Avaldatud EPLs: https://epl.delfi.ee/artikkel/92079817/toomas-jurgenstein-hammastav-kuidas-joulusonum-lepitab-luhikeseks-ajaks-nii-trumpi-usuekstaasis-noustaja-kui-lgbt-eestseisja
 |
| Üsna paljud algselt ajakirjanduses avaldatud artiklitest jõuavad pärast teistkordset läbikirjutamist mu avatud uskliku sarja raamatutesse |
Ameerika presidendivalimiste
järellainetuses sai väga populaarseks video Donald Trumpi vaimuliku nõustaja
Paula White΄i ekstaatilisest palvest, mis haaras endasse Trumpi loodetava võidu
kuulutamist, võõrastes keeltes rääkimist ning taevaste jõudude kohalejõudmise
kinnitust (https://www.youtube.com/watch?v=gHsBIk1ZLr4).
Palve vorm oli paljudele harjumatult agressiivne, see tegi nalja ja lisaks
tehti videost ka humoorikaid muusikalisi töötlusi.
Hakkasin mingil hetkel mõtlema,
missugune võiks olla Paula White΄i sõnum jõulude ajal, leidsingi mõned näited,
need olid küll emotsionaalsed, kuid kaalutletumad, mitmekesisemad ja
lepitavamad kui ülesastumine presidendivalimistel. Tundub, et jõulusõnumi sisu,
kõikvõimas Jumal tuleb väeti lapsena maailma, seob terviklikumaks ja mõistvamaks
kokku ka piire kompavad religioossed väljendused.
Olen tähele pannud, et isegi
ähmane terviklikkuse tajumine võib muuta usu fookust. Unustamatu katoliku
preestri Vello Salo (1925 - 2019) elulooraamatus „Siin Vatikani raadio“ on
tähenduslik peatükk sõjapõgenikuna Rooma jõudmisest, varjupaiga leidmisest Püha
Birgitta õdede juures, kuid ilmselgelt on seal kõige olulisem arusaamade
muutumine, kristluse terviklikkuse tajumine. Isa Vellol on sõjas olles selge
soov kõik tiblad mättasse lüüa. Kloostris kohtab ta aga õdesid, kes varjavad
kõiki keda tappa tahetakse, nii juute kui saksa sõjaväes olnuid ja see
põhjustab muutuse isa Vello mõttemaailmas:
„Aidata – selle asemel, et tappa?
Ei olnud ise veel iial selle mõtte peale tulnud, et siin ei olnud tegemist
mõtte, vaid elavate inimestega, kelle näost ja elust vaatas vastu hoopis uus,
senitundmatu maailm.
Ei ole vist ühelgi sõjamehel
kerge öelda, et naistel on õigus. /../ alles nüüd sai minust ristiinimene – uus
inimene, kes armastab oma vaenlasi nii nagu tegi seda Kristus.“
Reaalsus on ka see, et fragmente
tervikuks siduva jõuluaja mõju haihtub üsna kiiresti. Keeleteadlase, esseist ja
katoliiklik mõtleja Fanny de Sievers (1920 - 2011) on oma „Jõuluaja kirjades“
teinud kümneid teraseid tähepanekuid jõulude kohta, millest enamik kehtivad ka
täna. Näiteks kirjeldab ta jõulude kaduvust:
„Kindel on see, et maailmas peab
kõik kaduma. Kõik lõpeb kunagi. Ja seda on raske taluda. Mäletan meie
koolipidusid, õnnelikke jõuluõhtuid, mil kogu gümnaasium säras ja laulis. Kõik
algas ülevas tujus ning lõppes raskemeelselt. Kõrge lai valge trepp, mis viis
kooli poesaali, oli juba südaöö paiku vaikne ja tühi. Maas vedeles mõni
kuuseoksake, tükk hõbekarda, läikiv kommipaber … Meie kaunist jõuluõhtust
polnud järele jäänud muudkui kühvlitäis värvilist prahti koristajanaisele.“
Küllap on tõsi, et jõulude maailma
terviklikkusele suunatud sõnum, suudab lühikeseks ajaks lepitada karismaatilise
usupoliitiku, LGBT inimeste eest seisja ja kompromissitu looduskaitsja. Samas on
kurb reaalsus, et sellist terviklikkuse tajumist ei jätku kauaks.
Tegelikult pakub Fanny de Sievers
ka lahenduse kui ta lehekülg hiljem rõhutab, et jõulude puhul on lapseliku
avatuse kõrval oluline ka täiskasvanulikkust ja usutõdede uurimine: „Kas Kirik
on kunagi nõudnud infantiilsust? Paulus paneb asjad õigesse paika esimeses
kirjas korintlastele: Kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed“
(1. kiri korintlastele, peatükk 13, salm 11).
Tõepoolest, teadmised ja haridus aitavad
usu terviklikkust hoida ka jõulude vahelisel ajal. Ületamatu and sellise
tervikliku usutaju loomiseks oli kadunud Marju Lepajõel (1962 - 2019) kui ta
kirjutas näiteks munkluse praktilisusest, deemonite semiootilistest oskustest
või kirikuisa Hieronymose (347 - 420) olematust kõrbeaskeesist, kus „võitlust
lõvide ja skorpionitega ei olnud /../ rohkem kui meie igapäevases elus peahoone
auditooriumides“. Marju oskas
terviklikkusele lisada ka sageli mõistmist lihtsustava huumori killu.
Ehkki jõulusündmuseid pole
arvuliselt palju, kogesin tänavusel aastal, et ka siin võiks teadmised
terviklikumad olla. Sotsiaalmeedias kohtasin mitmeid proteste Tallinna
lauluväljaku valguslahendustega jõuluparki rajatud idamaise linna vastu. Ometi
oli see heas kooskõlas pühakirjaga. Piisab vaid avada Matteuse evangeelium ja
seal on juttu kolmest hommikumaa targast, kes tulevad Jeesuslast austama.
Mõni aeg tagasi võis Postimehest
lugeda intervjuud vaimuliku ja tõlkija Kalle Kasemaaga (Varem oli kirikus
vaimset vabadust rohkem Postimees 6. nov.2020), kus intervjueeritav meenutas:
„Tartu Ülikooli usuteaduskonnas töötas külalisena mõnda aega benediktlaste ordu
munk Saksamaalt, kes tunnistas, et kristlusele on olulised ainult kaks asja: et
Jumal on olemas ja et ta soovib inimesele head. Kõik muu olevat ajast ja kohast
tingitud pealisehitis.“ Ning seda pealisehitist saame igal aastal jõulude ajal
luua uuesti ja uuesti.
Teoloogina olen kogenud, et jõulusõnum
sulatab üsna harmooniliselt ühte konservatiivsema ja avatuma lähenemise usule.
Minulegi meeldib aeg-ajalt ümiseda laulu Give
Me That Old-Time Religion, kuid samas mõistan religioosseid hoiakuid alati
uuenevatena, kus püsivale maailmavaatelisele alusele lisandub aja jooksul üha
kasvav mõistmine ja seda kindlasti ka kunagi kõrvaleheidetud ideede ja inimeste
vastu. Kindlasti sooviks, et selline terviklikkust taotlev jõulusõnum püsiks
võimalikult kaua.
