Tüli tekitav alkohol

Kolmapäeval oli Riigikogus arutluse all „Alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse“ esimene lugemine. Teema puudutab väga suurt osa Eestist ning tekitab mõistetavalt erinevaid seisukohti ja emotsioone. 

Usun, et tarvitan joovastavaid jooke eesti keskmiselt ning võib-olla pole ma oma mõõduka nõrkuse tõttu mitmel puhul poliitiliselt teravaks sõnavahetuseks tõusnud alkoholipoliitika teemadel oma seisukohta avaldanud. Samas pani eelmisel lõigus nimetatud eelnõu esitamise päeval Riigikogus toimunud sündmus mind meelt muutma. Nimelt oli parlamendisaadikute laudadele tõstetud õllepudelisse villitud vesi Jevgeni, nimi oli ilmselgalt pandud tervise ja tööministri järgi. Tunnistan, et minule oli see maotu naljakatse päästikuks ka alkoholipoliitika teemal avaliku seisukoha võtmiseks.

Sukelduksin teema näitlikustamiseks kõigepealt kirjandusse. Eestlaste mõtte – ja kombemaailma kirjeldamise üheks tuumtekstiks on Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“. Mäletan, et tsiteerisin sõprade ringis aastakümneid tagasi Mihhail Gorbatšovi ajal toimunud karskuskampaania ajal Hundipalu Tiitu kui ta räägib viinast ja õllest talle linnast külla tulnud Indrekule: „Karskust ma küll ei kannata, sest ma tahan ometi pühade ajalgi jänu õlut juua, ja kui ma lauakirikust tulen, siis tahan vesise südame pääle oma paraja käraka võtta, ilma selleta ei või ma elada.“

Täna ma enam Hundipalu Tiitu alkoholipoliitika vastasena tsiteerida ei saa. Põhjus on lihtne, piltlikult öeldes ei püüa kavandatav alkoholipoliitika piirata Hundipalu Tiidu sarnaste inimeste harjumusi, kes pärast päevatööd tahab end lonksu kangemaga kosutada, vanad mehed teevad sageli nii. Küll aga püütakse pikkamisi liikuda suunas, et meil oleks vähem Oru Pearusid, kes kõrtsist purjus peaga tulles värava pilbasteks sõidavad ning kelle naine pideva peksasaamisega juba leppinud on: „Tervis oli perenaisele jumalast hea antud/../ Ehk mis naine see on, kes ei jaksa ise oma mehe peksugi välja kannatada!“

Üldiselt on alkoholi mõju ühiskonnale analüüsinud inimesed ühel meelel, et alkoholipoliitikas tuleb paralleelselt tegeleda mitmete asjadega, olgu nendeks alkoholi hind, nähtavus, kättesaadavus, tarvitamise kultuur, reklaam jne. Kolmapäeval arutluse all olnud eelnõu tegeles reklaami ja nähtavuse piiramisega müügipaikades, näiteks tuleb alkohol paigutada muudest kaupadest eraldi ning suuremates poodides eraldatud piirkondadesse. Alkohol ei jääks poes enam teele ette.

Loomulikult on ametlik reklaam vaid  jäämäe nähtav osa. Teatud elustiili reklaamivad kindlasti ka tõsielusarjadesse kirjutatud vahvad tegelased, kellele alkohol vaid sarmi lisab. Nii nagu näiteks populaarses sarjas „Naabriplika“ ajavad bussijaamades suuri õllepudeleid tühjendavad mehed huvitavat ja vaimukat juttu ning sellisesse seltskonda tahaks end pikemalt ankurdada või ise sarnast luua. Reaalses elus olen sarnaste seltskondade jutuajamisi korduvalt kuulanud ning need ei lähe telesarjaga kokku, tavaliselt on need dialoogid üsna nürid ja igavad.

Ehk kõige enam tajuvad plaanitsevate muutuste olulisust inimesed, kelle elusid on alkoholisõltuvus mõjutanud. Publitsist ja esseist Mihkel Kunnus on kinnitanud, et alkoholi vähem silmapaistvus poodides kahandab impulsiivoste ning on kriitiline tänase ühiskonna hoiakute suhtes: „Alkoholi tarbimine on norm ja kaine olemine on hälve. Sa ei pea seletama miks sa jood, vaid sa pead seletama miks ei joo.“ Samas on ühiskonna hoiakute muutmine pikk protsess, kus on olulised nii alkoholi reklaami kui nähtavuse piiramine, teiselt kindlasti ka näiteks noortele  huvitegevuse võimaluste suurendamine.    

Mõned inimesed on suutnud oma kunagise nõrkuse pöörata kaasinimeste toetuseks. Näiteks iirlasest pühakukandidaat Matt Talbot (1856 - 1925) suutis pärast aastaid kestnud joomist oma nõrkusega lõpparve teha ning elu kaines pooles aitas ta ka teisi sõltuvusest vabaneda. Mulle näib, et mõistliku alkoholipoliitika puhul saab mitmeid kurbi juhtumeid ka ennetavalt ära hoida.