Wednesday, March 29, 2017

Hoolivusest ja vastandumisest



Ilmunud Postimehe arvamusportaalis:  http://arvamus.postimees.ee/4059357/toomas-jurgenstein-rahvuslased-vastandumine-ja-rahvast-hoolimine

Ülemöödunud nädal korraldasid sotsiaaldemokraadid emakeele päevast inspireerituna riigikogus arutelu eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkusest. Üsna loomulikult viis see arutelu mõtted meie kultuuri ja keele, kuid samuti rahvuse juurde üldisemalt.

Loodan, et see teema jätkub, näiteks tuua eesti keele probleemid riiklikult tähtsa küsimusena riigikogu suurde saali. Panen siia ka lingitoimunud  arutelust:  https://www.youtube.com/watch?v=Y46uOG8kOT0&t=3855s

Olen viimasel ajal tabanud end paaril korral mõtlemast rahvusluse teemal. Näiteks artiklis „Rahvuslusest ei pea tegema midagi karikatuurset“ (PM 04. 01. 2017) imestasin siiralt, kuidas ühe erakonna liikmed pahandasid presidendiga sõnade Eestimaa ja eestimaalane tarvitamise pärast, samuti näis mulle imelik püüe eraldada rahvuslusest empaatiavõime. Lisaks olen jäänud üha enam mõtlema teemale, kuivõrd on meie rahvuslusele omane vastandumine.

Poliitikas on mitmel korral näha olnud, kui efektiivne on vastandumine. On see ikka enne valimis välja mängitud Keskerakonna – Reformierakonna konflikt, vene teema vms. Mis salata, ka mu koduerakonna reiting on olnud tõusuteel, kui osaletakse must-valges võitluses. Õnneks niisugust konflikti otsimist ja sellest elamist ma SDE puhul tähele pannud ei ole. Olen enne sellel teemal kirjutanud, kõige mõistlikumalt ehk siin:   http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2016/05/ma-ei-respekteeri-sinu-arvamust-sest.html

Olen viimasel ajal uuesti üle lugenud kunagi suurt mõju avaldanud raamatuid ja esseesid. Hiljuti sattus kätte  Uku Masingu „Eestipärasest ristiusust“, kus Masing analüüsib eestlaste usulist omapära ja sellest tulenevat suhtumist Jumalasse ja kaasinimestesse. Toon mõned peas kõlama jäänud mõtted.
Rõhutades eestlaste ürgdemokraatlikkust ja Jumala mõistmist pigem vanema venna kui isandana kujundab Masing oma arusaamadest kaasinimeste suhtes: „ /../ hea olla on iseendastmõista, samuti nagu et elatakse; selleks pole vaja erilist käsuandmist, ei Jeruusalemmast ega Siinai mäelt. Need, kes eksivad maailmakorra vastu, langevad ilma muuta välja juba sellest osadusest, millesse oleme asetatud. Nad pole enam sümbioosis ei kaasinimeste ega loodusega. /../ meie oleme vabad inimesed, kes ei pea kujundama endale meelsust, vaid meelsus on antud sellega, et oleme inimesed.“

Minu jaoks jääb Masingu arvamusest kõlama arusaam hea olemise loomulikkusest ning vastandumisel põhineva ilmavaate mõttetusest. Esiplaanil on inimeste koostöö ja sümbioos ning selle kogukonna põhimõtete vastu eksijad asetavad end ise kaasinimeste osadusest väljapoole. Selline seisukoht on heas kooskõlas ka ühe universaalsema eetilise põhimõttega ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid. Mulle näib, et selline koostööd otsiv vaim, kes näeb teistsuguses rikastavat võimalust on eksisteerinud Eesti Vabariigi algusest peale. Olgu näiteks või 1925. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seadus.

Paar pilku end kõige rahvuslikumaks nimetava erakonna portaalidesse kinnitasid jällegi, et seal domineeris jätkuvalt vastandumine, olgu siis meie väiksearvulistele pagulastele, peavoolustunud põlissoomlaste liidritele või siis punasele kuradile Martin Schultzile. Ning viimasel ajal loomulikult kohtunikele, kelle „pead lendama peaks“. Samas leiab neutraalset kajastust president Trumpi otsus peatada kliimamuutuste uurimise rahastamine. Lähtudes Marju Lepajõe hiljutisest kuulsast kõnest Postimehe avamusliidrite lõunasöögil võib nii mõnegi nimetatud artikli puhul näha tugevaid paralleele kuulujuttude levitamisega, millega tegelevad tööjõus inimesed. 

Vastandumisest elamisega  on veel see asi, et mingil hetkel pöördub see sisevaenlase otsimiseks. Pea esimest korda on seda nii mõneski seni monoliitse või vabana tunduvas erakonnas tunda.

Viimastel nädalatel on Eesti poliitikas kõlanud mitmeid üleskutseid vahetada erakonda, et parempoolsed liberaalid kuuluksid ikka tõeliste parempoolsete liberaalide hulka ning rahvuskonservatiivid ikka tõeliste rahvuskonservatiivide ridadesse. Mulle näib, et oma rahvast, keelest ja kultuurist hoolijad võivad üsna harmooniliselt kuuluda sotsiaaldemokraatide toetajate hulka hulka. See on viljakas sümbioos, kus primaarseks pole kunagi vastandumine, vaid igaühel on õigus ja võimalus oma tegudega selles koosluses osaleda või sealt lahkuda.     

Sunday, March 26, 2017

Tüli tekitav alkohol



Kolmapäeval oli Riigikogus arutluse all „Alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse“ esimene lugemine. Teema puudutab väga suurt osa Eestist ning tekitab mõistetavalt erinevaid seisukohti ja emotsioone. 

Usun, et tarvitan joovastavaid jooke eesti keskmiselt ning võib-olla pole ma oma mõõduka nõrkuse tõttu mitmel puhul poliitiliselt teravaks sõnavahetuseks tõusnud alkoholipoliitika teemadel oma seisukohta avaldanud. Samas pani eelmisel lõigus nimetatud eelnõu esitamise päeval Riigikogus toimunud sündmus mind meelt muutma. Nimelt oli parlamendisaadikute laudadele tõstetud õllepudelisse villitud vesi Jevgeni, nimi oli ilmselgalt pandud tervise ja tööministri järgi. Tunnistan, et minule oli see maotu naljakatse päästikuks ka alkoholipoliitika teemal avaliku seisukoha võtmiseks.

Sukelduksin teema näitlikustamiseks kõigepealt kirjandusse. Eestlaste mõtte – ja kombemaailma kirjeldamise üheks tuumtekstiks on Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“. Mäletan, et tsiteerisin sõprade ringis aastakümneid tagasi Mihhail Gorbatšovi ajal toimunud karskuskampaania ajal Hundipalu Tiitu kui ta räägib viinast ja õllest talle linnast külla tulnud Indrekule: „Karskust ma küll ei kannata, sest ma tahan ometi pühade ajalgi jänu õlut juua, ja kui ma lauakirikust tulen, siis tahan vesise südame pääle oma paraja käraka võtta, ilma selleta ei või ma elada.“

Täna ma enam Hundipalu Tiitu alkoholipoliitika vastasena tsiteerida ei saa. Põhjus on lihtne, piltlikult öeldes ei püüa kavandatav alkoholipoliitika piirata Hundipalu Tiidu sarnaste inimeste harjumusi, kes pärast päevatööd tahab end lonksu kangemaga kosutada, vanad mehed teevad sageli nii. Küll aga püütakse pikkamisi liikuda suunas, et meil oleks vähem Oru Pearusid, kes kõrtsist purjus peaga tulles värava pilbasteks sõidavad ning kelle naine pideva peksasaamisega juba leppinud on: „Tervis oli perenaisele jumalast hea antud/../ Ehk mis naine see on, kes ei jaksa ise oma mehe peksugi välja kannatada!“

Üldiselt on alkoholi mõju ühiskonnale analüüsinud inimesed ühel meelel, et alkoholipoliitikas tuleb paralleelselt tegeleda mitmete asjadega, olgu nendeks alkoholi hind, nähtavus, kättesaadavus, tarvitamise kultuur, reklaam jne. Kolmapäeval arutluse all olnud eelnõu tegeles reklaami ja nähtavuse piiramisega müügipaikades, näiteks tuleb alkohol paigutada muudest kaupadest eraldi ning suuremates poodides eraldatud piirkondadesse. Alkohol ei jääks poes enam teele ette.

Loomulikult on ametlik reklaam vaid  jäämäe nähtav osa. Teatud elustiili reklaamivad kindlasti ka tõsielusarjadesse kirjutatud vahvad tegelased, kellele alkohol vaid sarmi lisab. Nii nagu näiteks populaarses sarjas „Naabriplika“ ajavad bussijaamades suuri õllepudeleid tühjendavad mehed huvitavat ja vaimukat juttu ning sellisesse seltskonda tahaks end pikemalt ankurdada või ise sarnast luua. Reaalses elus olen sarnaste seltskondade jutuajamisi korduvalt kuulanud ning need ei lähe telesarjaga kokku, tavaliselt on need dialoogid üsna nürid ja igavad.

Ehk kõige enam tajuvad plaanitsevate muutuste olulisust inimesed, kelle elusid on alkoholisõltuvus mõjutanud. Publitsist ja esseist Mihkel Kunnus on kinnitanud, et alkoholi vähem silmapaistvus poodides kahandab impulsiivoste ning on kriitiline tänase ühiskonna hoiakute suhtes: „Alkoholi tarbimine on norm ja kaine olemine on hälve. Sa ei pea seletama miks sa jood, vaid sa pead seletama miks ei joo.“ Samas on ühiskonna hoiakute muutmine pikk protsess, kus on olulised nii alkoholi reklaami kui nähtavuse piiramine, teiselt kindlasti ka näiteks noortele  huvitegevuse võimaluste suurendamine.    

Mõned inimesed on suutnud oma kunagise nõrkuse pöörata kaasinimeste toetuseks. Näiteks iirlasest pühakukandidaat Matt Talbot (1856 - 1925) suutis pärast aastaid kestnud joomist oma nõrkusega lõpparve teha ning elu kaines pooles aitas ta ka teisi sõltuvusest vabaneda. Mulle näib, et mõistliku alkoholipoliitika puhul saab mitmeid kurbi juhtumeid ka ennetavalt ära hoida.

Monday, March 13, 2017

In memoriam



Peeter Tulviste (28.oktoober 1945 – 11. märts 2017)

Suurte vaimuinimeste rolli üle mõtiskledes on mulle ikka meelde tulnud Johannese evangeeliumi algus, kus räägitakse Kristuse inimeseks saamisest: „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel /../ “. Arvan, et ka  eelmisel nädalal lahkunud Peeter Tulvistele mõeldes on selle kirjakoha sõnum kohane. Vaimult suurena mõjutas Peter Tulviste oma artiklite, sõnavõttude, raamatute ja tõlgete kaudu oluliselt eesti ühiskonda, kuid niisama oluline oli paljudele tema isiklik kohaolu, heatahtlik repliik, kerge naeratus ja sõbralik käepigistus.      

Peeter Tulviste ei piirdunud kunagi kitsalt erialase tegevusega, vaid ta oskas pakkuda ühiskonnale ideid, mida seal oodati. Näiteks loeti seitsmekümnendatel „kapsaks“  Peeter Tulviste tõlke abil ka eesti keeles kättesaadavaks saanud Albert Schweitzeri „Aukartus elu ees“. See oli sügavalt inimlik ja  hooliv raamat, mis kõneles vajadusest hoolida taimedest, loomadest, kultuurist ja teistest inimestest.     
Mõne aasta möödudes näitaski Peeter Tulviste, et  oma ühiskonnast hoolimine tähendab ka julgust ja printsipiaalsust, andes allkirja 40 kirjale. See oli äratuskell paljudele, kes nõukogude  stagnatsooniajastul  kippusid oludega muganduma ja eeskuju noortele, kes ootasid sõnade kõrval ka tegusid.  

Peeter Tulviste laiahaardelisuse ja akadeemilisuse sümbioos avanes laiemale lugejaskonnale raamatuga „Mõtlemise muutumisest ajaloos“.  Mul oli see raamat nõukogude sõjaväes kaasas ja keset tolleaegsele armeele omast segadust, hoolimatust ja tölplust võimaldas see teos vabastavaid hetki, mil sai piiluda akadeemilisse maailma.
Edasistel aastatel Tulviste legend süvenes. Tartlastele oli ta habemik ülikooli rektor, kes teretas lahkelt nii õppejõudusid kui tudengeid, tallinlased võisid teda kohata  tööle ruttava riigikogu liikmena, kogu eesti rahvas teadvustas teda kui presidendikandidaati ja Eesti Teaduste Akadeemia asepresidenti.

Lähemalt puutusin Peeter Tulvistega kokku pärast ta naasmist Tartu Linnavolikokku. Siis avastasin, et meie keskel elav legend on hooliv ja südamlik inimene, kes armastas kinkida volikogukaaslastele antikvariaadist leitud väärtuslikke erialaseid raamatuid ja rääkida pingelisel hetkel mõne loo, mis teravaid ütlusi juba eos summutas. Samas võis kurbusega märgata tema süvenevat haigust.

Mõeldes Peeter Tulviste tööle tundus tema saamine Tartu aukodanikuks millegi endastmõistetavana. Lisaks on Tartus Toomemäel tal ka nimeline istepink, mis on paslik koht Peeter Tulvistet meenutamas käia.

Ilmunud Eesti Päevalehes 13.03.2017.