Kõigepealt seda, et ma kindlasti ei ole antud probleemi
puhul asjatundja. Aga vist peab igaüks selle teema enda jaoks selgeks mõtlema.
Pisut sellest, mis on minu jaoks
üldreegel ehk millest ma oma seisukohad tuletan. Kõigepealt, paljud minu
tuttavad ja õpilased on Eestis lahkunud välismaale ja kindlasti kõik nendest ei
tule neile tagasi. Põhjuseks võib olla eneseteostus, abiellumine, kuid ka
tööpuudus, kliima jne. Ma tahan väga, et neid selles riigis, kuhu nad läinud on
eelkõige inimestena koheldakse. Kui nad panustavad hästi sellesse riiki kuhu
nad läinud on, tuleb neid kiita, kuid teevad sigadusi, tuleb neid karistada.
Ning ma tahan järjekindel olla ning arvan, et samamoodi peaks Eesti riik
käituma siia tulnutega. Kohelda neid inimlikult, olgu siiatuleku põhjuseks
eneseteostus, tööpuudus, abiellumine vms. Ühesõnaga, käitu nõnda nagu sa tahad, et et teised sinuga käituksid.
Teiseks, II ilmasõja lõpp pole nii
kaugel, et seda saab mälestusi lugedes endale ette kujutada küll. Mitmele poole
maailmas põgenes kümneid tuhandeid
eestlasi. Nende tagasisaatmine kodumaale oleks lõppenud vangistuse ja surmaga.
Põgenikke, keda kodumaal ootab surm või vangistus, samuti sõjapõgenikke peaks
minu meelset aitama juba seetõttu, et ka eestlasi on aidatud. Ma arvan, et
100-150 põgenikku aastas vastu võtta ei käi meie riigile üle jõu.
Pisut veel immigratsiooni teema
käsitlemisest. Mäletan hästi, kuidas normaalsed
inimesed kooseluseadusega seoses justkui arust ära läksid. Olen siiani
olen uhke, et ei öelnud oma artiklites ja kommentaarides kellelegi halvasti,
ehkki vahepeal oli suur soov seda teha. Immigratsiooni teemaga on sarnane oht.
„Kui on must, näita ust!“ kõlab juba mitu aastat, ühes hiljutises kirjutises
lisandusid sinna veel jorisejad ja murjanid. Minu jaoks tuleb nende väljendite
kaudu rassism üsna lähedale. Lisangi kirjutisele ühe oma hiljutise kirjatüki
sellel teemal, seda usulisest vaatenurgast.
Noa järeltulijad
Paar nädalat tagasi puudutas mind
sügavalt Tartu Postimehe artikkel rassismist. Kõik algas tavalisest
noortevahetuse projektist: «Noortevahetuses osalejate nimekirjas on kuus
mustanahalist noort. Enamikule on see esmakordne kogemus reisida väljapoole
kodulinna Londonit. Nad on oodanud seda noortevahetust pikalt ning nende
ootused on suured. /../ Kuid ometi, juba esimesel õhtul leiavad Londonist
tulnud end olukorrast, kus nende suunas loobitakse õllepudeleid ning neid
saadetakse tagasi Aafrikasse. Varahommikul kell kolm kuulab Laura pisarates
uute sõprade kokkupuutest rassismiga.» (Riin Lumiste «Ma pole varem mõelnud
rassismist Tartus» 11.09.2014)
Juhtunust lugedes olin sügavalt häiritud. Armastan oma kodulinna Tartut väga,
vahetevahel öö peale jäädes olen end linna tänavatel ikka hästi ja turvaliselt
tundnud. Samas on osa inimeste teistest olemuslikult paremaks pidamine ja
sellega kaasnevad nähtused nagu rassism ja orjus sügavate juurtega teemad, mida
on kirjeldatud juhtumi valguses paslik meenutada.
Küllap on evangeeliumide järel Piiblis tuntuselt teisel kohal 1. Moosese
raamatu lood. Kümnendas peatükis tuleb juttu Noast, tema laevaehitamisest ja
veeuputuse üleelamisest. Sellele järgneb lugu Noa veiniuimas magamisest. Tema
poeg Haam ei suuda purjus isa nähes väärikalt käituda ning Haami poja Kaanani
määrab Noa oma onude järeltulijaid teenima: «Kui Noa ärkas veiniuimast ja sai
teada, mis ta noorem poeg oli teinud, siis ta ütles: «Neetud olgu Kaanan, saagu
ta oma vendadele sulaste sulaseks.» Ta ütles veel: «Kiidetud olgu Issand, Seemi
Jumal, ja Kaanan olgu tema sulane! Jumal andku avarust Jaafetile, ta elagu
Seemi telkides ja Kaanan olgu tema sulane!»» 1Ms 9:24–26
Nimetatud kirjakohta mõisteti pikalt põhjendusena, miks mõned rahvad ja
inimrühmad ongi loomu poolest määratud sulasteks või orjadeks. Ega enamik inimestest
ei saanudki teisiti mõelda, ümbritsevad tavad, kuid ka omaaegne teadus kinnitas
rahvaste olemuslikku erinevust.
Näiteks võib võtta Karl Ernst von Baeri 1814. aastal valminud doktoritöö
«Eestlaste endeemilistest haigustest», kus eestlaste loomusele ja elulaadile
antakse hävitav hinnang: «Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha,
kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud
hapukapsaid, musta leiba ning muud raskestiseeditavat kraami täis vitsutada,
pääle üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent
ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.» Baer oli
oma aja üks silmapaistvamaid mõtlejaid, kuid eestlased ei jäänud sulasteks ja
orjadeks ning Baeri poolt aplana, rumalana, mustana ja ebamoraalsena
kirjeldatud rahvas suutis pisut rohkem kui saja aasta pärast luua oma riigi.
Omaaegne orjuse ja rassismi loomulikuks pidamine innustab edasi mõtlema. Soome
markantne mõtleja Esa Saarinen on kirjutanud suurepärase filosoofiaõpiku
«Symposium». Antiikühiskonna ühe suurima mõtleja Sokratese käsitlemise juurde
on ta lisanud arutamiseks järgmise küsimuse:
«Antiikühiskond oleks olnud mõeldamatu ilma orjanduseta. Orjapidamine oli
loomulik asi. Kas on võimalik, et ka mõni tänapäeval normaalseks ja loomulikuks
peetav tava on tuleviku inimeste silmis vapustav ülekohus, mida antiikajal
ometi peeti normaalseks?» Mulle näib, et see on vahva küsimus juurdlemiseks
igal ajastul.
Tulles tagasi orjuse ja rassismi usuliste juurte juurde, olen uhke, et ehkki
neid nähtusi on põhjendatud Piibliga, mängisid orjade vabastamisel ning
inimeste võrdseteks tunnistamisel olulist rolli just usuringkonnad. Olgu
näiteks siin kristlik poliitik William Wilberforce ja tema sihikindel töö
orjuse kaotamise eest Suurbritannias või siis vaimulik Martin Luther King,
kelle rasside võrdsust kuulutav kõne «Mul on üks unistus», on saanud sümboli
tähenduse.
Samuti meenub orjade vabastamise nimel vastuolulisi meetodeid kasutanud John
Brown. Vahel mulle tundubki, et nähes kellegi ahistamist nahavärvi või mõne muu
tunnuse tõttu, julgustab sekkuma John Browni mälestuslaulu omaette ümisemine.
Ma pole kindel, kas sellest nii tuntud laulust, mis räägib John Browni hauas
kõdunevast kehast, kuid edasi marssivast hingest, on tehtud eestikeelne tõlge,
kuid kergesti mõistetav refrään julgustab kindlasti iga ristiinimest:
Glory, glory, hallelujah
His soul goes marching on.
http://www.eestikirik.ee/noa-jareltulijad/