Ilmunud: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-poliitikast-ja-usust-alaealisuse-loppu-iseloomustab-eituse-faasist-valjumine-ja-oma-vigade-tunnistamine?id=77913386
Viljandimaa rahvapärimus ütleb,
et «Suurel nädalal ei tohi rasket tööd teha, näiteks puid lõhkuda, pesu pesta
ega muud sellesarnast, siis pidavat see töötaja teises ilmas kära sees elama.»
Õnneks pole neis õpetussõnades artikli kirjutamisest juttu. On üsna loomulik,
et ülestõusmispühade ajal on mõtted mõnda aega religioonist tugevamini
mõjutatud kui igapäevaselt. Nii on huvitav vaadata hetkeks usulises raamistikus
ka tänast poliitikat, tehes seda kaudseid analoogiaid otsides ja metafoorsel
viisil.
Alustuseks võiks võtta näiteks pühaderingi.
Kuna ida - ja läänekiriklik traditsioon kasutab
erinevaid kalendreid, peetakse ülestõusmispühi tavaliselt eraldi. Aga käesoleval aastal langesid need kokku
ning Tallinnas peetud oikumeenilises ristikäigus osalejad tegid peatuse ka
Aleksander Nevski katedraali ees. Kirikuelus võibki kogeda, et ida ja lääs
kõnnivad sageli eri radu ja kokku saades tuleb palju selgitusi jagada. Nii nagu
ka peaminister Jüri Ratase visiidi puhul Peterburi.
Mänglevate paralleelide kõrval on ehk ka tõsisemaid. Nii meenutasid möödunud pühad
kristlasele Jeesust kui inimkonna eest
toodud lunastusohvrit.
Prantsuse mõtleja Rene Girard
(1923 - 2015) on põhjalikult käsitlenud ohverdamise teemat. Girardi järgi võib
maailma religioonides, kuid ka väiksemates kogukondades täheldada skeemi, et
kui tunnetades uuendustes ohtu vanale maailmakorrale, püütakse selle püsimist
kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on
lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele
ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu.
Sageli otsivad ohvrit suletud
identiteediga inimkooslused, kus seniste juhtide kõrval uute autoriteetide
esilekerkimine mõjub ärritavana. Enamasti arvavadki need organisatsioonid liiga
erinevad liikmed endi seast välja, usuliselt öeldes, patuoinad ohverdatakse.
Mulle näib, et viimasel ajal on teatud ohverdusjuhte ette tulnud ka Eesti
erakondlikul maastikul. Välja on visatud kandidaate, kes on püüelnud erakonna
juhi kohale, või siis ka neid, kellel aukohus ühtegi süüd ei leidnud.
Teisalt seonduvad kristlaste
jaoks ülestõusmispühad muutusega inimese ja Jumala suhtes, senine isanda-orja
suhe on asendunud vanema-lapse suhtega. Samas võib lastega olla teatud eas
palju probleeme, kellel on olnud kodus teismeline, siis võib mäletada tema
protesti pea iga asja vastu. Piisavalt head pole toit ja riided, reisid on igavad ning kontserdid
või teatrietendused mõttetud. Mõneti võib olukorda piltlikult võrrelda
protestidega poliitikas, kus hukkamõistva hinnangu on saanud meil pea olematud
pagulased, samasooliste kooselu pooldajad või kohtunikud. Viimasel ajal ehk
enam tähelepanu saanud eitusest tiine hinnang
tabas Eesti kultuuri.
Usulisest alaealisusest kirjutab
Toomas Paul hiljutises Sirbi artiklis „Süü ja saatus“ (Sirp 07.04.2017). „Kui
võtta üksikindiviidi elu, siis me teame, kuidas pubekad protestivad ja üritavad
ise kõike paremini teha. Lääne tsivilisatsioonis oli niisuguseks perioodiks
valgustusaeg. Valgustus oli inimeste väljumine omasüülisest alaealisusest./../ Nii nagu
reformatsioon kõrvaldas katoliku kirikust poleemika käigus asju, mis väga
vajalikena vaikselt tagasi võetud, nii käib see muudegi ühiskondlike
mullistuste järgmises faasis. Aga see ei ole kunagi restitutsioon – see ei ole
võimalikki -, vaid uus kombinatsioon. Taaskasutus targemana.“
Mulle näib, et alaealisusest
väljunud poliitikat iseloomustab eituse faasist väljumine ja vajadusel oma
vigade tunnistamine. Lakmustestiks võiks
kasutada, kas käitutakse vastavalt
Aurelius Augustinuse (354 - 430) sageli poolikult tsiteeritud
mõtteterale, et eksimine on inimlik, kui kuratlik kangekaelsuse tõttu eksitusse
jääda.