Jõulud kui sõnum terviklikust usust

 Avaldatud EPLs:  https://epl.delfi.ee/artikkel/92079817/toomas-jurgenstein-hammastav-kuidas-joulusonum-lepitab-luhikeseks-ajaks-nii-trumpi-usuekstaasis-noustaja-kui-lgbt-eestseisja

Üsna paljud algselt ajakirjanduses avaldatud artiklitest jõuavad pärast
teistkordset läbikirjutamist mu avatud uskliku sarja raamatutesse

Ameerika presidendivalimiste järellainetuses sai väga populaarseks video Donald Trumpi vaimuliku nõustaja Paula White΄i ekstaatilisest palvest, mis haaras endasse Trumpi loodetava võidu kuulutamist, võõrastes keeltes rääkimist ning taevaste jõudude kohalejõudmise kinnitust  (https://www.youtube.com/watch?v=gHsBIk1ZLr4). Palve vorm oli paljudele harjumatult agressiivne, see tegi nalja ja lisaks tehti videost ka humoorikaid muusikalisi töötlusi.

Hakkasin mingil hetkel mõtlema, missugune võiks olla Paula White΄i sõnum jõulude ajal, leidsingi mõned näited, need olid küll emotsionaalsed, kuid kaalutletumad, mitmekesisemad ja lepitavamad kui ülesastumine presidendivalimistel. Tundub, et jõulusõnumi sisu, kõikvõimas Jumal tuleb väeti lapsena maailma, seob terviklikumaks ja mõistvamaks kokku ka piire kompavad religioossed väljendused.   

Olen tähele pannud, et isegi ähmane terviklikkuse tajumine võib muuta usu fookust. Unustamatu katoliku preestri Vello Salo (1925 - 2019) elulooraamatus „Siin Vatikani raadio“ on tähenduslik peatükk sõjapõgenikuna Rooma jõudmisest, varjupaiga leidmisest Püha Birgitta õdede juures, kuid ilmselgelt on seal kõige olulisem arusaamade muutumine, kristluse terviklikkuse tajumine. Isa Vellol on sõjas olles selge soov kõik tiblad mättasse lüüa. Kloostris kohtab ta aga õdesid, kes varjavad kõiki keda tappa tahetakse, nii juute kui saksa sõjaväes olnuid ja see põhjustab muutuse isa Vello mõttemaailmas:

„Aidata – selle asemel, et tappa? Ei olnud ise veel iial selle mõtte peale tulnud, et siin ei olnud tegemist mõtte, vaid elavate inimestega, kelle näost ja elust vaatas vastu hoopis uus, senitundmatu maailm.

Ei ole vist ühelgi sõjamehel kerge öelda, et naistel on õigus. /../ alles nüüd sai minust ristiinimene – uus inimene, kes armastab oma vaenlasi nii nagu tegi seda Kristus.“

Reaalsus on ka see, et fragmente tervikuks siduva jõuluaja mõju haihtub üsna kiiresti. Keeleteadlase, esseist ja katoliiklik mõtleja Fanny de Sievers (1920 - 2011) on oma „Jõuluaja kirjades“ teinud kümneid teraseid tähepanekuid jõulude kohta, millest enamik kehtivad ka täna. Näiteks kirjeldab ta jõulude kaduvust:

„Kindel on see, et maailmas peab kõik kaduma. Kõik lõpeb kunagi. Ja seda on raske taluda. Mäletan meie koolipidusid, õnnelikke jõuluõhtuid, mil kogu gümnaasium säras ja laulis. Kõik algas ülevas tujus ning lõppes raskemeelselt. Kõrge lai valge trepp, mis viis kooli poesaali, oli juba südaöö paiku vaikne ja tühi. Maas vedeles mõni kuuseoksake, tükk hõbekarda, läikiv kommipaber … Meie kaunist jõuluõhtust polnud järele jäänud muudkui kühvlitäis värvilist prahti koristajanaisele.“ 

Küllap on tõsi, et jõulude maailma terviklikkusele suunatud sõnum, suudab lühikeseks ajaks lepitada karismaatilise usupoliitiku, LGBT inimeste eest seisja ja kompromissitu looduskaitsja. Samas on kurb reaalsus, et sellist terviklikkuse tajumist ei jätku kauaks.

Tegelikult pakub Fanny de Sievers ka lahenduse kui ta lehekülg hiljem rõhutab, et jõulude puhul on lapseliku avatuse kõrval oluline ka täiskasvanulikkust ja usutõdede uurimine: „Kas Kirik on kunagi nõudnud infantiilsust? Paulus paneb asjad õigesse paika esimeses kirjas korintlastele: Kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed“ (1. kiri korintlastele, peatükk 13, salm 11).

Tõepoolest, teadmised ja haridus aitavad usu terviklikkust hoida ka jõulude vahelisel ajal. Ületamatu and sellise tervikliku usutaju loomiseks oli kadunud Marju Lepajõel (1962 - 2019) kui ta kirjutas näiteks munkluse praktilisusest, deemonite semiootilistest oskustest või kirikuisa Hieronymose (347 - 420) olematust kõrbeaskeesist, kus „võitlust lõvide ja skorpionitega ei olnud /../ rohkem kui meie igapäevases elus peahoone auditooriumides“.  Marju oskas terviklikkusele lisada ka sageli mõistmist lihtsustava huumori killu.

Ehkki jõulusündmuseid pole arvuliselt palju, kogesin tänavusel aastal, et ka siin võiks teadmised terviklikumad olla. Sotsiaalmeedias kohtasin mitmeid proteste Tallinna lauluväljaku valguslahendustega jõuluparki rajatud idamaise linna vastu. Ometi oli see heas kooskõlas pühakirjaga. Piisab vaid avada Matteuse evangeelium ja seal on juttu kolmest hommikumaa targast, kes tulevad Jeesuslast austama.    

Mõni aeg tagasi võis Postimehest lugeda intervjuud vaimuliku ja tõlkija Kalle Kasemaaga (Varem oli kirikus vaimset vabadust rohkem Postimees 6. nov.2020), kus intervjueeritav meenutas: „Tartu Ülikooli usuteaduskonnas töötas külalisena mõnda aega benediktlaste ordu munk Saksamaalt, kes tunnistas, et kristlusele on olulised ainult kaks asja: et Jumal on olemas ja et ta soovib inimesele head. Kõik muu olevat ajast ja kohast tingitud pealisehitis.“ Ning seda pealisehitist saame igal aastal jõulude ajal luua uuesti ja uuesti.

Teoloogina olen kogenud, et jõulusõnum sulatab üsna harmooniliselt ühte konservatiivsema ja avatuma lähenemise usule. Minulegi meeldib aeg-ajalt ümiseda laulu Give Me That Old-Time Religion, kuid samas mõistan religioosseid hoiakuid alati uuenevatena, kus püsivale maailmavaatelisele alusele lisandub aja jooksul üha kasvav mõistmine ja seda kindlasti ka kunagi kõrvaleheidetud ideede ja inimeste vastu. Kindlasti sooviks, et selline terviklikkust taotlev jõulusõnum püsiks võimalikult kaua.