President ja kirik 2

Olen viimastele päevadel saanud mõned kirjad president Kersti Kaljulaiu kirikus käigust keeldumise teemadel. Tõsi on, et oma arvamusportaali Postimehe artiklis „Kas president oleks pidanud kirikus käima“ (vt ka eelmine postitus blogis) jätsin mitmed otsad lahti. Põhiline põhjus oli see, et president polnud minu artikli ajaks oma seisukohta veel avaldanud. Nüüd on seisukoht olemas ning ma tunnustan seda. Olen nüüd valmis ka mõtisklema konkreetsemalt teemal, kuidas presidendiks astumisel vaimulik pool võiks käia. Ning rõhutan, tegemist on minu väga isikliku ja subjektiivse seisukohaga.

Alguses mõtlesin vaidluse all olnud usulis-vaimse rituaali alusele. Alustaksin sellest, et vaimulikus maailmas järgneb sageli ametisse kutsumisele teatud läbikatsumise periood. Näiteks pärast ristimist ja enne kuulutama asumist juhtus nii Jeesusega: „Ja kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata.“ (Markuse evangeelium 1:12-13). Paljudes loodusreligioonides saab tulevastele šamaanidele osaks intensiivne  kutsumisnägemus ja nad jäävad haigeks (šamaanihaigus). Loomulikult ma möönan, et valdavalt ilmalik (eelmises blogipostituses kirjutasin, et ilmalikku ja vaimulikku poolt valitsemises täiesti lahku viia ei saa) presidendi amet on teistsugune, poliitikaga tegelev inimene on selleks mingis mõttes valmistunud kogu elu. Küll aga arvan, et paljude asjade kulg on sõltuv ametiaja alguses tehtud otsustest ning sellel ajal on president eriti suure pinge all.

   

Eelnevast lähtudes pean oluliseks ka seda, et pärast ametivande andmist riigikogus oleks presidendile oluline ja hea pöörduda hetkeks nende jõudude või põhimõtete poole, mis on sellele inimesel elus kõige olulisemad olnud ja kõige enam jõudu andnud. Kindlasti võib seda teha pühakojas, kuid samuti lähedaste ringis, metsas (hiies), mererannas, kellegi olulise inimese kalmul jne. Ning minu arvates on selles rituaalis tõepoolest oluline siirus ning mõistan siin täiesti Kersti Kaljulaidu, kui ta seda oma tänujumalateenistusest keeldumise põhjusena nimetas.  

Minu ideaalis oleks, kui tulevase presidendi  pöördumine oma tähtsama juhtlõnga poole toimuks ilma meediata, fotograaf võib fikseerida ainult presidendi minemise ja tulemise. Siin meenus paar päeva tagasi 91 aastaseks saanud hea preester Vello Salo jutustatud lugu, mida ta ühes loengus rääkis. Jumalateenistuselt, kus osalesid  esimesele armulauale tulnud noored, keelas ta pildistamise (pärast jumalateenistuse lõppu loomulikult lubas). See on keskendumist nõudev rituaal, mis peab vaba olema välisest mõjutamisest. Ehk võiksidki mõned asjad ka presidendiametisse astumisel varjatumaks jääda.

Luterlasena olen uhke oma kirikule ja selle osale Eesti vaimukultuuri kujunemisel (soovitan vaadata hiljutise konverentsi Reformatsioon 500 ettekandeid, otsingusõnaga „Reformatsioonikongress“ saab Youtube-st kätte) ning olen kindel, et nii mõnigi järgmisest presidentidest leiab oma jõuallika luterlikus kirikus ning rõõmustab tänujumalateenistusest. Aga seda ma kindlasti ei taha, et presidendi ametisse astumine algaks silmakirjalikult ning kummardus president Kersti Kaljulaiule, kes oma otsusega sellele tähelepanu juhtis.