Kokkuvõte kooseluseadusest

Kokkuvõtvaid märkmeid kooseluseadusest

Lugesin aastavahetuse paiku läbi Tuula Karjalaineni kirjutatud Tove Janssoni eluloo (eesti keeles on Varrak välja andnud) ning tema suhe oma Tuu-tikiga (Tuulikki Pietiläga) inspireeris ka veidi sellest teemast kokkuvõtet tegema.

Olen kooseluseaduse teemadel kirjutades viimasel poolel aastal päris palju tähelepanu pälvinud. Ütlen kohe, ma pole selle alal mingi asjatundja, see teema mind väga ei huvita, kuid kolm artiklit olen kirjutanud. Põhiliseks motiiviks oli asjaolu, et mulle näis, et minu arvates võinuks valjemalt kõlada kristlaste hääl, kelle arvates see seadus on loomulik ja vajalik (arvan väga umbkaudselt, et neid kristlasi võiks Eestis olla 10-20%). Teise märkusena tooksin veel välja asjaolu, et olen kirjutanud ja rääkinud eelkõige sellest, miks ma kooseluseadust põhimõtteliselt pooldan, konkreetse eelnõu analüüsi pole ma teinud (olen aru saanud, et küsitavusi seal on).

Kuna  artiklid on kättesaadavad toon neist välja minu arvates kõige olulisema ja lisan lingid, kus need on tervikuna kättesaadavad. Esimene oli siis Eesti Päevalehe artiklis „Suhtumine homodesse sarnaneb paljuski kunagise suhtumisega orjusesse“ 12.05.2015, loetav http://blogid.sotsdem.ee/tartu/773/

Selles artiklis ma rõhutan, et mõtlemise lahknemine algab asjaolust, kas ja kuidas me tunnetame loomuseaduse olemasolu: 

„Üldistades näib mulle, et paljuski taandub kooseluseaduse kohta käiv usuline argumentatsioon küsimusele, kas on või ei ole olemas mingid loomulikud, universaalsed ja kindlad seadused, mida inimesed võivad tajuda, mõista ja oma käitumise aluseks võtta. Antiikmaailmas pooldasid niisuguste seaduste olemasolu stoikud, keskajal kõige põhjalikumalt ehk Aquino Thomas, uusajal püüdis näiteks Thomas Hobbes kirjeldada mitut loomulikku seadust. Paljud kooseluseadusele vastandujad arvavad, et sellised seadused on pühakirjast leitavad ja püsivad. Homoseksuaalsus vastandub nendele seadustele, on seega ebaloomulik ja ebaloomulikkust ei tohiks seadustada.

Sellele vastandub seisukoht, et meie arusaam ning tõlgendus loomulikkusest ja moraalist on muutuv, ka pühakirjas sisalduvat tuleb tõlgendada ja me alles liigume moraaliseaduste täielikuma mõistmise poole. Näiteks orjust on tuhandeid aastaid peetud loomulikuks ja paratamatuks, ka mitme pühakirja tekstid käsitlevad orjust kui ühiskonna loomulikku osa. Siiski võib ajaloos märgata, et orjuse kasuks toodud argumendid murenesid loomuliku arusaama ees, et kõik inimesed on jumala ees võrdsed ja võrdsed peaks olema ka nende põhiõigused. Mulle näib, et suhtumine homodesse sarnaneb paljuski kunagise suhtumisega orjusesse.“

Pärast EPLi artikli ilmumist küsisid minult päris mitmed inimesed (küsijate hulgas oli nii pooldajaid kui vastaseid), kuidas ma ikkagi kooseluseaduse pooldamiseni jõuan, missugune on mu mõttekäik ning seepeale avaldasin Sirbi artiklis „Kooseluseadus kui jumalatõestus“. Sirp 16. august 2014: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/2014-08-14-10-38-20/

Tsiteerin sealt võtmekohta: „Luterlasena on mulle kõige tähtsam piibli sõnum. Loomulikult ma mõistan, et esmasel piibli lugemisel võib tekkida arusaam, et homoseksuaalsed suhted  mõistetakse seal üheselt hukka. Ometi on vaikselt hakatud välja tooma ka teistsuguseid piibliseletusi, eesti keeles on soliidseim neist mõned aastad tagasi ilmunud teoloogide Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku artikkel „Homoseksuaalsus piiblis” (Usuteaduslik Ajakiri nr 1, 2011). Nimetatud artikli järeldus on ühene: homoseksuaalseid suhteid piibli alusel hukka mõista ei saa. Tähelepanuväärne on veel asjaolu, et hoolimata sellest, et artikli ilmumisest on möödas juba mitu aastat, pole sellele ilmunud ühtki samal tasemel vastuartiklit.     

Kuna ka minu poolt omaksvõetud arusaama kohaselt piibel homoseksuaalsust hukka ei mõista (loomulikult on võimalikud ka teistsugused piiblitõlgendused), siis peaks kristlane rakendama geidele kristlikke käitumisjuhendeid: käitu nii, nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid, ning armasta oma ligimest nagu iseennast. Heteroseksuaalina tahan ma väga, et minu perekondlik suhe oleks ka riigi tasandil reguleeritud ning tunnustatud, miks peaks see keelatud olema teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimestele. Seda loomulikult juhul, kui nad sellist regulatsiooni ise soovivad.“

Järgnevalt möönan, et bioloogilisi ja ühiskondlike poolt ja vastuväiteid on palju, need on spetsiifilised, rahastatud erinevate organisatsioonide poolt ning nende põhjal ei suuda vähemalt mina otsust langetada. Seetõttu toetun isiklikule kogemusele.

„Tõenäoliselt tunneb või teab enam-vähem iga inimene mõnda homoseksuaali. Õpetajana on mul tutvusringkond päris lai ning tõenäoliselt  tean geisid mõnevõrra rohkem kui keskmine inimene. Samuti olen üsna palju liikunud maades, kus kooseluseadus (või mõni sellesarnane seadus) on vastu võetud. Nagu ka jumalatõestuste puhul ei vii inimest enamasti otsustuseni mitte niivõrd eri argumentide kõrvutamine, vaid ümbritsevate autoriteetide mõju või siis isiklik kogemus. Homoseksuaalsed inimesed, keda ma tean, on üsna samasugused kui heteroseksuaalid, inimesed oma tugevuste ja nõrkuste ning väärtuste ja puudustega, samuti pole ma mingit olemuslikku ebamoraalsust või kooliõpikute kallutatust tajunud riikides, kus kooseluseadus kehtib. Minu isiklike kokkupuudete ja kogemuste põhjal tehtud otsus ei keelaks homoseksuaalide suhtele riiklikku tunnustust ka Eestis.“

Enne seaduse hääletusele panemist tegin veel  lõpuks fb postituse: „Uni läks ära ja panen paar mõtet nädalalõpuks. Loomulikult kooseluseaduse teemadel. Ma ei tea, kuidas kulgevad hääletused, kuid mulle näib, et peab hakkama mõtlema, kuidas vastaspoolte vahel taas mõistmist üles ehitada. Esiteks kinnitan omalt poolt, et ei kavatse tülli minna ühegi oma tuttavaga, kes kooseluseadusest minust teisiti mõtleb. Ning teiseks, tundub, et on üsna suur arusaamade erinevus noorema ja vanema põlvkonna vahel. Ning siit üleskutse oma õpilastele (nii praegustele kui endistele). Võtke nädalavahetusel aega ning vanemate või vanematega sellest teemast ja kuulake ka neid. Äkki saab midagi mõistetavamaks. (8. oktoober 2014).

Panen lõpetuseks veel paar mõtet SAPTKi kohta. Mul ei ole üldisemas plaanis sellele organisatsioonile etteheiteid, lihtsalt me mõtleme erinevalt: esitame konkureerivate seisukohtadega artikleid, vahel polemiseerime fbs. Kaks küsitavust mul SAPTKi suhtes siiski on: 

1.      Minu arvates pole see organisatsioon piisavalt avanud oma maailmavaatelist tausta. Näiteks kuulub sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks projektide hulka ka Brasiilia mõtleja ja ühiskonnategelase, professor Plinio Corrêa de Oliveira raamatu „Revolutsioon ja Vasturevolutsioon” väljaandmine ja levitamine. Ühenduse kodulehel kinnitatakse, et see on kultuurianalüütiline käsitlus, milles on lahti kirjutatud lääne tsivilisatsiooni viimase viiesaja aasta dünaamika alusjooned. Seda teost lehitsedes ilmneb, et protestantlust hinnatakse seal kurjuse kandjaks ja kiriku vaenlaseks, hoiatatakse konfessioonide ühendustes peituvate ohtude eest, protestantlus seotakse seal ka kommunismiga, märgitakse, et Lutheri teosed kandsid Marxi ja Lenini vaimu jne. Vähemalt ühes Objektiivi raadiosaates kinnitasid SAPTKi juhid, et tunnetavad end osalemas vasturevolutsiooni protsessis. Nii pole mulle näiteks päris selge SAPTKi suhe protestantlusega.

2.      Kooseluseaduse hääletuse eelsel perioodil toimus väga ühene viha üleskütmine kooseluseaduse pooldajate vastu. Kui liikuda täna fb grupis „Kaitskem üheskoos perekonda“ (mina olen seal küll blokitud), siis on see viimastel kuudel palju paremaks muutunud. Aga hääletuseelsel perioodil oli asi tõsine. Mingit probleemi ei olnud pildistada kooseluseadust pooldavalt meeleavalduselt vikerkaarevärvilise kampsuniga noort poissi ning avaldada fbs foto, kus teda kõrvutatakse teda last süles hoidva Stalini pildiga, solvavaid ja vägivallale kutsuvaid kommentaare ei kustutatud jne. Nii ei oleks tohtinud teha.