Mälestusi Nepaalist

Nepaali traagilistele sündmustele mõeldes otsustasin tuletada meelde oma 2011 aasta Nepaalis käiku ning mõned pildid blogisse üles riputada. Tahan väga ka sellel sügisel Nepaali minna, tegelikult on konkreetsedki plaanid juba peetud, kuid hetkel peab vist natuke aja maha võtma.

Aga mälestuste juurde. Suured kõrgused ja rasked olud pole mulle enam jõukohased, kuid samas olen õnnelik, et füüsiline olek lubab madalamal mägedes veel käia.

Olen siin kohalike juhtidega Annapurna baaslaagris. Väga sümpaatsed, tagasihoidlikud ja toredad mehed.

Katmandus ahvitempli jalamil. Legendi järgi mediteerid Buddha seal koos ahvidega. Väga tore koht. Enda arvates tundsin seal ära ühe munga, kes oli üles filmitud ka Baraka filmis. 

Suur stuupa on muidugi klassika. Seal oleks võinud pikemalt olla. Väga sümpaatne ja vaimne koht, kus lisaks kõigele kodune tunne oli.

Bhaktapuris ümbritses mind jälle teistsugune maailm.
 

Viimase koolikella aktus

Pidasin eile viimse koolikella aktusel kõne. Olin eelneval nädalal kõvasti haige olnud, arvan, et see oli üks põhjus, miks jäi kõnele viimane lihv andmata ning ise ma rahule ei jäänud. Aga niisugune see oli:   

Hea direktor, head kolleegid, eelkõige head abituriendid!

Küllap meil kõigil tekib tänast päeva lahti seletades mitmeid mõtteid. Võib-olla on osad neist seotud autoriteetide mõtteavaldustega, osad meie eneste seest tulenevate ideedega.

Esimene asi, millele mu mõtted seoses tänase päevaga läksid, on aeg. Oskar Lutsu raamatus ja selle järgi tehtud filmis „Suvi“ imestab kellamees Kristjan Lible kunagisi Paunvere koolilapsi silmas pidades : „Aeg läheb aga õnn ei kao. Alles nad olid pisikesed nagu imeteod, nüüd juba suured inimesed ja meheleminekuaeg käes!“ Küllap oleks Lible Treffneri kooli silmas pidades lisanud meheleminekuajale ka naisevõtuaja.

Arvan, et Oskar Lutsu raamatud on endiselt meie kõikide mõjutajad, kuid kõige olulisemana korjan Lible sõnadest välja hoopis kiirelt mööduva aja idee.  Head abituriendid, oleme oma tundides koos Augustinusega ja koos teie kõikidega aja müstilisust uurinud. Tõepoolest, aeg võib venida, kuid aeg võib ka lennata, aega saab kaotada ja leida, aega saab võtta ja aega saab anda, aega saab isegi surnuks lüüa, kuid aega ei saa kunagi tagasi keerata. Täna tuleb edasi minna.     

Teisena mõtlesin täna riitustele ehk rituaalidele. Üldiselt tunneb usundilugu kolme tüüpi riitusi. Kõigepealt kalendririitused, mida viiakse läbi igal aastal samal ajal. Teiseks kriisiriitusi, mida toimetatakse siis, kui miski on halvasti. Kolmandaks on üleminekuriitused, mis viiakse läbi siis, kui inimene asub ühest staatusest teise. Tänast aktust võime selle jaotuse järgi nimetada üleminekuriituseks, sest me alustame perioodi, kui te umbes kahe kuu jooksul kasvate Treffneri küljest lahku. Isiklikult olen selle kahe kuu jooksul tarvitanud abiturientide kohta  ka koolilõpetajate nime.

Viimasel ajal ongi hakanud mu peas keerlema sõnapaar koolilõpetajad ja kooliõpetajad – need sõnad kõlavad sarnaselt. Missugune peaks olema nende kahe grupi omavaheline suhe?  

Juhan Liivi kirjutatud lühijutus „Külakoolis” on juttu vaesest ja rikkast koolipoisist, kes lõunasöögiks rukki-  ja odraleiba vahetavad ning tunnevad, et nad mõlemad on kõvasti võitnud. Üks minu alateadlik soov on olnud, et sellest allesjäänud ajast nii koolilõpetajad kui kooliõpetajad võimalikult palju võidaksid.

Ning siis läks mu mõte raamide peale. See oli üsna hiljuti, kui ühe järeltöö ajal juhtis õpilane mu tähelepanu vastava töö küsimusele, kus olin mitte vormiliselt, vaid sisuliselt eksinud. Ma ei lasknud tal tööd edasi kirjutada, vaid panin talle viie. 

Kui õpilane suudab korrigeerida minu sisulisi eksimusi, siis on ta seda väärt. Sellele näitele mõeldes võib öelda, et nihutasime teatud piire. 

Võib-olla peaksimegi nendel allesjäänud kuudel mõtlema raamide ja piiride peale. Toon veel ühe näite lugude poolt loodud raamidest.  Küllap teab pea igaüks juttu esimestest Eestimaale sattunud kristlikest misjonäridest, kes kirjutasid paavstile eestlastest kui vagadest lihasuretajatest, kes mitu korda nädalas talumatus kuumuses üksteist vitsakimpudega nuhtlevad. Loomulikult oli tegemist looga leilisaunast ja vihtlemisest, mida Roomas ei tuntud.  See jutt on olnud populaarne, olen seda lugenud isegi Estonian Airi lennukis Eestit tutvustavast brošüürist. Hiljuti aga avastasin, et venelased kasutavad täpselt sama lugu. Peale saunatamise pealtnägemist kirjutanud preestrid Rooma kirja, kus nad  kiitnud slaavlaste jumalakartlikkust ja vagadust. Nii on tegemist mitmete rahvaste jutustustes levinud rändmotiiviga. Ning see lugu, mida olin mõistnud kui eestlaste kavalust demonstreeriva jutustusena, osutus piiride avardumisel hoopis kahte rahvast ühendavaks looks.   

Võtame teise analoogilise näite, näiteks ka Liivimaa nooremas riimkroonikas esinenud ja hiljem Eduard Bornhöhe „Villu võitluste“ kaudu tuntuks saanud lugu viljakottides Viljandi lossi vallutama sõitnud talupoegadest. Kindlasti võtsid paljud neid jutustusi aga tõe pähe, sest mullegi on aastat kolmkümmend tagasi kooliekskursiooni ajal Viljandi lossimägedes näidatud keldrit, kus vaene Villu oma lõppu ootas. Tegelikkuses on jällegi tegu rändmotiiviga, mis esineb väga sageli saksa lugudes. Rahvaid vastandava loo asemel osutus see hoopis ühendavaks looks.

Olengi mõelnud, et võib-olla on tark koolilõpetajatele ja kooliõpetajatele järelejäänud kahe kuu jooksul keskenduda Treffneri koolis valitsevatele raamidele. Kahtlemata on iga inimese arenemiseks raamid vajalikud, kuid uutele teadmistele keskendudes need raamid avarduvad. Head koolilõpetajad ja kooliõpetajad, aidake meil neid raame kaasajastada, muuta ning hoida.

Soovin kõikide õpetajate poolt teile edu eksamiperioodiks

Hoiduge madistumisest

Paar artiklit religioonist on pooleli, kuid teen ühe poliitilise postituse. Alustan kohe tõdemusega, et võib-olla olen ma oma kirjutises ebaõiglane, kuid üks asi on südamel ja tahab väljaelamist.

Kolme näite põhjal tundub mulle, et liiga palju on uue valitsuse ja riigikogu töö alguses tulnud ette nähtust, mida ma Jaak Madisoni tempudest lähtuvalt nimetan madistumiseks. 

Mida ma madistumise all mõtlen? Mina saan nõnda aru, et kui inimene on lollusega hakkama saanud, hiljem kahetseb ja vabandab, siis peaks ta piltlikult öeldes astuma ka paar sammu tagasi ning oma edasise tegevuse näitama, et see eksimus oli juhuslik ning ta on sellest õppinud.  Väga lühikese ajaga võiks nimetada Eesti poliitikmaastikul kolme juhtumit, kus asjad on vastupidised. Hakkasingi sedalaadi juhtumeid madistumisteks nimetama.

Esimesena nimetangi Jaak Madisoni valimist ELi asjade komisjoni asejuhiks. Tal puudub selleks vastav haridus ja kogemus ning ma pole väga kindel, kas tema seniseid kirjutisi sobib komisjoni materjalide hulgas avaldada. Kaitsesin teda natuke fbs pisut aega tagasi ühes postituses, kuid kogu info tema telefonijuhtumistest polnud tollel hetkel veel selge. Aga kaitsmise mõte oligi, et noor mees astub paar sammu tagasi, õpib vigadest ja töötab end üles mitte ei hakka kohe teisi juhtima.   

Teisena nimetaksin Lauri Laasi, kes valiti riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni liikmeks. Mees on kahes kohtuastmes süüdi mõistetud, ta peaks väga tõsiselt oma tegude üle mõtlema, kuid tema hakkab jälgima, et EV korruptsioonivastaseid seadusi ka tegelikult rakendataks. No ei ole õige asi.

Kolmandaks nimetaksin peaminister Taavi Rõivase soovitust osta endale kütusesäästlikum auto.  Kõlab nagu veidike muudetud Prantsusmaa kuninganna Marie-Antoinette’i soovitus „Kui rahval ei ole leiba, ostku kooke!”

Jah, kui on valida kas tõsta aktsiise ja lastetoetusi või jätta mõlemad samale tasemele, siis eelistaksin ka mina aktsiiside ja lastetoetuste tõusu (olen mitmel puhul öelnud, et minu eelistus katteallikana on progressiivne tulumaks). Aga säästlikuma auto ostmise propageerimine on jutt paralleelmaailmast ja see oleks eeldanud tunduvalt avatumat vabandamist ja lubadust igal võimalusel jalgrattaga tööl käia.

Ega oskagi muud öelda, et kellel on võimalik suure poliitika protsesse mõjutada, siis hoiduge madistumisest.    

Loodusest ja pühadest

Tõstsin blogisse ühe vana ülestõusmispühade puhul Postimehele kirjutatud jutu. Midagi pole teha, vana bioloogina käib minu pühadetaju kooskülas nii kiriku kui loodusega. Ja ma väga armastan, kuidas Hando Runnel need kaks asja (vähemalt minu jaoks) on värsis kokku pannud:   

Sest kevad on tõsiselt selline aeg,
kus hüüdma peab süda ja suu ja
sus elutsev kesmine kodanik:
oh kevade halleluuja! 
 
Aga järgnevalt lugu ise, arvan jälle, et peakiri on toimetuses pandud.

http://tartu.postimees.ee/1647351/toomas-jurgenstein-tarkamine-ja-ulestousmine-on-puha-koigile

Tärkamine ja ülestõusmine on püha kõigile (Postimees 5. aprill 2007)

Käesolev nädal peidab endas pühade jada, mida vastavalt veendumustele või peretraditsioonidele nimetatakse ülestõusmispühadeks, lihavõteteks, kevadpühadeks või munadepühadeks. Küllap võib leida kõikides nendes nimetustes ka ühisosa: rõõm tärkavast loodusest ja valguse võidust pimeduse üle ning soovitus pühade ajal kärarikastest pidustustest hoiduda ja mõtiskleda on põhimõtted, millega erinevate maailmavaadete esindajad enam-vähem nõustuvad. 

Ka mitmed kombed – munade värvimine, kohupiimatoidud, tibud ja jänesed või rahvatraditsioonis oluline kiikumine – sobivad ühiseks tegevuseks nii religioossetele kui ka mitteusklikele inimestele. Tänavu tähistavad nii protestandid, õigeusklikud kui ka katoliiklased ülestõusmispüha samal päeval. Ülestõusmispüha on liikuv püha ja nii ida- kui ka läänekirik tähistavad ülestõusmispüha esimesel täiskuujärgsel pühapäeval pärast kevadist pööripäeva.

Et õigeusukirikus käib usupühade arvestus sageli Juliuse kalendri järgi, protestantidel ja katoliiklastel aga uuema, Gregoriuse kalendri järgi, ei lange pühad enamasti kokku. Ida- ja läänekiriku ülestõusmispühad langevad kokku keskmiselt kord viie aasta jooksul. Otsides kalendrilise ja maailmavaatelise mitmekesisuse tagant ühisosa, tundub mulle, et päris paljudele on üsna sarnane kevadpühade nimetuses peituv tunnetus. End looduse osana tunnetavatele inimestele on uue eluringi algus mõistetavalt oluline, kuid ka kristluses on olnud üsna populaarne idee looduse religioossest potentsiaalist. Kogukonda jääb keeruline inimsuhete maailm, kuid igaühel on võimalik minna puhtasse ja Jumalaga lähedases seoses olevasse loodusesse.

Küllap võib siin leida analoogiaid vanausu 17.-18. sajandi arusaamadega, mil «öeldi lahti siinpoolsest linnast ja mindi imekaunisse emakesse loodusesse», ja patukahetsusvormelis pöörduti mitte ainult jumalaema ja inglite, vaid kogu loodu poole: «Andke andeks, päike ja kuu, taevas ja tähed ja emake maamuld, liivad ja jõed, metsloomad ja metsad, maod ja ussikesed.»

Looduse kaudu Jumalani jõudmise mõtet võib lugeda ka tänapäeva õigeusu mõtlejatelt. Piiskop Kallistos Vare kirjutab: «Loodusekaemusel on kaks teineteist täiendavat külge. Esiteks me hindame asju, inimesi või hetki just sellistena, nagu need on. Me peame nägema iga kivi, iga lehekest, iga rohuliblet, iga konna, iga inimese nägu, nagu nad tõesti on, tema erilise olemuse omapärasuses ja jõulisuses /…/ Teiseks tähendab looduskaemus, et näeme kõiki asju, inimesi, hetki kui Jumala märke ja salasusi. Oma vaimuliku silmaga peame me nägema kõike mitte ainult selges eripäras teravalt esiletungivana, vaid ka läbipaistvana. Igas loodus ja iga loodu kaudu peame me nägema Jumalat.»

Kristluses lisandub looduse tärkamisele ülestõusmispühade põhisõnumina evangeeliumide jutustus Jeesuse surmast ja ülestõusmisest. Ei emotsionaalselt ega intellektuaalselt pole seda sündmust lihtne omaks võtta, küllap olid ka jüngrid šokis ja nõutud ning nende meeleolusid kajastavad evangeeliumide jutustused ülestõusmisest on kohati raskesti kokkuviidavad. Samas osutus kohtumine ülestõusnud Kristusega algkristlastele lõpmatuks jõuallikaks ja veendumuste aluseks, mida anti edasi ka teistele. Apostel Paulus kinnitab paarkümmend aastat hiljem oma kirjades korduvalt, et Jeesus Kristus on inimeste jaoks surma kõrvaldanud ja ajaliku bioloogilise elu kõrval on nüüd avatud ka ajatu vaimne elu, lunastus ja ülestõusmine. 

Ehkki pühakirja sõnum on paljuski antud edasi pildikeeles, on ikka leidunud inimesi, kes ülestõusmissõnumile on otsinud verifitseeritavat, tõestatavat tuge. Nii füüsika kui ka keemia arengusse kaaluka panuse jätnud Robert Boyle (1627–1691) arutleb oma 1675. aastal ilmunud traktaadis «Mõningaid füüsikalis-teoloogilisi arutlusi surnute ülestõusmise võimalikkuse kohta» tõsiselt ja oma aja eesrindlikele seisukohtadele toetudes, kuidas lõpuaegadel inimkehade ülesehitamine siis ikkagi toimub. Omaaegsest mehhanistlikust maailmapildist lähtudes on selline lähenemine mõistetav. Samas on see hea näide mööduvate maailmapiltide püüetest mõista intellekti abil mõistetamatuid asju, mille kehtivust saab inimene vaid kogeda.

«Suurel nädalal ei tohi rasket tööd teha, näiteks puid lõhkuda, pesu pesta ega muud sellesarnast, siis pidavat töötaja teises ilmas kära sees elama,» räägib Viljandimaa rahvapärimus. 18. sajandil Ida-Euroopas levima hakanud judaistliku liikumise hassidismi arusaam kõneles rõõmu vajalikkusest igapäevaelus, mis on tagatis rõõmuks ka pärast surma teispoolsuses. Tõsised inimesed saavad samuti teispoolsusesse sisse, kuid nad on ka seal tõsised. Mulle tundub, et tänasel kosmopoliitse rahvusluse ajal on need kaks põhimõtet hõlpsasti ühendatavad. Vaikne rõõm on üks neist tundeist, mida ülestõusmispühade ajal otsida võiks.