Kirjutan natuke narkoasjast, millest ma palju ei tea.Samas on Eesti narkopoliitika pehmendamisest viimasel ajal palju juttu olnud.
Ei saa öelda, et ma narkoteemaga
elus kokku puutunud ei ole. Eelkõige ongi minu praegust suhtumist kujundanud
asjaolu, et minu esimesed kohtumised narkootikumidega olid üsna sünged ja
pärinesid umbes kolmkümmend aastat tagasi nõukogude sõjaväes oldud ajast
Afganistanis 1983 - 1985.
Loomulikult proovisin siis
narkootikume ka ise (usun, et sõjaväelastest oli neid üsna vähe, kes ei
proovinud). Ning siis juhtus, et ükskord suitsetasin ennast üsna segi. Kas ma
nüüd õigesti suudan seda tunnet taastada, kuid peas vaheldusid mõtted tohutu
intensiivsusega, mingil hetkel tundus, et ma ei suuda ennast enam kontrollida,
pea hakkab nagu lõhkema ning hakkasin sellest seisust pääsemiseks lugema Meie
Isa palvet. Siis aga juhtus nõnda, et
kui olin sõna palvest öelnud, kajas see peas vastu hõigatuna heledate
pioneerihäältega, paatoslikult võltsilt ja vastikult. Ei mäletagi, kuidas
sellest seisundist välja tulin. Igatahes oli see üsna hirmutav kogemus.
Nägin nõukogude armees ka seda,
kuidas mõned kanepiga alustanud sõdurid jõudsin heroiinini ning edasi isiksuse
täieliku lagunemiseni. Sellest süngevõitu vaatlusest lähtudes tegin enda jaoks
otsuse, et olen vastu igasugusele narkootikumide kättesaadavusse puutuvatele
otsustele.
Sellest ajast on umbes
kolmkümmend aastat läinud ning viimased viis-kuus aastat olen sellel teemal järeleandlikumaks
muutunud. Algas see leebumine kaudsete märkide tähelepanemisest. Nii polnud ma
märganud mingit allakäiku hollandlaste hulgas, kus kerged narkootikumid on
lubatud – vastupidi, nad on elurõõmsad, toredad ja teevad kõvasti sporti. Üks minu lemmikpoliitikuid on Uruguai
president José Mujica, keda vahel
kutsutakse ka maailma vaeseimaks presidendiks, kuna ta 90% oma palgast annab
heategevuseks. Tema juhtimisel on kanep
legaliseeritud ja narkokaubandusel on sellega vähemalt üks jalg alt ära
lõigatud - minu andmetel on
uruguailastel lubatud kodus kasvatada kuni kuut taime ning nad võivad osta kuni
40 g kuus riiklikult litsentseeritud apteekidest. Seega narkootikumide
legaliseerimise tagajärjed on vähemalt teatud aspektides ka positiivsed.
Mulle on hakanud tunduma, et ka mõned
mu argumendid polnud kuigi vettpidavad. Nii näiteks väide, et olen näinud,
kuidas narkootikum isiksust laastab. Ausalt tunnistades, olen ju palju enam
näinud, kuidas alkohol isiksust laastab. Ma ei kahtle, et kanep on omajagu
levinud ka kooliõpilaste hulgas (anonüümsete küsitluste põhjal on vist ca
kolmandik õpilastest kanepit kasutanud). Mul on paljude oma õpilastega (nii
praeguste kui endistega) üsna avameelsed suhted, kuid kanep on see teema,
millest nad üldjuhul ei räägi. Ehkki võiksid, sest mind oleks sellel ala harida
vaja.
Olen liiga vana, et mu suhtumises
midagi ühe hetkega kardinaalselt muutuks, kuid pärast 25. jaanuaril Genialistide klubis külastatud
kanepiteemadele pühendatud üritust hakkasin mitmetele asjadele mõtlema küll.
Näiteks sclerosis multiplex- i põdeva
mehe jutt. Kanep oli ainuke asi, mis lubas tal end inimesena tunda (muid ravisid
ja medikamente oli ta katsetanud kümmekond aastat ja üsna tulutult). Minu süda küll ei lubaks talle seda keelata,
pigem peaks tal võimalus olema seda retseptiga apteegist saada. Sellest
seisukohast pole kaugel ka isikliku tarbimise legaliseerimine.
Kokkuvõttes oskan
hetkel vaid seda öelda, et lähtuvalt kunagisest kogemusest suhtun kõikidesse
asjadesse, mis narkootikumide kättesaadavust puudutavad, üsnagi ettevaatlikult.
Aga ma luban, et tegelen selle teemaga, kuulan inimesi ning püüan nendest
asjadest paremini aru saada.