Hoolivusest ja vastandumisest

Ilmunud Postimehe arvamusportaalis:  http://arvamus.postimees.ee/4059357/toomas-jurgenstein-rahvuslased-vastandumine-ja-rahvast-hoolimine

Ülemöödunud nädal korraldasid sotsiaaldemokraadid emakeele päevast inspireerituna riigikogus arutelu eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkusest. Üsna loomulikult viis see arutelu mõtted meie kultuuri ja keele, kuid samuti rahvuse juurde üldisemalt.

Loodan, et see teema jätkub, näiteks tuua eesti keele probleemid riiklikult tähtsa küsimusena riigikogu suurde saali. Panen siia ka lingitoimunud  arutelust:  https://www.youtube.com/watch?v=Y46uOG8kOT0&t=3855s

Olen viimasel ajal tabanud end paaril korral mõtlemast rahvusluse teemal. Näiteks artiklis „Rahvuslusest ei pea tegema midagi karikatuurset“ (PM 04. 01. 2017) imestasin siiralt, kuidas ühe erakonna liikmed pahandasid presidendiga sõnade Eestimaa ja eestimaalane tarvitamise pärast, samuti näis mulle imelik püüe eraldada rahvuslusest empaatiavõime. Lisaks olen jäänud üha enam mõtlema teemale, kuivõrd on meie rahvuslusele omane vastandumine.

Poliitikas on mitmel korral näha olnud, kui efektiivne on vastandumine. On see ikka enne valimis välja mängitud Keskerakonna – Reformierakonna konflikt, vene teema vms. Mis salata, ka mu koduerakonna reiting on olnud tõusuteel, kui osaletakse must-valges võitluses. Õnneks niisugust konflikti otsimist ja sellest elamist ma SDE puhul tähele pannud ei ole. Olen enne sellel teemal kirjutanud, kõige mõistlikumalt ehk siin:   http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2016/05/ma-ei-respekteeri-sinu-arvamust-sest.html

Olen viimasel ajal uuesti üle lugenud kunagi suurt mõju avaldanud raamatuid ja esseesid. Hiljuti sattus kätte  Uku Masingu „Eestipärasest ristiusust“, kus Masing analüüsib eestlaste usulist omapära ja sellest tulenevat suhtumist Jumalasse ja kaasinimestesse. Toon mõned peas kõlama jäänud mõtted.

Rõhutades eestlaste ürgdemokraatlikkust ja Jumala mõistmist pigem vanema venna kui isandana kujundab Masing oma arusaamadest kaasinimeste suhtes: „ /../ hea olla on iseendastmõista, samuti nagu et elatakse; selleks pole vaja erilist käsuandmist, ei Jeruusalemmast ega Siinai mäelt. Need, kes eksivad maailmakorra vastu, langevad ilma muuta välja juba sellest osadusest, millesse oleme asetatud. Nad pole enam sümbioosis ei kaasinimeste ega loodusega. /../ meie oleme vabad inimesed, kes ei pea kujundama endale meelsust, vaid meelsus on antud sellega, et oleme inimesed.“

Minu jaoks jääb Masingu arvamusest kõlama arusaam hea olemise loomulikkusest ning vastandumisel põhineva ilmavaate mõttetusest. Esiplaanil on inimeste koostöö ja sümbioos ning selle kogukonna põhimõtete vastu eksijad asetavad end ise kaasinimeste osadusest väljapoole. Selline seisukoht on heas kooskõlas ka ühe universaalsema eetilise põhimõttega ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid. Mulle näib, et selline koostööd otsiv vaim, kes näeb teistsuguses rikastavat võimalust on eksisteerinud Eesti Vabariigi algusest peale. Olgu näiteks või 1925. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seadus.

Paar pilku end kõige rahvuslikumaks nimetava erakonna portaalidesse kinnitasid jällegi, et seal domineeris jätkuvalt vastandumine, olgu siis meie väiksearvulistele pagulastele, peavoolustunud põlissoomlaste liidritele või siis punasele kuradile Martin Schultzile. Ning viimasel ajal loomulikult kohtunikele, kelle „pead lendama peaks“. Samas leiab neutraalset kajastust president Trumpi otsus peatada kliimamuutuste uurimise rahastamine. Lähtudes Marju Lepajõe hiljutisest kuulsast kõnest Postimehe avamusliidrite lõunasöögil võib nii mõnegi nimetatud artikli puhul näha tugevaid paralleele kuulujuttude levitamisega, millega tegelevad tööjõus inimesed. 

Vastandumisest elamisega  on veel see asi, et mingil hetkel pöördub see sisevaenlase otsimiseks. Pea esimest korda on seda nii mõneski seni monoliitse või vabana tunduvas erakonnas tunda.

Viimastel nädalatel on Eesti poliitikas kõlanud mitmeid üleskutseid vahetada erakonda, et parempoolsed liberaalid kuuluksid ikka tõeliste parempoolsete liberaalide hulka ning rahvuskonservatiivid ikka tõeliste rahvuskonservatiivide ridadesse. Mulle näib, et oma rahvast, keelest ja kultuurist hoolijad võivad üsna harmooniliselt kuuluda sotsiaaldemokraatide toetajate hulka hulka. See on viljakas sümbioos, kus primaarseks pole kunagi vastandumine, vaid igaühel on õigus ja võimalus oma tegudega selles koosluses osaleda või sealt lahkuda.