Tõstan blogisse oma eilse Õhtulehe artikli. Panen algusse
üleskutse, mille tegi Joonas Kiik. Jah, ma olin artiklit kirjutades kuri, kuid tänaseks on see asendunud nukrusega. Eks näis, mis esmaspäeval saab.
13 tundi ·
EESTI RÄNDEVABAKS: igale õigele eestlasele on tänaseks päevselge, et
rändlind ei sobi meie rahvuslinnuks. Pimedal okupatsiooniajal vägisi selleks
kuulutatud kodutu kosmopoliit ja sarireetur suitsupääsuke tuleb jalamaid välja
vahetada. Vajame oma rahvuse ja riikluse säilimiseks konservatiivset, igavesti
paikset sümbolit!
Marti, Helir-Valdor ja Henn ootavad teid reede hommikul kell pool kuus
Zooloogiamuuseumi ette meelt avaldama.
EKRE ja nüüd ka Isamaa
ootavad Eestisse migrante?
Teoloogina poliitikas toimetades
olen ikka imestanud, kuidas selles vallas peaaegu mitte millestki võib sageli
midagi päris suurt tekkida. Näiteks toimus nii tänaseni lahenduseta ÜRO ränderaamistikuga
seotud otsustega.
Arvasin pikalt, et Eestis on ainult
üks erakond, kes ootab siia pikisilmi selliseid migrante, kellega käiks kaasas
pahandused. Siis saaks nendega võitlemiseks oma salkadele mõne uhke
skandinaavia jumala nime anda ning paljastada sisserännanute eeldatavaid kurje
kavatsusi. Nimetatud retoorikat on vastav erakond kasutanud mitu aastat, kuid
keda eriti ei ole, on probleemsed sisserändajad. Ka algselt ühiskonnas
migrantide teema käsitlemisel tekkinud hirm on viimasel aastal hakanud asenduma
ükskõiksusega. See tekitas migrante ootavas erakonnas rahulolematust ning valimiste
lähenedes hakati hirmutamiseks otsima uusi võimalusi.
Mingil hetkel tajus see erakond,
et hirmu saab üles kloppida ka migrantidega, keda pole. Sobivaks teemaks leiti
ÜRO ränderaamistik, mis Eesti tänast olukorda praktiliselt ei puuduta. Küll aga
on minu silmis kurb, et probleemsete migrantide ootusega ühines ka vana ja
auväärne erakond, kellega käis minevikus kaasas soov maailma asjades kaasa
rääkida, mis tänaseks tundub olevat kadumas.
Vahemärkusena mainin, et ka
seoses ränderaamistiku temaatikaga külvatud hirm on kaval ja jõuline, kuid
sageli kontrollimatu meetod poliitikas. Filosoofidest on hirmu ühiskonnas
käsitlenud meeldejäävalt näiteks Thomas Hobbes (1588 - 1679). Hobbesi arvates
viivad inimeste soovid oma tahtmisi täita tahes-tahtmata konfliktideni ning
sõdadeni. Seda saab ära hoida aga tugev riigivõim, mis hoiaks inimesi hirmu
all, et nad seaduseid ja lepinguid täidaksid. On huvitav märkida, et
ränderaamistiku vastu seisjad eelistavad migratsiooniküsimuses vähem
kokkuleppeid, mis Hobbes-i järgi tähendab suuremaid hirme ja kõikide võitlust
kõikide vastu.
ÜRO ränderaamistikust on kõneldud
palju, lisan siia oma lihtsa seletuse. Maailm on hakanud liikuma, erinevatel hinnangutel
rändab tänasel päeval üle 250 miljoni inimese. Põhjused võivad olla erinevad, näiteks
seotud õppimise või tööga, ränne võib olla legaalne või illegaalne jne. ÜROs on
liigutud selle poole, et rände teemaga riikidevaheliselt tegelemiseks, näiteks
illegaalsete rändajate tagasisaatmiseks ja rände põhjuste vähendamiseks, oleks
olemas platvorm. On valminud dokument, mis ei ole kindlasti ideaalne, kuid ei
riiva ka ühegi riigi õigust oma migratsioonipoliitika ise kujundada. Eesti Vabariigi
õiguskantsleri hinnangul pole ränderaamistik riikidele õiguslikult siduv.
Tahaksin siin välja tuua veel ühe
kõneka detaili. ÜROsse kuulub peaaegu 200 riiki ja loomulikult on nende vahel
ühisosa leidmine raske. Kui
ränderaamistiku dokumenti lugeda, siis väga paljuski on see taandatav enam-vähem
kõikides maailma suuremates religioonides esinevale põhimõttele käitu nii nagu
sa tahad, et teised sinuga käituksid ehk siis ära tee seda, mida sa ei taha, et
teised sulle teeksid. Ränderaamistikule on toetust avaldanud ka Kirikute
Maailmanõukogu ja Luterlik Maailmaliit. On tähelepanuväärne, et muidu konservatiivsust
ja traditsioone pooldavad erakonnad on ränderaamistikku eitades religiooni
peasuunast eemaldunud.
Tegin paar päeva tagasi
Facebook-is järgmise postitus: „Religioonihuvilisena ma nägin, kuidas Eestis
liikus autoriteet usuküsimustes teoloogide ja usundiloolaste juurest
esoteerikamaailma. Meditsiinis ma jälgin, kuidas arstid peavad võitlust, et
tõenduspõhine meditsiin soolapuhumisega ei asenduks. Viimase nädala jooksul ma
kogesin, kuidas välispoliitika kistakse asjatundjate käest ära. Aga Eesti on
elamiseks endiselt kohutavalt vahva paik!“
Kindlasti on Eesti elamiseks veel vahvam koht, kui
välispoliitikat tehakse ilma lühiajalisi sisepoliitilisi punktivõite taotlevate
populistideta.