Wednesday, November 23, 2016

Trump ja haridus



Üldiselt kuulun nende hulka, kes ennustustega mööda panevad. Näiteks venekeelsele pressile antud kommentaaris ennustasin veel paar päeva enne USA presidendivalimisi Hillary Clintoni võitu, keda ma mõttes ka toetasin (lemmikkandidaadist oli küll raske rääkida). Samas Trumpi võidukõne rahustas suuresti maha, mitmed asjad olid seal tasakaalukalt ja päris hästi esitatud. 

Tegelikult ongi Trump paljudest kampaania ajal väljaöeldud asjadest distantseerunud: Hillary Clintonit ta enam vangi panna ei luba, ütles lahti marurahvuslaste toetusest, isegi möönis, et kliima soojenemises võib inimtegevuse mõju siiski kajastuda. Tegelikult ootan Trumpilt veel üht sammu tagasi. Nimelt pani hiljutistes uudiste voos mind mõtlema Postimehe teade (Postimees 22.11.2016), et Trump kaalub haridusministri kohale kreatsionismi pooldaja ja eestvedajat Jerry Falwelli (sama nimega isa oli ka tuntud). Ehk ta siiski loobub ka sellest plaanist.

Tegelikult on tõsine, sest selle sammu mõju oleks märkimisväärne nii teadusele kui haridusele. Minu kunagine õpilane (ammu minust targem, kellelt praegu minul oleks palju õppida) Tuul Sepp kirjutas valimiste ööst USA teadlaste seltskonnas (Mida arvavad USA teadlased Trumpi võidust, Postimees 14.11.2016). Artiklis oli juttu oli teaduse rahastamisest, kuid millestki veel põhimõttelisemast:  

Turunduse triumf võimekuse üle presidendivalimistel on aga samuti midagi, mis teadlastele kibedalt tuttav on. Edukus põhineb tänapäeva teaduses samuti oskusel ennast müüa, esitleda oma tulemusi võimalikult atraktiivsetena, koguda maksimaalsel arvul publikatsioone ja tsiteeringuid. Selle tulemuseks on negatiivsete teadustulemuste avaldamata jätmine, vähene korduskatsete läbiviimine, kallutatud publikatsioonid ja üleüldse vähem usaldusväärne teadus. See on väga suureks probleemiks paljudes teadusvaldkondades, sealhulgas näiteks kliinilistes uuringutes, psühholoogias ja kliimauuringutes.“

Tulles tagasi kreatsionismi juurde, siis meenutuseks ütlen, et tegemist on pseudoteadusliku vooluga, mis enamasti püüab Piibli teksti ühitada loodusteaduslike andmetega. Kuna pühakirja mõistetakse nenes ringkondades enamasti sõna-sõnaliselt, siis on tulemuseks teaduslike seisukohtade moonutatud esitamine. Loomulikult on ka kreatsionismil mitmeid voole, alates Noore Maa kreatsionistidest, kes peavad maa vanuseks umbes 6000 aastat (loodud aastal 4004 eKr), kuid ka mitmeid teisi, kes  on nõus pikema ajaga. Olen koos kadunud geoloogiadoktor Ivar Puuraga kreatsionistide jaotuse ja mitmed väited kunagi lahti kirjutanud  (Kas piiblit tuleks mõista sõna-sõnalt? Luup 5/1999), kuid mulle tundub, et mõne artikliga peaks seda teemat värskendama.

Kui nüüd USA hariduse eestkõnelejaks saaks kreatsionist, siis lisab see vastavale mõttevoolule autoriteeti ning surve õpetada koolides paralleelselt evolutsiooniga niinimetatud loomisteadust USAs kahtlemata kasvab (kuidas võib toimuda evolutsiooni ja kreatsionismi teema käsitlemine õpilastele võib näha näiteks filmis „Jeesuse laager“ (Jesus camp) ning humoorikalt ka näiteks ühes Simpsonite osas). Ning tavaliselt ulatub vastav lainetus mingil kombel ka Euroopasse, ehkki väga teravaks see probleem siin seni tõusnud ei ole.  

Varsti olen juba paarkümmend aastat vastaval teemal silma peal pidanud. Ehk kõige kokkuvõtvamalt olen oma selle teemalised mõtted kokku võtnud artiklis: „Kümme aastat tähelepanekuid religiooni ja teaduse seostamisest koolis“ (Kirik ja Teoloogia 17. jaanuar 2014) http://kjt.ee/2014/01/kumme-aastat-tahelepanekuid-religiooni-ja-teaduse-seostamisest-koolis/

Annan endale aru, et järgnev mõttearendus on poolik, kuid minu jaoks peaks hariduse vastureaktsiooniks turunduse triumfile võimekuse üle (vt Tuul Sarve artikkel, tsitaat temalt) olema suurema süvenemise ja koostöö pakkumine. Minu jaoks on oluline siin õppemahtude kohustusliku osa vähendamine ning õpitu mõistmisele ja seoste loomisele suunatud õppeained. Hiljutine soomlaste kava loobuda gümnaasiumis eraldi õppeainetest põhjustas Eestis pigem negatiivset vastukaja, kuid mina uuriksin nende kava väga põhjalikult.

Wednesday, November 9, 2016

Poliitika 5



Paar mõtet tänasest päevast.

Alustan selgitusega, peaministri umbusaldamise ajal oli mul läpakas laual lahti, hääletamise pult oli osaliselt selle taga ning oma arvates ma vajutasin "poolt" nuppu. Pärast selgus, et ma ikkagi ei hääletanud, ju oli puudutus nõrk vms. Kes mind tunnevad, need teavad, et niisuguseid hajameelsusega seotud asju minuga aeg-ajalt juhtub. Vanemad treffneristid teavad, kuidas ma lapse roosad sokid taskust leidsin ja üllatunult nende otstarbe üle aru pidasin. Aga hea isegi, et see juhtus olukorras, kus iga hääl arvel ei olnud. Katsun edaspidi tähelepanelikum olla.

Poliitilisest olukorrast. Valitsuse aeg sai ümber. Kuidas see täpselt juhtus, millal teatud protsessid juba algasid, pole mina kõige õigem inimene kommenteerima. Kindel on see, et kõik valitsuserakonnad ootasid Keskerakonna juhi vahetust ning uurisid uusi võimalusi. Ning seekord jõudsid SDE ja IRL seda efektiivsemalt teha kui Reformierakond.

Reformierakonnast nõndapalju, et seal on mitmeid mulle väga sümpaatseid inimesi. Neil on kindel arusaam, kuidas Eestit edasi viia, paljud neist on väga head oma ala spetsialistid, komisjoni juhtidena (kellega olen tihedamalt kokku puutunud) on Laine Randjärv ja Kalle Palling oma komisjone juhtinud sõbralikult, kaasavalt ja tasakaalukalt, arvan, et Maris Laurist oleks saanud väga hea haridusminister (ta lihtsalt ei jõudnud end veel kõikide asjadega kurssi viia). Eesti poliitikast ei kao nad kuhugi ning soovin neile siiralt edu.

Aga tänane Reformierakonna retoorika oli nii läbinähtav, et isegi „mängu ilu“ polnud võimalik tunnetada. Püüe näidata ennast süütu kannataja ja märtrina ning tampida IRLi, et nad valitsusse ei läheks oli selgelt ülepingutatud ja võlts. Lisaks hirmutamistaktika, mis väljendus vasakpöörde demoniseerimises ja julgeolekuohuga ähvardamises. Samas oli see taktika võetud vanast arsenalist – vastandumisest põhiliselt Savisaarele pärinevad Reformierakonna suurimad võidud valimistel.

Minu jaoks on sündiv uus koalitsioon huvitav. Teatud hüüdlausetest (näiteks maksudega ei mängita) saab loobuda, äkki õnnestub pisut leevendada koolis tugispetsilistide probleemi, õpetajate palga tõus oli pisut nagu takerdunud jne. Aga kerge ei saa meil uues koalitsioonis kindlasti olema.   
           

Monday, November 7, 2016

President ja kirik 2



Olen viimastele päevadel saanud mõned kirjad president Kersti Kaljulaiu kirikus käigust keeldumise teemadel. Tõsi on, et oma arvamusportaali Postimehe artiklis „Kas president oleks pidanud kirikus käima“ (vt ka eelmine postitus blogis) jätsin mitmed otsad lahti. Põhiline põhjus oli see, et president polnud minu artikli ajaks oma seisukohta veel avaldanud. Nüüd on seisukoht olemas ning ma tunnustan seda. Olen nüüd valmis ka mõtisklema konkreetsemalt teemal, kuidas presidendiks astumisel vaimulik pool võiks käia. Ning rõhutan, tegemist on minu väga isikliku ja subjektiivse seisukohaga.

Alguses mõtlesin vaidluse all olnud usulis-vaimse rituaali alusele. Alustaksin sellest, et vaimulikus maailmas järgneb sageli ametisse kutsumisele teatud läbikatsumise periood. Näiteks pärast ristimist ja enne kuulutama asumist juhtus nii Jeesusega: „Ja kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata.“ (Markuse evangeelium 1:12-13). Paljudes loodusreligioonides saab tulevastele šamaanidele osaks intensiivne  kutsumisnägemus ja nad jäävad haigeks (šamaanihaigus). Loomulikult ma möönan, et valdavalt ilmalik (eelmises blogipostituses kirjutasin, et ilmalikku ja vaimulikku poolt valitsemises täiesti lahku viia ei saa) presidendi amet on teistsugune, poliitikaga tegelev inimene on selleks mingis mõttes valmistunud kogu elu. Küll aga arvan, et paljude asjade kulg on sõltuv ametiaja alguses tehtud otsustest ning sellel ajal on president eriti suure pinge all.
   
Eelnevast lähtudes pean oluliseks ka seda, et pärast ametivande andmist riigikogus oleks presidendile oluline ja hea pöörduda hetkeks nende jõudude või põhimõtete poole, mis on sellele inimesel elus kõige olulisemad olnud ja kõige enam jõudu andnud. Kindlasti võib seda teha pühakojas, kuid samuti lähedaste ringis, metsas (hiies), mererannas, kellegi olulise inimese kalmul jne. Ning minu arvates on selles rituaalis tõepoolest oluline siirus ning mõistan siin täiesti Kersti Kaljulaidu, kui ta seda oma tänujumalateenistusest keeldumise põhjusena nimetas.  

Minu ideaalis oleks, kui tulevase presidendi  pöördumine oma tähtsama juhtlõnga poole toimuks ilma meediata, fotograaf võib fikseerida ainult presidendi minemise ja tulemise. Siin meenus paar päeva tagasi 91 aastaseks saanud hea preester Vello Salo jutustatud lugu, mida ta ühes loengus rääkis. Jumalateenistuselt, kus osalesid  esimesele armulauale tulnud noored, keelas ta pildistamise (pärast jumalateenistuse lõppu loomulikult lubas). See on keskendumist nõudev rituaal, mis peab vaba olema välisest mõjutamisest. Ehk võiksidki mõned asjad ka presidendiametisse astumisel varjatumaks jääda.

Luterlasena olen uhke oma kirikule ja selle osale Eesti vaimukultuuri kujunemisel (soovitan vaadata hiljutise konverentsi Reformatsioon 500 ettekandeid, otsingusõnaga „Reformatsioonikongress“ saab Youtube-st kätte) ning olen kindel, et nii mõnigi järgmisest presidentidest leiab oma jõuallika luterlikus kirikus ning rõõmustab tänujumalateenistusest. Aga seda ma kindlasti ei taha, et presidendi ametisse astumine algaks silmakirjalikult ning kummardus president Kersti Kaljulaiule, kes oma otsusega sellele tähelepanu juhtis.