Üldiselt kuulun nende hulka, kes ennustustega
mööda panevad. Näiteks venekeelsele pressile antud kommentaaris ennustasin veel
paar päeva enne USA presidendivalimisi Hillary Clintoni võitu, keda ma mõttes
ka toetasin (lemmikkandidaadist oli küll raske rääkida). Samas Trumpi võidukõne
rahustas suuresti maha, mitmed asjad olid seal tasakaalukalt ja päris hästi
esitatud.
Tegelikult ongi Trump paljudest kampaania ajal väljaöeldud
asjadest distantseerunud: Hillary Clintonit ta enam vangi panna ei luba, ütles
lahti marurahvuslaste toetusest, isegi möönis, et kliima soojenemises võib inimtegevuse
mõju siiski kajastuda. Tegelikult ootan Trumpilt veel üht sammu tagasi. Nimelt
pani hiljutistes uudiste voos mind mõtlema Postimehe teade (Postimees 22.11.2016),
et Trump kaalub haridusministri kohale kreatsionismi pooldaja ja eestvedajat
Jerry Falwelli (sama nimega isa oli ka tuntud). Ehk ta siiski loobub ka sellest
plaanist.
Tegelikult on tõsine, sest selle sammu mõju
oleks märkimisväärne nii teadusele kui haridusele. Minu kunagine õpilane (ammu
minust targem, kellelt praegu minul oleks palju õppida) Tuul Sepp kirjutas
valimiste ööst USA teadlaste seltskonnas (Mida arvavad USA teadlased Trumpi
võidust, Postimees 14.11.2016). Artiklis oli juttu oli teaduse rahastamisest,
kuid millestki veel põhimõttelisemast:
„Turunduse
triumf võimekuse üle presidendivalimistel on aga samuti midagi, mis teadlastele
kibedalt tuttav on. Edukus põhineb tänapäeva teaduses samuti oskusel ennast
müüa, esitleda oma tulemusi võimalikult atraktiivsetena, koguda maksimaalsel
arvul publikatsioone ja tsiteeringuid. Selle tulemuseks on negatiivsete
teadustulemuste avaldamata jätmine, vähene korduskatsete läbiviimine,
kallutatud publikatsioonid ja üleüldse vähem usaldusväärne teadus. See on väga
suureks probleemiks paljudes teadusvaldkondades, sealhulgas näiteks kliinilistes
uuringutes, psühholoogias ja kliimauuringutes.“
Tulles tagasi kreatsionismi juurde, siis meenutuseks
ütlen, et tegemist on pseudoteadusliku vooluga, mis enamasti püüab Piibli
teksti ühitada loodusteaduslike andmetega. Kuna pühakirja mõistetakse nenes ringkondades enamasti
sõna-sõnaliselt, siis on tulemuseks teaduslike seisukohtade moonutatud
esitamine. Loomulikult on ka kreatsionismil mitmeid voole, alates Noore Maa
kreatsionistidest, kes peavad maa vanuseks umbes 6000 aastat (loodud aastal 4004
eKr), kuid ka mitmeid teisi, kes on nõus
pikema ajaga. Olen koos kadunud geoloogiadoktor Ivar Puuraga kreatsionistide
jaotuse ja mitmed väited kunagi lahti kirjutanud (Kas piiblit tuleks mõista sõna-sõnalt? Luup
5/1999), kuid mulle tundub, et mõne artikliga peaks seda teemat värskendama.
Kui nüüd USA hariduse eestkõnelejaks saaks kreatsionist,
siis lisab see vastavale mõttevoolule autoriteeti ning surve õpetada koolides
paralleelselt evolutsiooniga niinimetatud loomisteadust USAs kahtlemata kasvab
(kuidas võib toimuda evolutsiooni ja kreatsionismi teema käsitlemine õpilastele
võib näha näiteks filmis „Jeesuse laager“ (Jesus camp) ning humoorikalt ka
näiteks ühes Simpsonite osas). Ning tavaliselt ulatub vastav lainetus mingil
kombel ka Euroopasse, ehkki väga teravaks see probleem siin seni tõusnud ei
ole.
Varsti olen juba paarkümmend aastat vastaval
teemal silma peal pidanud. Ehk kõige kokkuvõtvamalt olen oma selle teemalised mõtted
kokku võtnud artiklis: „Kümme aastat tähelepanekuid religiooni ja teaduse
seostamisest koolis“ (Kirik ja Teoloogia 17. jaanuar 2014) http://kjt.ee/2014/01/kumme-aastat-tahelepanekuid-religiooni-ja-teaduse-seostamisest-koolis/
Annan endale aru, et järgnev
mõttearendus on poolik, kuid minu jaoks peaks hariduse vastureaktsiooniks
turunduse triumfile võimekuse üle (vt Tuul Sarve artikkel, tsitaat temalt)
olema suurema süvenemise ja koostöö pakkumine. Minu jaoks on oluline siin
õppemahtude kohustusliku osa vähendamine ning õpitu mõistmisele ja seoste
loomisele suunatud õppeained. Hiljutine soomlaste kava loobuda gümnaasiumis
eraldi õppeainetest põhjustas Eestis pigem negatiivset vastukaja, kuid mina
uuriksin nende kava väga põhjalikult.