Ilmunud Postimehe arvamusportaalis: http://arvamus.postimees.ee/4059357/toomas-jurgenstein-rahvuslased-vastandumine-ja-rahvast-hoolimine
Ülemöödunud nädal korraldasid
sotsiaaldemokraadid emakeele päevast inspireerituna riigikogus arutelu
eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkusest. Üsna loomulikult viis see arutelu mõtted
meie kultuuri ja keele, kuid samuti rahvuse juurde üldisemalt.
Loodan, et see teema jätkub, näiteks tuua eesti keele probleemid
riiklikult tähtsa küsimusena riigikogu suurde saali. Panen siia ka lingitoimunud
arutelust: https://www.youtube.com/watch?v=Y46uOG8kOT0&t=3855s
Olen viimasel ajal tabanud end
paaril korral mõtlemast rahvusluse teemal. Näiteks artiklis „Rahvuslusest ei
pea tegema midagi karikatuurset“ (PM 04. 01. 2017) imestasin siiralt, kuidas
ühe erakonna liikmed pahandasid presidendiga sõnade Eestimaa ja eestimaalane
tarvitamise pärast, samuti näis mulle imelik püüe eraldada rahvuslusest
empaatiavõime. Lisaks olen jäänud üha enam mõtlema teemale, kuivõrd on meie
rahvuslusele omane vastandumine.
Poliitikas on mitmel
korral näha olnud, kui efektiivne on vastandumine. On see ikka enne valimis välja
mängitud Keskerakonna – Reformierakonna konflikt, vene teema vms. Mis salata,
ka mu koduerakonna reiting on olnud tõusuteel, kui osaletakse must-valges
võitluses. Õnneks niisugust konflikti otsimist ja sellest elamist ma SDE puhul
tähele pannud ei ole. Olen enne sellel teemal kirjutanud, kõige mõistlikumalt
ehk siin: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2016/05/ma-ei-respekteeri-sinu-arvamust-sest.html
Olen viimasel ajal uuesti üle
lugenud kunagi suurt mõju avaldanud raamatuid ja esseesid. Hiljuti sattus kätte
Uku Masingu „Eestipärasest ristiusust“,
kus Masing analüüsib eestlaste usulist omapära ja sellest tulenevat suhtumist
Jumalasse ja kaasinimestesse. Toon mõned peas kõlama jäänud mõtted.
Rõhutades eestlaste
ürgdemokraatlikkust ja Jumala mõistmist pigem vanema venna kui isandana
kujundab Masing oma arusaamadest kaasinimeste suhtes: „ /../ hea olla on
iseendastmõista, samuti nagu et elatakse; selleks pole vaja erilist
käsuandmist, ei Jeruusalemmast ega Siinai mäelt. Need, kes eksivad maailmakorra
vastu, langevad ilma muuta välja juba sellest osadusest, millesse oleme asetatud.
Nad pole enam sümbioosis ei kaasinimeste ega loodusega. /../ meie oleme vabad
inimesed, kes ei pea kujundama endale meelsust, vaid meelsus on antud sellega,
et oleme inimesed.“
Minu jaoks jääb Masingu
arvamusest kõlama arusaam hea olemise loomulikkusest ning vastandumisel
põhineva ilmavaate mõttetusest. Esiplaanil on inimeste koostöö ja sümbioos ning
selle kogukonna põhimõtete vastu eksijad asetavad end ise kaasinimeste
osadusest väljapoole. Selline seisukoht on heas kooskõlas ka ühe universaalsema
eetilise põhimõttega ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid. Mulle
näib, et selline koostööd otsiv vaim, kes näeb teistsuguses rikastavat
võimalust on eksisteerinud Eesti Vabariigi algusest peale. Olgu näiteks või
1925. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seadus.
Paar pilku end kõige
rahvuslikumaks nimetava erakonna portaalidesse kinnitasid jällegi, et seal
domineeris jätkuvalt vastandumine, olgu siis meie väiksearvulistele
pagulastele, peavoolustunud põlissoomlaste liidritele või siis punasele
kuradile Martin Schultzile. Ning viimasel ajal loomulikult kohtunikele, kelle
„pead lendama peaks“. Samas leiab neutraalset kajastust president Trumpi otsus
peatada kliimamuutuste uurimise rahastamine. Lähtudes Marju Lepajõe hiljutisest
kuulsast kõnest Postimehe avamusliidrite lõunasöögil võib nii mõnegi nimetatud
artikli puhul näha tugevaid paralleele kuulujuttude levitamisega, millega
tegelevad tööjõus inimesed.
Vastandumisest elamisega on veel
see asi, et mingil hetkel pöördub see sisevaenlase otsimiseks. Pea esimest
korda on seda nii mõneski seni monoliitse või vabana tunduvas erakonnas tunda.
Viimastel nädalatel on Eesti
poliitikas kõlanud mitmeid üleskutseid vahetada erakonda, et parempoolsed
liberaalid kuuluksid ikka tõeliste parempoolsete liberaalide hulka ning
rahvuskonservatiivid ikka tõeliste rahvuskonservatiivide ridadesse. Mulle näib,
et oma rahvast, keelest ja kultuurist hoolijad võivad üsna harmooniliselt
kuuluda sotsiaaldemokraatide toetajate hulka hulka. See on viljakas sümbioos,
kus primaarseks pole kunagi vastandumine, vaid igaühel on õigus ja võimalus oma
tegudega selles koosluses osaleda või sealt lahkuda.