Monday, April 17, 2017

Pühade juurest päevapoliitikasse

Ilmunud: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-poliitikast-ja-usust-alaealisuse-loppu-iseloomustab-eituse-faasist-valjumine-ja-oma-vigade-tunnistamine?id=77913386

Viljandimaa rahvapärimus ütleb, et «Suurel nädalal ei tohi rasket tööd teha, näiteks puid lõhkuda, pesu pesta ega muud sellesarnast, siis pidavat see töötaja teises ilmas kära sees elama.» Õnneks pole neis õpetussõnades artikli kirjutamisest juttu. On üsna loomulik, et ülestõusmispühade ajal on mõtted mõnda aega religioonist tugevamini mõjutatud kui igapäevaselt. Nii on huvitav vaadata hetkeks usulises raamistikus ka tänast poliitikat, tehes seda kaudseid analoogiaid otsides ja metafoorsel viisil.

Alustuseks võiks võtta näiteks pühaderingi. Kuna  ida -  ja läänekiriklik traditsioon kasutab erinevaid kalendreid, peetakse ülestõusmispühi tavaliselt eraldi.  Aga käesoleval aastal langesid need kokku ning Tallinnas peetud oikumeenilises ristikäigus osalejad tegid peatuse ka Aleksander Nevski katedraali ees. Kirikuelus võibki kogeda, et ida ja lääs kõnnivad sageli eri radu ja kokku saades tuleb palju selgitusi jagada. Nii nagu ka peaminister Jüri Ratase visiidi puhul Peterburi.

Mänglevate paralleelide kõrval on ehk ka tõsisemaid.  Nii meenutasid möödunud pühad kristlasele  Jeesust kui inimkonna eest toodud lunastusohvrit.

Prantsuse mõtleja Rene Girard (1923 - 2015) on põhjalikult käsitlenud ohverdamise teemat. Girardi järgi võib maailma religioonides, kuid ka väiksemates kogukondades täheldada skeemi, et kui tunnetades uuendustes ohtu vanale maailmakorrale, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu.

Sageli otsivad ohvrit suletud identiteediga inimkooslused, kus seniste juhtide kõrval uute autoriteetide esilekerkimine mõjub ärritavana. Enamasti arvavadki need organisatsioonid liiga erinevad liikmed endi seast välja, usuliselt öeldes, patuoinad ohverdatakse. Mulle näib, et viimasel ajal on teatud ohverdusjuhte ette tulnud ka Eesti erakondlikul maastikul. Välja on visatud kandidaate, kes on püüelnud erakonna juhi kohale, või siis ka neid, kellel aukohus ühtegi süüd ei leidnud.  

Teisalt seonduvad kristlaste jaoks ülestõusmispühad muutusega inimese ja Jumala suhtes, senine isanda-orja suhe on asendunud vanema-lapse suhtega. Samas võib lastega olla teatud eas palju probleeme, kellel on olnud kodus teismeline, siis võib mäletada tema protesti pea iga asja vastu. Piisavalt head pole  toit ja riided, reisid on igavad ning kontserdid või teatrietendused mõttetud. Mõneti võib olukorda piltlikult võrrelda protestidega poliitikas, kus hukkamõistva hinnangu on saanud meil pea olematud pagulased, samasooliste kooselu pooldajad või kohtunikud. Viimasel ajal ehk enam tähelepanu saanud eitusest tiine hinnang  tabas Eesti kultuuri.

Usulisest alaealisusest kirjutab Toomas Paul hiljutises Sirbi artiklis „Süü ja saatus“ (Sirp 07.04.2017). „Kui võtta üksikindiviidi elu, siis me teame, kuidas pubekad protestivad ja üritavad ise kõike paremini teha. Lääne tsivilisatsioonis oli niisuguseks perioodiks valgustusaeg. Valgustus oli inimeste väljumine  omasüülisest alaealisusest./../ Nii nagu reformatsioon kõrvaldas katoliku kirikust poleemika käigus asju, mis väga vajalikena vaikselt tagasi võetud, nii käib see muudegi ühiskondlike mullistuste järgmises faasis. Aga see ei ole kunagi restitutsioon – see ei ole võimalikki -, vaid uus kombinatsioon. Taaskasutus targemana.“ 

Mulle näib, et alaealisusest väljunud poliitikat iseloomustab eituse faasist väljumine ja vajadusel oma vigade tunnistamine.  Lakmustestiks võiks kasutada, kas käitutakse vastavalt  Aurelius Augustinuse (354 - 430) sageli poolikult tsiteeritud mõtteterale, et eksimine on inimlik, kui kuratlik kangekaelsuse tõttu eksitusse jääda.


Thursday, April 6, 2017

Kender ja kohtuasi



Eile oli paaril korral sõpradega Kenderi teemast juttu ja kirjutan lahti oma mõtted ja tunded üleeilsest „Suud puhtaks“ saatest, teemaks siis arutelu Kaur Kenderi raamatu „Untitled 12“ üle. Kõigepealt komplimendid saate tegijatele, kuigi mõttevahetuse kiire formaat mulle ei sobi (haakumiseks on mul vaja rohkem aega), siis nautisin saatejuhi ja taustajõudude professionaalsust.

Aga nüüd mõned minu mõtted teemast.
Kõigepealt seda, et minu arvates on selle teemaga seotult kõik valesti läinud. Alates sellest, et ma arutlen teose üle, mida ma ise praktiliselt lugenud ei ole. Vist valetasin mõnele tuttavale, kui ütlesin, et suutsin lugeda 10-15 rida, kui meenutama hakkan, siis lugesin ühe lõigu ning siit-sealt viskasin veel pilgu peale, seega pisut rohkem.

Järgnevalt on minu arvates väga valesti see, et asi on kohtus (mina usun, et Eestis peetakse õiglaselt kohut). Tekst, mis võiks ja peaks jääma vägagi nišitekstiks tõuseb ikka ja jälle esiplaanile. Asja, mida tahaks unustada ja kõrvale tõsta, ei lasta unustada, sest protsess kestab veel üle kuu. Usun ka seda, et mina pole ainus, kes soovib, et see teos unustataks.
Veelkord, ma pole Kenderi teost lugenud, kuid olen aru saanud, et seal on palju vägivalda ja seksuaalsuhteid lastega. Aga seksuaalsuhteid alaealistega on ka Nabakovi „Lolitas“ ja see on klassika. Vägivallast on tiined Markii de Sade raamatud, Rein Raud toob populaarse seriaali „Troonide mäng“ näiteks, kus lapsi massiliselt ära kasutatakse. Ühesõnaga, mina siin piiri tõmbamisega hakkama ei saa. Ja selleks ei pea olema psühholoog, et mõista, et pedofiilid võivad inspiratsiooni saada pigem viimati nimetatud teostest. Oma räigusega võib Kenderi teos ehk hoopis kedagi oma haigetest plaanidest tagasi põrkuma panna.

Kuna Kender on  oma raamatuga on nüüd kohtus, ei saa ka kirjanikud soliidselt vaikida. Loomulikult avaldavad nad arvamust, et see kohtuasi on vildak. Tõepoolest, on absurd anda kohtus selgitusi selle kohta, mis on transgressiivne kirjandus.   
Siinjuures tahan rõhutada, et kindlasti ei tohiks alahinnata mõju kunsti inspireerivat mõju isikutele. Arvan ka seda, et alati ei peagi kohtuasjas olema reaalseid kannatajaid, näiteks kui purjus peaga sõitja ei ole veel avariid teinud. Tõin ka saates näitena „Noore Wertheri kannatused“, mis inspireeris paljusid noori enesetapule ning mis oligi mitmetes maades keelatud. Aga nagu ma eespool nimetasin, mina ei kujuta ette, et Kenderi teos inspireeriks kedagi rohkem kui mis iganes kirjandusteos (olgu näiteks või seos Salingeri „Kuristik rukkis“  ja John Lennoni mõrva  vahel). Ma ei kõnele siin inspiratsiooni saamist pühakirjadest, mis on omaette lai teema.   

Mõtlesin ka sellele, mis ma ütleksin õpilastele, kui see teema jutuks tuleks. Kui on usundi tund, siis võiks tuua paralleele näiteks Piibli radikaalsemate tekstidega aga miks mitte ka usulise kunstiga (Rumeenias olen ühe mägikloostri seinal näinud maalingut, kus põrgus piinlevate inimeste hulka on juurde joonistatud ka Lenin ja Stalin). Aga sealt edasi, et religioonide arengus (mis on sageli pikaldased, tagasilöökidega ja aeglased) on sageli hirm asendatud armastusega. Võib-olla laseks võrrelda mingeid Vana Testamendi ja Uue Testamendi üht eesmärki taotlevaid tekste ning paluda õpilastel otsida neile paralleele tänasest loomingust (pisut üldine on tunni praegune kirjeldus, kuid usun, et suudaksin selletaolise tunni kokku panna küll).    
      
 Mulle meenub üks mõni aeg tagasi ilmunud artikkel (ma arvan, et see oli Eesti Ekspressis) kus oli juttu ühest kahekümnendatel Eestis toimunud kohtuprotsessist kirjaniku üle, keda süüdistati kõlvatustes. Minu vanavanaonu Anton Jürgenstein oli ka komisjonis ja tema hinnang olevat olnud selline, et eks see looming (vist olid luuletused) ropuvõitu ole, kuid ega selle pärast saa lasta noort meest vangi panna (mälu järgi jutustan, siin võib vigu olla). Tänane seis on selline, esmaspäeval algatatakse Riigikogus selline seaduseparandus, et edaspidi Kenderi taolised kohtuprotsessid võimalikud ei oleks.  Aga eks see ole tagantjärele tarkus.

Tuesday, April 4, 2017

Huviharidusest ja huvitegevusest





Hea eesistuja, head kolleegid

Meie ees on eelnõu, kus me võime olla pisut eri meelt mõne nüansi üle, kuid mulle tundub, et üldjoontes oleme kõik asjaga päri (Eksisin siin, järgmisena sõna võtnud Jürgen Ligi oli mitmestki aspektist eelnõu suhtes kriitiline, ehkki huvihariduse edendamise vastu pole ka temal loomulikult midagi). Siiski sooviksin välja tuua mõned rõhuasetused, miks sotsiaaldemokraadid on seda eelnõud oluliseks pidanud.

Kõigepealt natuke filosoofiast. Vahel on öeldud, et Lääne-Euroopa filosoofia pole midagi muud, kui ääremärkused Platoni mõtetele (A.N.Whitehead 1861 – 1947 on nii öelnud). Platon oli dualist, kes vaatleb maailma kahetiselt. Mulle tundub tundubki, et oleme ehk pisut platonlikult jäänud liiga kauaks kinni arusaama, et õpilase arenguks loovad eeldused vaid kodu ja kool.  Õpetajana olen kogenud aeg-ajalt isegi teatud vastandumist kodu ja kooli vahel, seda õnneks harva.

Mõõdukas dualistlikus mõtlemises pole midagi halba, kuid halb on sellesse kapselduda. Kapseldumist saab lõhkuda selle aluseks olevat vastandeid oluliselt täiendava ideega. Seda meie tänane eelnõu ongi, mille aluseks on lihtne tõdemus, et õppimine toimub ka ajal, kui õpilane ei ole ei kodus ega koolis.  Lisaks toonitab meie ees olev eelnõu, et kooliväline õpe peaks olema süsteemne ja juhendatud. Olgu selleks huvitegevuse väljundiks siis sporditreening, näitering, looduvaatlused, laulukoor või robootika. 

Nüüd konkreetsemalt paarist aspektist, millele käesolev eelnõu eeldused loob.

Külastasin paari erakonnakaaslasega eelmisel nädalal Tartu Kutsehariduskeskust. Mu kaaslane jõudis ette ja esitas küsimuse, mida oleksin ise tahtnud esitada: „Mida üle viiekümnene meesterahvas kutsehariduskeskuses õppida võiks?“ Kutsehariduskeskuse juhtkond vahetas pilke ja vastasid siis natuke nõutult nagu ilmselget asja korrates: „Mida iganes, kõike.“ Elukestva õppe reaalsus ja vajadus on kutseharidusse kenasti kohale jõudnud. Kuid valmisolek end harida tähendab ka ennast pideva õppimisega harjutada. Antud eelnõuga loodavad tingimused kodu- ja kooliväliseks õppeks on minu arvates tänase ühiskonna hädavajadus. See valmistab noori ette elukestvaks õppeks.

Teiseks, huvitegevuse ja huvihariduse puhul on tegemist enamasti väga loomingulise õppega. On tore dilemma arutlemiseks, kas õppeprotsessi teadmisi avastatakse või teadmisi luuakse. Väga ettevaatlikult üldistades mulle tundub, et koolides domineerib arusaam, et teadmised on avastatavad ja seal on õpe enam suunatud tulemusele. Huvihariduse ja huvitegevuse puhul mulle tundub, et seal ollakse pigem seisukohal, et uusi teadmisi luuakse ning selline õpe lisab õpilase arengusse uue võimaluse. Loominguline õpe on reeglina  atraktiivne ja võib-olla õnnestub meil õppimisse tagasi tuua mõned õpilased nendest tuhandest, kes hetkel kusagil ei õpi.

Kolmandaks, tänu tugevale regionaalsele aspektile tundub mulle, käesolev eelnõu loob aluse ka maalastele suuremate sihtide seadmiseks ja kastist välja mõtlemiseks. Võimalused regulaarselt kokku puutuda ja tegeleda mitmekesiste huvialadega loovad selleks hea aluse  

Kokkuvõttes mulle tundub, et antud eelnõu peidab endas olulist potentsiaali õpilaste arengukeskkonna täiendamiseks.   Tahtsin lõppu tsiteerida Konfutsiust (551 - 479), tema: teadmisi armastab, õppida ei armasta; tema läheb raisku sihituks jne, kuid vaatasin puldist hiina mõtlemist hästi tundvat Andres Herkelit ja lõin kõhklema. Olin enne rääkinud huvitegevuse loomingulisusest ja siis tsiteerida korda ja reegleid oluliseks pidavat mõtlejat? Lõpuks jäigi mul Konfutsius tsiteerimata.