Suhted õppeainete vahel

Mõte hakkas liikuma kui kuulsin Reformierakonna ideed alustada majandusõpetusega põhikoolis. Tegelikult on see arvestatav idee, ehkki õppekava ja tunnijaotust nuusutanud inimesena tekivad mul kohe küsimused: kui suures mahus, missuguse õppeaine mahtu kärbitakse või hakatakse vastavaid teemasid õpetama seniste õppeainete raames, kes hakkavad õpetama, kui kaugele on arendatud õppekavad ja õppematerjalid jne.  

Küllap tuleneb minu mõningane skeptitsism sellest, et olen aastaid rääkinud religiooniloo ja filosoofia vajalikkusest, tean ka seda, et keegi räägib niisamuti riigikaitseõpetusest jne.

Tegelikkuses on õppeainete tasakaal koolis on üks peen asi, mis sõltub üheltpoolt aine mahust, kuid loomulikult ka õpetajast. Näiteks olen hakanud tunduvalt tõrjuvamalt suhtuma väidetesse, et keegi on väga hea õpetaja, sest tegi oma õppeaine gümnaasiumis nii selgeks, et ülikoolis polnud tema aines midagi juurde õppida. Ma arvan, sellisesse õpetajatesse tuleb suhtuda suure kahtlusega, sest tõenäoliselt kulutab õpilane tema tundidele tunduvalt enam energiat ja aega kui teistele tundidele st õpetaja saavutab oma tulemuse teiste õppeainete arvelt. Ning ülikool on selleks, et seal ka õpitaks.

Kunagi proovisin kirja panna omi mõtteid reaalainete õpetamisest, kus tegin ka mõningaid ettevaatlikke üldistusi (artikkel on tervikuna ka netis olemas).

Humanitaarõpetaja reaalainete õpetamisest

(Eesti Päevaleht 21. september 2010)

Läinud nädalal püüdis mul pilku kooli stendil asuv „Teadlaste ööd” tutvustav plakat. Peamiselt loodus- ja reaalteadusi populariseeriv üritus on kindlasti oma vormilt üks õnnestunumaid ettevõtmisi, mis noortes huvi nende ainevaldkondade vastu peaks tekitama ja süvendama.

Samal ajal on „Teadlaste öö 2010” ja teiste analoogiliste ürituste pikemaajalise mõju võtmeks tõsiasi, kas koolides on vastavate ainete õpetamine kantud samast vaimsusest.  

Pole kahtlust, et (pool)humanitaarina toetan ma hea meelega ka reaalainete populariseerimist ja arvan, et sellega on nõus nii kirjandus- kui ka ajalooõpetajad ja teised humanitaarid. On kahju näha tehnikasse kiindunud õpilast, kes on humanitaarsuuna valinud lootuses, et seal on lihtsam, samamoodi saab haletseda noort põhikoolist tulnud õpilast, kelle reaalainealane loomingulisus ja huvi on tuima päheõppimisega kustutatud. „Harjutamine teeb harjutajaks,” ütles sellise õpetamismeetodi kohta Treffneri kooli füüsikaõpetaja Madis Reemann.    

/../

Kuidas siis ikkagi reaalaineid õpilastele lähemale viia? Järgnevad paar tähelepanekut ei pretendeeri liiga suurele üldistusele, lisaks piirdub minu kogemus põhiliselt gümnaasiumiastmega.

Kooli seestpoolt vaadates on minu jaoks esimeseks sammuks õppeainete vaheline solidaarsus, mis tähendaks, et ei kujundataks esma- ja teisejärgulisi koolitunde, seda ükskõik missuguse süvaõppega suunas. Süvaõpe kujundatakse tundide mahuga, kuid koolitunnid üksikuna peaksid olema võrdse tähtsusega: näiteks ei tohiks õpilane kulutada suuremat osa kodutööde ajast ühes tunnis ülesantule, mida paraku üsna sageli juhtub.  

Ainetevaheline solidaarsus väljenduks tunnistamises, et füüsikud ei suuda ilma lüürikuteta ja vastupidi. Nii nagu teatud kogus mangaani muudab terase oluliselt kulumiskindlamaks, niisama peaks reaalainetes tõeliselt särama löömiseks vaja õpilasel õppida tõsiselt teatud mahus humanitaariat ja kindlasti ka vastupidi.     

Teiseks olen tunnetanud üht vastuolu reaalainetega seotud probleemi olemuse ja pakutud võimalike lahenduste vahel. Sageli on probleemiks nimetatud reaalainete vähest populaarsust.

Lahenduste pakkumisel aga lähtutakse justkui  mõttest, et Eesti noored ei oskaks reaalaineid.  PISA ja TIMMS-i uuringud aga näitavad, et küsimus ei ole reaalainete oskamises, Eesti noored on oma teadmiste ja oskuste poolest Euroopa tipus. Kas ja mille lahenduseks on siin kohustuslik matemaatikaeksam, elulähedasemad õpikud, suurem hulk laboratoorseid töid, välipraktikumid või midagi muud, tuleks vähemalt minu arvates täpsemini selgitada.

Kolmandaks tundub mulle, et ehk tunnevad õpilased puudust võimalusest reaalainete kaudu maailma mõtestada. Neile, kes soovivad oma elu siduda reaalainetega, on see üli-oluline. Kindlasti saab seda  lünka täita iga reaalaine õpetaja, kuid see on ka ainetevahelise koostöö küsimus.  

Filosoofia ja religiooni õpetajana valin ma meeleldi näiteid just reaaliast: üsna Euroopa filosoofia sünni juures on näiteks lugu Achilleusest, kes kilpkonnale kuidagi järele ei jõua. Just reaalkallakuga klasside õpilased arutavad selle üle innukalt. Ka usundiloos olen esitanud õpilastele analüüsimiseks jumalapilte, mis on esitatud ka füüsika või bioloogia kaudu.

Minu lemmikuks on kujunenud füüsik Kalev Tarkpea näited, kes religioossete probleemide selgitamiseks kasutab füüsika keelt. Religioosse maailmavaate aluseks on tema käsitlus: „Usk sellesse, et maailma mitmekesisus ja korrapära tulenevad inimesest kõrgemal seisvast tahtelisest infoallikast. Seda maailma struktureerivat ja programme käivitanud (ja kontrollivat) infoallikat nimetatakse religioossetes tekstides Jumalaks.” Analoogilisi jumalapilte leidub ka bioloogiast, näiteks Teilhard de Chardini kujutlus evolutsioonist kui vaimsustumise protsessist ja liikumisest Kristuse suunas. Ka selliste jumalapiltide analüüs on kulgenud vägagi inspireerivalt.

Ma ei puudutanud oma artiklis meelega tunniressursi jaotust. Elu on näidanud, et kui tunnijaotusest alustada, siis on tulemuseks tüli, kus vend ei tunne venda. Tüliga aga ei saa alustada ülesande lahendamist, mille eesmärgiks on, et iga õpilane arendaks endas võimetekohaseid, meeldivaid ning ka riigile vajalikke teadmisi ja oskuseid.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/humanitaaropetaja-reaalainete-opetamisest?id=51283208