Jumalateenistusest ja presidendist

Avaldatud Postimehe arvamusportaalis:

http://arvamus.postimees.ee/v2/3896929/toomas-juergenstein-kas-president-oleks-pidanud-kirikus-kaeima?_ga=1.19924283.2006013803.1460556030

Tunnistan, et ma olen suhteliselt hooletu traditsioonide jälgija ning hiljutiste presidendivalimiste puhul ei pannud ma seda tähele, et tänujumalateenistust ei toimunud.

Lugesin eile meediast, et president Kersti Kaljulaid loobus ametissenimetamise päeval ametlikust tänujumalateenistusest. Esimesena meenus seejärel Jeesuse ehk kõige tuntum ütlus riigi ja religiooni suhete kohta: „Andke siis keisrile mis kuulub keisrile ja Jumalale, mis kuulub talle“ (Luuka evangeelium 20:25). Järele mõeldes polnud mul aga kohest vastust, kas tänujumalateenistus on midagi sellist, mis peaks kuuluma riigijuhiga seotud avalike ürituste hulka või jääb see sündmus vastavalt maailmavaatele presidendi ja Jumala vaheliseks asjaks. 

Kahtlemata on riigi ja kiriku vahekord komplitseeritud ja keeruline, alates Aurelius Augustinuse (354 - 430) ühest kuulsamast teosest „Jumala riigist“ on seda teemat ikka ja jälle püütud mõtestada. Ka riigi ja kiriku suhetes võivad olla esindatud mitmed mudelid: kirikupea võib olla samal ajal ka riigipea nagu paavst Vatikanis, mitmetes maades on riik eelistatud selgelt üht kirikut, näiteks Venemaal on selleks õigeusu kirik, Eestis põhiseaduses on  öeldud, et meil ei ole riigikirikut. Küll aga on võimalik mitmel tasandil riigi ja kiriku koostöö.

Näite, kuivõrd on reaalses poliitikas ilmalik ja vaimulik sfäär segunenud, võib tuua hiljutisest usupuhastuse 500. aastapäeva tähistamise algusest Rootsis. Külaliste hulgas oli ka lihtsa elu ja südamlikkusega silma paistev paavst Franciscus I, teda võttis lennujaamas vastu luterlik peapiiskop Antje Jackelen, kes on ka kõrgetasemeline teoloog, koos temaga sotsiaaldemokraadist peaminister Stefan Löfen. Lundi vanas katedraalis peeti reformatsiooni mälestuseks ühispalvus, kus osalesid ka kuningas Carl XVI Gustav  ja kuninganna Silvia. Ilmalikud ja vaimulikud juhid meenutasid üheskoos suurt tähtpäeva, mis oli mõjutanud nii riike kui kirikuid. Kindlasti osaleb sellelaadsetel üritustel tulevikus ka Eesti president.

Sama sündmust olen pisut vabamas vormis kommenteerinud oma fb lehel. Aga reformatsiooni mõju on viimasel ajal minu jaoks võrratult hästi mõtestanud Marju Lepajõe (sellel suurel Reformatsioon 500 konverentsil):

 https://www.youtube.com/watch?v=VRHGhsPNbrM

Ka Eestis on teinud riik ja kirik koos toredaid ja vajalikke asju, vajadusel on teineteist toetatud. Hiljutiseks näiteks on pankrotivara hulka sattunud Narva Aleksandri kiriku väljaostmine, suuremate kriiside puhul on ühiselt toetatud abivajajaid, kiriklik kunst ja sakraalmuusika on kättesaadav kõigile soovijaile, ühiselt toimub sakraalhoonete ja pühapaikade säilitamine jne. Ka isiklikus usundiõpetaja töös koolis olen kogenud usuorganisatsioonide abi nii materjalide või külaskäikude näol, olgu tegemist luterlaste või moslemite, baptistide või budistide, katoliiklaste või Hare Krišna inimestega jne.  

2011. aasta rahvaloenduse andmetel tunnistas kindlat usku 29% Eesti elanikkonnast. Samas on inimese usuline määratlemine alati seotud probleemidega ning harv pole ka võimalus, et  ka ateistile on kirik vajalik. Professor Rein Taagepera kirjutab oma sümpaatses mälestusteraamatus „Määravad hetked“ oma usulistest otsingutest, mis lõpevad luterlikus ateismis, mis on prii üleloomulikkusest. Taagepera kirjutab: „Olen ametlikult edasi selle kiriku liige, millesse sündisin. Mängin kaasa jumalamängu, nii nagu paljud jumalauskujad mängivad jõuluvanamängu. Suhtun mõlemasse mängu heatahtlikult.“ ja jätkab mõned leheküljed hiljem: „Katoliiklikke maid külastades astun ikka sisse kirikuisse ja veedan paar või paarkümmend minutit mõtiskledes. /../ Kui Tartus olen juhtunud üksi elama, siis olen korrapäraselt käinud Pauluse kirikus, kuhu tädi Valtman mind juba kolmeaastaselt kaasa võttis.“

Mul oli võimalus ja au lugeda Rein Taagepera usulistele otsingutele pühendatud mälestusi käsikirjas, arutasime veel, et meil on olnud mitmeid üsna sarnaseid usulisi elamusi, kuid need on juhtinud meid erinevatele järeldustele.  

Tulles tagasi artikli alguses tõstatatud tänujumalateenistuse probleemi juurde, siis ma ei tea, missugused on president Kersti Kaljulaiu suhted religioosse maailmaga.  Ma ei tea ka seda, kas ta oli tänulik ja mõtles oma rahvale pühakojas, milleks võis olla ka mets, raamatukogu, lähedaste inimeste ring. Lisaks ei annaks see teadmine suurt midagi. Igal religioossel inimesel on võimalus presidendi peale oma palves mõtelda.

Oma ametisseastumise kõnes ütles president Kersti Kaljulaid, et president peab olema seal, kus on raske. Usun, et on ülimalt oluline kohata presidenti kohtades, kus on meeleheide, arusaamatused, segadused ja probleemid. Ka kirikud püüavad tegelda raskustesse sattunud inimestega ning see on õige ning oluline paik presidendiga kohtumisteks ja koostööks.