Trump ja haridus

Üldiselt kuulun nende hulka, kes ennustustega mööda panevad. Näiteks venekeelsele pressile antud kommentaaris ennustasin veel paar päeva enne USA presidendivalimisi Hillary Clintoni võitu, keda ma mõttes ka toetasin (lemmikkandidaadist oli küll raske rääkida). Samas Trumpi võidukõne rahustas suuresti maha, mitmed asjad olid seal tasakaalukalt ja päris hästi esitatud. 

Tegelikult ongi Trump paljudest kampaania ajal väljaöeldud asjadest distantseerunud: Hillary Clintonit ta enam vangi panna ei luba, ütles lahti marurahvuslaste toetusest, isegi möönis, et kliima soojenemises võib inimtegevuse mõju siiski kajastuda. Tegelikult ootan Trumpilt veel üht sammu tagasi. Nimelt pani hiljutistes uudiste voos mind mõtlema Postimehe teade (Postimees 22.11.2016), et Trump kaalub haridusministri kohale kreatsionismi pooldaja ja eestvedajat Jerry Falwelli (sama nimega isa oli ka tuntud). Ehk ta siiski loobub ka sellest plaanist.

Tegelikult on tõsine, sest selle sammu mõju oleks märkimisväärne nii teadusele kui haridusele. Minu kunagine õpilane (ammu minust targem, kellelt praegu minul oleks palju õppida) Tuul Sepp kirjutas valimiste ööst USA teadlaste seltskonnas (Mida arvavad USA teadlased Trumpi võidust, Postimees 14.11.2016). Artiklis oli juttu oli teaduse rahastamisest, kuid millestki veel põhimõttelisemast:  

„Turunduse triumf võimekuse üle presidendivalimistel on aga samuti midagi, mis teadlastele kibedalt tuttav on. Edukus põhineb tänapäeva teaduses samuti oskusel ennast müüa, esitleda oma tulemusi võimalikult atraktiivsetena, koguda maksimaalsel arvul publikatsioone ja tsiteeringuid. Selle tulemuseks on negatiivsete teadustulemuste avaldamata jätmine, vähene korduskatsete läbiviimine, kallutatud publikatsioonid ja üleüldse vähem usaldusväärne teadus. See on väga suureks probleemiks paljudes teadusvaldkondades, sealhulgas näiteks kliinilistes uuringutes, psühholoogias ja kliimauuringutes.“

Tulles tagasi kreatsionismi juurde, siis meenutuseks ütlen, et tegemist on pseudoteadusliku vooluga, mis enamasti püüab Piibli teksti ühitada loodusteaduslike andmetega. Kuna pühakirja mõistetakse nenes ringkondades enamasti sõna-sõnaliselt, siis on tulemuseks teaduslike seisukohtade moonutatud esitamine. Loomulikult on ka kreatsionismil mitmeid voole, alates Noore Maa kreatsionistidest, kes peavad maa vanuseks umbes 6000 aastat (loodud aastal 4004 eKr), kuid ka mitmeid teisi, kes  on nõus pikema ajaga. Olen koos kadunud geoloogiadoktor Ivar Puuraga kreatsionistide jaotuse ja mitmed väited kunagi lahti kirjutanud  (Kas piiblit tuleks mõista sõna-sõnalt? Luup 5/1999), kuid mulle tundub, et mõne artikliga peaks seda teemat värskendama.

Kui nüüd USA hariduse eestkõnelejaks saaks kreatsionist, siis lisab see vastavale mõttevoolule autoriteeti ning surve õpetada koolides paralleelselt evolutsiooniga niinimetatud loomisteadust USAs kahtlemata kasvab (kuidas võib toimuda evolutsiooni ja kreatsionismi teema käsitlemine õpilastele võib näha näiteks filmis „Jeesuse laager“ (Jesus camp) ning humoorikalt ka näiteks ühes Simpsonite osas). Ning tavaliselt ulatub vastav lainetus mingil kombel ka Euroopasse, ehkki väga teravaks see probleem siin seni tõusnud ei ole.  

Varsti olen juba paarkümmend aastat vastaval teemal silma peal pidanud. Ehk kõige kokkuvõtvamalt olen oma selle teemalised mõtted kokku võtnud artiklis: „Kümme aastat tähelepanekuid religiooni ja teaduse seostamisest koolis“ (Kirik ja Teoloogia 17. jaanuar 2014) http://kjt.ee/2014/01/kumme-aastat-tahelepanekuid-religiooni-ja-teaduse-seostamisest-koolis/

Annan endale aru, et järgnev mõttearendus on poolik, kuid minu jaoks peaks hariduse vastureaktsiooniks turunduse triumfile võimekuse üle (vt Tuul Sarve artikkel, tsitaat temalt) olema suurema süvenemise ja koostöö pakkumine. Minu jaoks on oluline siin õppemahtude kohustusliku osa vähendamine ning õpitu mõistmisele ja seoste loomisele suunatud õppeained. Hiljutine soomlaste kava loobuda gümnaasiumis eraldi õppeainetest põhjustas Eestis pigem negatiivset vastukaja, kuid mina uuriksin nende kava väga põhjalikult.