Paar aastaat tagasi Roomas, Michelangelo Pieta on ületamatu |
Kuulun nende hulka, kelle arvates
tõeliselt suured imed ei sünni hetkega, vaid nendele eelneb pikem ettevalmistav
periood. Võtame näiteks frantsiskaani munga Maximilian Kolbe (1894 - 1941), kes natside
koonduslaagris palus luba vahetada koht surma mõistetud pereisaga. Ta sai selle
loa ja vähe sellest, ta omas ka üliinimlikku vaimujõudu, et juhatada kümmet
koos temaga näljasurma mõistetud inimest rahulikult vaimulikke hümne lauldes
teispoolsusse. Tema imeteole eelnes tegus ja intensiivne elu, ta asutas kloostreid,
andis välja ajalehti, ajakirju – ega asjata peeta teda ka ajakirjanike
kaitsepühakuks.
Kristlastele on kõige suurem ime
toimunud suurel nädalal, mis lõpeb ülestõusmispühadega. Enamik kristlasi
tähistab suurt nädalat praegu, õigeusklikele langeb see tänavu aprilli lõppu ja
mai esimestele päevadele. Eesti ühiskond on sekulaarne ja meenutan kiiresti evangeeliumites
kirjas olevaid suure nädala sündmuseid.
See oli aeg kui Jeesus saabus
Jeruusalemma, kus teda vaimustusega tervitati. Tema jüngrite ja pooldajate
hulgas oli tunda ärevat ootust, neljapäeval toimus viimane õhtusöök jüngritega,
siis Juudas reetis ja Jeesus vangistati, reedel toimus ristilöömine ja
pühapäeval Jeesuse surnuist ülestõusmine.
Pisut tänapäevasemalt võiks seda
lugu rääkida järgmiselt: määratult suur Universumi taga seisev jõud, mida
kristluses nimetatakse Jumalaks, valis välja ühe üsna tavalise tähesüsteemi ja
sealt väiksevõitu planeedi, kehastus ühe agressiivse imetajaliigi meessoost
isendiks, lasi end ära tappa ja ärkas tagasi ellu. Varakristliku teoloogi
Tertullianuse (160-220) kuulsas sõnastuses toimus see järgnevalt: „Jumala Poeg
suri. See on ustav, sest see on absurdne. Ta maeti maha ja tõusis taas üles.
See on kindel, sest see on võimatu.“
Loodusteadlane Raivo Mänd
kirjeldas oma suurepärases artiklis „Inimene ahvimajas“ (Postimees 20.03.21),
kuidas religioon on aidanud kaitsta inimkonna selliseid väärtusi nagu
demokraatia ja koostöövõime. Aga ta kirjeldab ka religiooni tumedamat poolt:
„Nii nagu mistahes vormis
religioonid on aidanud siduda kogukondi ühtseteks üksteist toetavateks
tervikuteks, on religiooni vormiline mitmekesisus aidanud samas ka tõrjuda
teisi jumalaid või vaime uskuvate või teistmoodi rituaale viljelevate
kogukondade liikmeid, et seltsingud ei kasvaks liiga suureks ega seaks ohtu
demokraatia ja ühiselu reeglitest kinnipidamist. Sellega on kaasnenud
«võõraste» halvustamine ja dehumaniseerimine, mille funktsiooniks on olnud
muuta nende tõrjumine või koguni tapmine emotsionaalselt kergemaks ja vähem
süütunnet tekitavaks.“
Kahtlemata on Raivo Männi poolt
välja toodud religiooni negatiivne pool olemas ja see on üle kandunud ka
ilmalikku ühiskonda. Jätan siin kõrvale seda kinnitavad konkreetsed sündmused
ajaloos ja keskendun tänapäevale. Kui tänast Eesti ühiskonda pisut terasemalt vaadata,
siis tuleb tõdeda, et teatud ringkondade poolt propageeritud vastandumised,
teistsuguse halvustamised, negatiivsed väljaütlemised jne on viinud ühiskonnast
ära suure tüki rõõmu.
Küllap on tõsi ka asjaolu, et kui
püüelda parastamise ja mitte parandamise poole või kritikaanluse ja mitte
kriitika poole, siis otsitakse sageli patuoinast, kelle kaela saab kogu
kuhjunud rahulolematuse laduda. Religioonist pärit lahendusena tuleb see
patuoinas ohverdada.
Prantsuse mõtleja Rene Girard
(1923 – 2015) on põhjalikult käsitlenud ohverdamise teemat. Girardi järgi võib
maailma religioonides, kuid ka väiksemates kogukondades, täheldada skeemi, kus
tunnetades uuendustes ohtu harjumuspärasele elukorraldusele, püütakse selle
püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek
on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri
poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu. Usun, et seda tõlgendust on suurel
nädalal igati sobiv meenutada.
Olen veendunud, et suurel nädalal
tuleb mõelda suurelt. Miks mitte hakata käesoleval ülestõusmisnädalal looma alust
pikaajalisele imele – rõõmu tagasitoomisele ühiskonda! Seda enam, et tegelikkuses
oleme sellega juba alustanud. ÜRO poolt
avaldatud kõige õnnelikumate riikide edetabelis, kus juba neli aastat on
trooninud põhjanaabrid soomlased, oleme vaikselt tõusnud ning jõudnud juba 30
parema riigi hulka.
Mulle näib veel, et negatiivsuse
faasist väljumine ja rõõmu loomisega alustamine nõuab teatavat vigade
tunnistamist. Selline otsus oleks väga tugevate autoriteetidega toetatud - käitutakse
vastavalt Aurelius Augustinuse (354 – 430) sageli poolikult tsiteeritud
mõtteterale, et eksimine on inimlik, kui kuratlik kangekaelsuse tõttu eksitusse
jääda.
Patuoinaste otsimisest loobumine
ja rõõmu tagasitoomine ühiskonda võiks olla ülestõusmispühadest inspireeritud
jumalik ülesanne ja suur ime!