Tunnistan, et IT valdkond on üks neid alasid, kus tunnen, kuidas ma
samm-sammult maailmas toimuvast maha jään. Loomulikult valdan elementaarseid
asju, facebook on klassijuhatajale asendamatu abiline, kuid üldisemas plaanis …
no ei jõua uutele tehnoloogiatele järele. Väga vist ei püüa kah, leian endale
kogu aeg huvitavamaid tegevusi. Ma olen vist veel selle põlvkonna inimene, kes
uut elektroonilist vidinat saades alustab instruktsioonist, mitte ei võtta
pulti (või vidinat ennast) kätte ning intuitiivselt ei hakka sellega ühte
sulama.
Ega mind tunni ajal õpilaste nutitelefonidega tegelemine väga ei sega. Õpilased
on viisakad ja ega nad kogu aeg ka oma telefoni ei näpi, saan neid oma
küsimustega alati tunni teemadele suunata, lisaks pole ka mina alati nii hea,
et tipptasemel tundi teha.
Üks mõte mul IT värgiga siiski on, kus suudan õpilasi üllatada. Mulle näib,
et õpilastele puudub IT mõtestamiseks laiem raam. Nii olen varsti juba 15
aastat alustanud oma esimest usundiloo tundi diskussiooniga teemal, miks
arvutiusk on või ei ole religioon. Toon hulga paralleele: kirikupea - Bill Gates, reformaator – Linus Thorvalds
(jne, vt järgnev artikkel, tunnis olen paralleele muidugi uuendanud) ning siis
hakkame arutama. Ja selline mõtlemine on
õpilaste jaoks midagi uut.
Loen mõtet arvutiusust endale pedagoogilises mõttes tõeliseks ilmutuseks ja
leidsin ka artikli üles, kus esmakordselt seda mõtet väljendasin.
Tänapäeva
kirikupea Bill Gates
Õhtuleht 17. jaanuar
2000
Lähenev uus õppeaasta tõstatab taas religiooniõpetuse probleemi. Osas
koolides selle õpetamise vajalikkusest, osas, kuidas seda paremini õpetada.
Religiooni väljapaistmatusest hoolimata on ühiskonda
usulise vaatenurga alt kommenteerinud inimesed üksmeelselt veendunud, et meie
rahvas on usklikum kui kunagi varem. Esmapilgul seda küll näha ei ole.
Tavaliselt otsitakse religiooni vaid
traditsioonilistest paikadest: kirikutest, kogudustest, kohtadest, kus jumalast
räägitakse või tseremooniaid läbi viiakse. Tänapäeva iseloomustab aga
religiooni esinemine ka uutes ja ebatraditsioonilistes vormides.
Nii võib religioosseid elemente leida peaaegu igast
eluvaldkonnast. Need on nähtused, millest sõltutakse ja mille kaudu oma
eksistentsile mõtet püütakse leida. Tõsi, sellise religioossuse kandjad võivad
ise oma seost religiooniga eitada.
Tänapäeva religioon
Küsimusele, mis on religioon, ei ole tänapäeval
üksmeelset vastust. Inimest aluseks võtvates religiooni kontseptsioonides on
religiooni funktsioonideks pakutud inimsuhete korrastamist, inimese tervikuks
sidumist, aga ka kogu inimese elule ja tegevusele mõtte andmist. Niisugustest
definitsioonidest lähtuvalt saame religiooni näha hoopis laiema, kõikjale ellu
ulatuva nähtusena.
Ka teoloogide arusaam, et inimene on ennekõike homo
religiosus, leiab kinnitust. Lisaks iseloomustab tänapäevast religiooni
asjaolu, et inimesed loovad endale ise usundi mitmetest neile meeldinud
elementidest, mis väliselt ei pruugigi hästi kokku sobida.
Püüdes eelnimetatud religiooni aluste määratlusest
lähtuvalt analüüsida tänapäeva ühiskonda, saab näiteks eristada ilmselgelt
religioosse grupi tunnuseid kaalujälgijatel, võib uurida, kuivõrd on
seebiooperid üle võtnud jumalateenistuse rolli, jne. Vähemalt noorte hulgas
tundub praegu olevat kõige selgemini välja joonistunud religiooniks arvuti- ja
internetiusk.
Kuidas siis ikkagi võiks väliselt vaid tehniliseks
vahendiks oleva arvutimaailma taga näha tänapäevast religiooni. Alguseks võiks
tuua rida esmapilgul mänglevaid paralleele: kirikupea - Bill Gates, Eesti
piiskop - Linnar Viik, reformaator - Linus Thorvalds, kirik - internetiklass
või e-punkt, altar või ikooninurk - arvuti, piht või hingehoid - jututuba,
ketser - häkker, usuhull - arvutisõltlane, arvutiguru nimetuse kasutuselevõtt
viitab religiooniga seose tunnetamisele. Võib leida ka ajaloolisi paralleele: Microsofti
suhtumine oma “vähematesse vendadesse” (näiteks Netscape’i) on võrreldav
katoliikluse suhtumisega hereesiatesse teatud ajaperioodil. Arvuti on andnud
paljude tänapäeva noorte elule mõtte, suhtestanud neid ümbritsevaga, arvutivõrk
korrastab kindlasti ka ühiskondlikke suhteid. Kõiki neid religioonile omaseid
tunnuseid vaadeldes võib väita, et arvutiusk ei ole justnagu religioon, vaid
see ongi tänapäeva noorte hulgas kõige tuntum religioon.
Religioosne teadvus
Religioosse teadvuse äratamine ja enese teadvustamine
religioosse inimesena on üks enesemõistmiseks vajalikke loomulikke tegureid.
Kõigi religioossete nähtuste selgitamine ja ka mõistmine on sellisel juhul
palju kergem.
Samas on loomulik, et vaimulik ei saa õppemeetoditega
eriti eksperimenteerida ega arvutiusu kaudu leeritunnis kristlust seletada -
kirikusse tullakse kindla sooviga: saada ristitud, leeritatud, ühineda
kirikuga, kuid ka lihtsamate ja formaalsemate taotlustega: saada ilusat
laulatust, huvi pärast, sõprade mõjul, ametialane positsioon nõuab, jne. Nii
või teisiti on loomulik, et koguduses on õpetus keskendunud vastava kiriku
õpetuse ja traditsioonide tutvustamisele ning arvutiusku käsitletakse parimal
juhul vaid kui tänapäevase ebausu näidet.
Teine olukord on religiooni õpetamisel koolis, kus
üheks eesmärgiks on vastavate teadmiste andmise kõrval ka maailma usuline
analüüs. Alati on tulemuslikum õpetada tundmatuid nähtusi tuttavate kaudu.
Traditsiooniliselt on tuntud religiooniks peetud kristlust, kuid tänapäeva
Eesti oludes see ilmselt enam nii ei ole. Võib-olla sobib religioosse maailma
tutvustamise alustamiseks ja inimese religioossuse tunnetamisele aluse
panemiseks vähemalt gümnaasiumis esimest korda religiooniga tõsiselt kokku
puutujatele arvutiusk. Vähemalt on sellele ehitatud skeem õpilastele mõistetav.
Tänapäeva ühiskond on multikultuurne, kus religioon on
paljuski oma esialgsed vormid kaotanud. Ühelt poolt toimub sõnumi jõuline
lihtsustumine ja selguse taotlus fundamentalistlikes usurühmitustes, teiselt
poolt aga religiooni nihkumine ilmalikku sfääri. Nende kõrval püsivad
loomulikult ka traditsioonilised religiooni vormid. Kogu selle kirevuse
õpetamiseks koolis peab õpetaja pidevalt uusi võimalusi otsima. Samas on
sellealased teadmised maailma mõistmise seisukohalt ülimalt olulised.
No comments:
Post a Comment