultuurilooliselt ülimalt rikkad ja õpilastele ülesandeid koostada ei oleks raske. Neid saanuks siduda hauakividele ja ristidele kirjutatud tekstidega,  Eesti ühiskonda ja kultuuri mõjutanud isikutega, hauaskulptuuridega, erinevate religioonide ja kirikute tavadega vms.

Teiseks on liikumine ja värske õhk vajalik ka karantiini ajal ja seda ülesannet oleks olnud üsna lihtsalt võimalik lõimida ajalooga, ühiskonnaõpetuse ja ehk ka kehalise kasvatusega.

Lisaks on tänapäeval surnute ja elavate maailmad lahku kasvanud, Imeliku ja Teele kombel kabeliaias jalutamas käiakse vähem, side eelnevate põlvkondadega võiks tugevam olla ning kavandatud ülesanne aitaks pisut täita ka seda tühimikku.

Otsustavamaks said aga vastuargumendid, mis mulle tundusid kaalukamad.

Näiteks on surnuaiad mulle ikka tundunud inspireerivad ja mõtteid tekitavad ning pigem helged paigad. Tean aga ka seda, et paljudele tekitavad need siiski hirmu ja süngust. Süngust ja hirmu pole aga praegusel viirusest tingitud äreval ajal meie eludesse lisada vaja. Kirjeldatud meeleolu osaliseks hajutamiseks oleks muidugi võimalus esitada kavandatav ülesanne rühmatööna, kuid see tooks kaasa õpilaste lähikontakti, mis oleks 2+2 reegli rikkumine.

Kõige olulisem argument aga oli, et Eesti riik, Tartu linn ja paljud autoriteetsed autoriteedid meditsiini alal on andnud selge juhise võimalusel püsida kodus. Oma ülesandega töötaksin ma vastu linna ja riigi autoriteedile. Eriolukorra eduka toimimise aluseks ongi usaldus riigi, täpsemalt siis eriolukorda riigis juhtiva komisjoni ja vastavate linnade ning valdade komisjonide vastu.

Loomulikult ei saa see olla pime usaldus, esmatähtis on, et komisjon kuulaks meditsiini autoriteete ja teeks nende argumentidele tuginedes adekvaatseid otsuseid.  Komisjoni autoriteeti seevastu võivad kõigutada väikeste punktivõitude otsimine sealt, kus seda teha ei tohiks. Tõenäoliselt jäävad lõplikult minevikku küündimatud-bravuurikad ütlused, mis kutsusid üles viirusele hanerasvaga vastu astuma. Hea toon pole aga ka ministrite vaheline võistlus, kes suudab ennem ja mõjukamalt öelda, et eriolukord pikeneb. Tabavalt kutsus pikaaegne parlamendi esimees Eiki Nestor Facebook-is ministreid korrale: „Edvistada jõuate siis kui eriolukord otsa saab!“  

Edvistamine on siiski üsna väike patt, tunduvalt probleemsem on mõne põhimõttelise otsuse eriolukorra varjus läbisurumine ja ka neid näiteid kahjuks on: sissemaksete peatamine pensioni teise sambasse, investeering õlitehasesse, äpardunud katse anda lõpueksamite korraldus ka pärast eriolukorda pelgalt valitsuse kätte. Kuulun ise nende hulka kelle arvates ei põhikooli ega gümnaasiumi tänane eksamite süsteem pole ideaalne, kuid muutused haridusalal peavad toimuma avalikult ja kaasatult, mitte eriolukorra varjus.

Eelnevatest märkustest hoolimata mulle tundub, et usaldus valitsuse eriolukorra komisjoni vastu püsib. Sama tunnen ka Tartu linnas ning õpilastele kodust välja viivaid ülesandeid ei anna.

          

Meie lõputu küünlapäev

Ilmunud Eesti Päevalehes: https://epl.delfi.ee/arvamus/toomas-jurgenstein-koroonakriisist-meie-loputu-kuunlapaev?id=89389343

Küllap mäletavad paljud nüüd juba üle kahekümne viie aasta vana filmi „Lõputu küünlapäev“. Peategelane avastab, et igal hommikul algab uuesti päev, mida ta on 24 tundi tagasi juba läbi elanud ja mida ta vastikuks ja tüütuks peab. Siis aga leiab ta järk-järgult, et teda ümbritsevas maailmas on asju, sealhulgas kauneid, mida ta ühekordses päeva läbielamises polnud märganud.

Näib, et praegu kodudes karantiinis olevatele või kaugtööd tegevatele inimestele on tänane olukord filmiga mõnevõrra sarnane. Hommikuti on tüütut kordumist, kuid pikkamisi leitakse ka võimalusi, millest süvenemist paksematesse raamatutesse ning pikematesse filmidesse, aiatöid ja inimtühjades kohtades sportimist on ehk kõige enam esile toodud. Pisut rohkem usunditega tegelenuna tahtsin välja tuua mõned üsna subjektiivsed mõtted, milline võiks olla religiooni roll tänases koroonaviiruse tõttu ärevas ühiskonnas. 

 Kõigepealt, mulle tundub, et usundite vaheline koostöö ja oikumeenia omandab tänasel päeval suurema kaalu kui tavaolukorras. Palvega saab hädasolijaid toetada nii katoliiklane, protestant, moslem kui jehoovatunnistaja ning õpetuslikud erimeelsused ja vastandused peaksid edasi lükkuma. Tsiteerin siin mulle lähedast Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“, kus autor erinevatest religioossetest allikatest võrsunud lähenemist aktsepteerib:

„Vagadus, see tähendab usklik, elu ohverdamiseks valmis teenistus ja truudus, on igas usutunnistuses ja igal astmel võimalik ning see teenistus ongi isikliku vagaduse, siiruse ning väärtuse ainsaks kehtivaks proovikiviks.“

Teiseks, mulle tundub, et pisut suurema tähelepanu omandavad usulised reeglid – näiteks kristlastele kümme käsku. Loomulikult jäävad kõige olulisemate käskudena taustale armastuse käsk, mis käsib Jumalat kogu oma olemusega armastada, ning teiseks kuldne reegel, mis nõuab käitumist nõnda nagu inimene tahaks, et teised temaga käituksid. Ärev aeg küsib aga ka reeglite järele. Sõnastasin oma raamatus „Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits“ pisut tänapäevasemalt kümme käsku, eriliselt tõstaksin pandeemia olukorras neist esile neljanda, pea tänu ja austusega meeles oma vanemaid ja eelnevaid sugupõlvi ning püüa neid mõista ning kaheksanda, fantaasia on oluline, kuid tõsistes asjades tuleb tõtt rääkida. Esimene esile toodud käskudest viitab koroonaviirusest kõige haavatavamale vanemale põlvkonnale, teine adekvaatse informatsiooni olulisusele. 

Kolmandaks ma arvan, et teravdatud tähenduse ja tunnetuse alla satub patt. Kristluses on seisukoht, et iga inimese loomus on patu poolt rikutud. Mingil põhjusel, mis pole meile lõpuni selge, on inimesed hakanud endid pidama sõltumatuteks ja vabadeks maailma valitsejateks, kes näiteks käituvad meie planeediga hoolimatult.

Võime patu kohta mõistetavamat väljendit otsides kasutada julgesti sõna ebatäiuslikkus. Ebatäiuslikkusest tulevad paljud inimlikud eksimused, näiteks suutmatus omaksvõetud põhimõtetest kinni hoida, kaasinimeste halb kohtlemine, kahjurõõmu tundmine ja palju muud. Küllap satuvad tänasel päeval avalike või sisemiste etteheidete alla eelkõige patused tegevused, mis püüavad tänast surutist kasutada kitsalt isikliku kasu lõikamiseks.

Neljandaks tähtsustub kiriku kui hoidja roll. Omajagu kultuuri on täna interneti – ja telemaailmas, seevastu kinod, teatrid, muuseumid ja kontserdid on ootele pandud. Kiriku kui vaimukultuuri säilitaja funktsiooni on teoloogid väsimatult rõhutanud, olgu näiteks Uku Masing artiklis „Kiriku ülesanne kultuurimandumisel“ või Leszek Kolakowski meeldetuletused „Naeruvääristatud Jeesuses“:

„/../aga kõik Jeesuse kuulutused, mis meie kultuuri püsima jäid, tunduvad nüüd sajandite pärast triviaalsena, aga just tänu Jeesusele on need nüüd triviaalsed. Et inimene ei vaja üksnes toitu ja kehakatteid – kas võib olla midagi lihtlabasemat. Aga korduvalt on selgunud, et tuleb visalt võidelda selle tõsiasja tunnistamise nimel, näiteks veendes, et inimese vaimutööd ei saa hinnata selle järgi, millist materiaalset kasu see kellegi arvates tooma peaks.“

Viimaks, ehk kõige subjektiivsemalt, ma  arvan, et religioon oskab õpetada tänulikkust ka rasketel aegadel. Mõned päevad tagasi naeruvääristati päris ohtralt presidendi algatust lehvitada akendel mobiili taskulampidega neile, kes viirusohule vaatamata igapäevast tööd teevad: arstidele, bussijuhtidele, poemüüjatele, prügivedajatele jt. Küllap jäi ka selle üleskutse selgitus pisut napiks.

Analoogilisi tänuaktsioone on tehtud päris paljudes riikides. Kujutan päris hästi ette prügivedaja väikest poega, kes näeb naabermaja akendel kümmet valgusvihku ja ütleb: „Issi, Sinule lehvitatakse!“

Ma arvan, et kriisis rasket tööd tegevaid inimesi tuleb tänada veel. Miks mitte nõnda, et järgmisel korral ühineks aknal lehvitavate inimestega ka kirikukellade helin.