Ilmunud Õhtulehes 01.09.2020
Mõned päevad tagasi kirjutas
Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar, et kaalub tõsiselt oma lapse
paariks-kolmeks nädalaks koju koolist koju jätmist (Ka viirus uus septembrikuus
27.08.20). Ta kirjutas, et riiklik strateegia, kuidas korraldada haridust viirusest ohustatud ühiskonnas, tundub puuduvat.
Saan Mart Raudsaare murest
suurepäraselt aru, sarnased kõhklused on täna väga paljudel lapsevanematel.
Küllap iseloomustabki algavat õppeaastat ümbritsevatest oludest tingitud
selgusetus, igapäevane uute andmete ja korralduste ootus ning pendeldamine
traditsioonilise ja distantsõppe vahel.
Ma ei saa üldistada järgnevat
mõtet kõigile koolidele ja õpetajatele, kuid isikliku kogemuse pinnalt olen
tunnetanud, et üks olulisemaid juhtmõtteid koolis algavaks õppeaastaks on
olnud: „Hoiame kokku!“ Mõtlen siin kõikidel haridusastmetel toimetavaid inimesi:
ministeeriumides – haridusosakondades – koolide juhtkondi – õpetajaid –
tugipersonali – lapsevanemaid – õpilasi. Tundub, et ilma kokkuhoidmise,
koostöö ja solidaarsuseta üksteise suhtes, me viirusest mõjutatud aegu edukalt
üle ei ela.
Toon ainult ühe näite: julgen
öelda, et algaval õppeaastal saab koolist koju jäämine olema kardinaalselt erinev tänavu poole kevadeni
kehtinud tavapraktikast. Kui pisut nohune ja köhatav õpetaja või õpilane
koolitööd tegemas on olnud pikalt normaalsus, siis nüüd on see patt. Selline
olukord aga nõuab lastevanemate tähelepanelikkust, kolleegidelt haigestunud õpetajale
tuge, paindlikku koolikorraldust, õppeainete vahelist lõimumist, IT vahendeid
ja pädevusi jne.
Järgnevalt tunnen end vana
roostes grammofonina, kes üht fraasi plaadil kordama on jäänud, sest rõhutan
veel kord juba mitmel puhul väljendatud mõtet. Ebakindlatel aegadel on vaja
taotleda seda, et kõik asjaosalised hariduses langetatud otsuseid maksimaalset
mõistaksid. Koolides huvitab meid õpilase vastusest palju rohkem lahenduskäik ja
minu arvates oleks vaja riigi haridusjuhtide rahulikke, põhjalikke selgitusi,
missuguseid variantide ja võimalusi seoses algava kooliaastaga kaalutakse. Mis
on teatud otsuste poolt ja mis on vastuargumendid, missugused on nõrgad kohad
ja võimalikud tulevikustsenaariumid jne.
Pole saladus, et paljudele
õpetajatele ja lapsevanematele põhjustas lõppenud koolikevad omajagu stressi.
Mulle näib, et vähemalt osaliselt saaks seda stressi hajutada riigi kaalutlusi
rahulikult selgitav kõneisik või kõneisikud. Kiidan siin minister Mailis Repsi,
kes on viimastel nädalatel päris palju avameelselt ja kaalukalt meedias esinenud.
Tõsi, minu meelest, tulnuks nende selgitustega alustada varem.
Loomulikult tahan kiita ka
õpetajaid, kes on möödunud kevadest tuumakaid kokkuvõtteid teinud. Tõstaksin
esile 27. augustil üle-eestilisel muuseumihariduse infopäeval Tallinna
Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja Martin Saare kokkuvõtet ja
analüüsi,
kus ta tabavalt tõi välja
kevadise distantsõppe mitmepalgelisust. Martin Saare sõnutsi võis see olla
„Kordumatu ja kohtutav koroonakevad“ või „Suurepärane võimalus iseseisvaks
süvenemiseks, edenemiseks omas tempos“. Kindlasti tuleb nõustuda ka tõdemusega:
„Õppimismomente on igaühel meist, mida kaasa võtta.“
Kuulates ja lugedes heade kolleegide kokkuvõtteid koroonakevadest võib üsna
julge olla, et ettevõtlik ja õppimisaldis õpetaja hätta ei jää.
Teine põhimõte, mida tahan seoses
kooli algusega rõhutada, on ehk rohkem subjektiivne ja kasvas välja viimastel
nädalatel kooli positiivselt toetavatest kogemusest. Loetud artiklid ja
intervjuud meedias olid kooli suhtes enamasti mõistvad, kokkupuuted
kolleegidega julgustavad, lapsevanemate facebooki sissekanded
haridussõbralikud. Esimestel
koosolekutel koolis süvenes veendumus, et keerulise viirusaja üleelamiseks on haridusinimestel
valmisolek olemas.
See kõik tekitas hea tunde ja
meeleolu tõus suunab minu ja usun, et veel paljud õpetajad, kaunite kunstide
poole. Rõõmu kinnituseks hakkas peas keerlema Euroopa hümn, Friedrich Schilleri (1759 - 1805) ja Ludwig
van Beethoveni (1770 - 1827) „Ood rõõmule“, eeposte vahendaja Rein Sepa (1921 -
1995) nõtkes värsis:
Rõõm Elysioni heldus, kaunis säde
jumalaist,
siseneme, hinges heldus, taevane
su väravaist.
Mida aeg meis lahku jaotab, taas
su hurmades on koos,
seal kus õrnu tiibu laotab, tärkab
vendlus inimsoos.
Peatungi nüüd hetkeks
koolirõõmul. Isiklikult mäletan, et koolirõõm hakkas juuri ajama juba lapsepõlves.
Ehkki tollal vanemate inimeste suust kõlas aeg-ajalt väljend „kooliorjus“, mäletan ma palju selgemini,
kuidas ma järjepidevalt tüütasin juba koolis käivat vanemat venda küsimusega
„Mis täna koolis nalja sai?“. Koolis pidi olema tore!
Koolirõõm algab väikestest
asjadest. On selleks siis kohtumisest mõne kuu jooksul palju täiskasvanumaks saanud
õpilasega või lihtsast kolleegi küsimusest, kuidas sul suvi läks. Igapäevases
koolitöös lisanduvad rõõm teadmisest, uutest vaatenurkadest, õpilaste
edenemisest, kolleegide headest mõtetest jne – need kõik on rõõmu allikad,
millega sellel õppeaastal kitsi ei tohi olla.
Ma pole mingi lumehelbeke, kes
arvab, et koolis kõik alati karideta kulgeb. Koolikiusamine on sõna, mis paneb ikka
veel koolipere võpatama ja siin tahaks tunnustada kõiki neid, kes järjekindlalt
koolikiusamisele vastu seisnud on ning seda kaotada püüavad.
Lõpetaksingi algavale õppeaastel
mõeldes veel mõne värsiga juba eelpool kõlanud „Oodist rõõmule“ Avastasin, et
nendes ridades on koos koolis nii olulised loodusteadused ja poeesia, keerulised
suhted ja keelatud viljad, teoloogia ja inimlikkus ning seda kõike rõõmsas kooskõlas.
Rõõmudega heldelt joodab loodus
kõiki olendeid
iga hea ja õelgi loodab leida
rõõmu roositeid;
rõõm on suudlustes ja viinas, sõpruses,
mis surmas truu;
rõõmsalt roomab vagel liivas, taevast
kiidab inglisuu.
Üksteise hoidmine ja koolirõõmu jagamine
ümbritsevate olude kiuste võikski olla üleskutsed, mida järgmisteks
pingelisteks kuudeks oskan soovida!
Oodates augustivalgust haridusse
Ilmunud Eesti Päevalehes 08.08.2020
Juulikuus peab õpetajal olema
võimalus „juhe seinast välja tõmmata“ ja vastavalt kalduvustele lugeda, laiselda, remonti teha ning kalal või
seenel käia. Ometi oli ka ühe silmaga meediat jälgides raske leppida, et
suvekuul kõige enam kajastust leidnud haridusega seotud teemaks oli liidetud
allasutuste uue juhi ilmselgelt suur palk. Juba siis ootasin, et ministeeriumi
poolt lisanduks laiemaks aruteluks ka sisulisemaid teemasid.
Augustiks on olukord siiski muutunud. Nii meedias kui
juhuslikel kohtumistel on hakanud ühe valjemini kõlama kooliga otseselt või
kaudsemalt seotud inimeste hääled. Lapsevanemad on hakanud otsima selgust kooli
alguse vormi kohta, sest distantsõppe jätkudes võib nii mõnelgi tekkida vajadus
oma tööd ümber korraldada. Koolijuhtide ja koolitajate poolt on kutsutud üles
distantsõppe kogemusi üldistama ja jagama, juba pealiskaudsel vaatlusel on näha
siin edulugusid ja vajakajäämisi. Õpetajad on oodanud selgemaid väljaütlemisi,
mille alusel ikkagi otsustatakse, kuidas õppetöö uuest õppeaastast kulgema
hakkab.
Pisut pentsik on, kuid omamoodi äratuskellaks kooli teemadel
on olnud pea igasse postkasti jõudvad kataloogid koolikaupadega. Enamasti pole lapsevanemate
rahakott põhjatu ning nii mõnigi pere seisab valiku ees, kas investeerida algaval
õppeaastal pigem oma koolilapse riietesse, jalgrattasse, arvutisse või kodu
paremasse internetiühendusse. Samas küsimus vaevab kooli alguses lapselapsi meeles
pidavaid vanavanemaid.
Olen ka ise salamisi lootnud, et vähemalt kooli algus
septembris kulgeks tavapärasel viisil. Eriti oluline on see alustavatele
klassidele, olgu see siis põhikoolis või gümnaasiumis. Vähemalt minu kogemuse
põhjal saab kümnendate klassidega, kus õpilased valdavalt üksteist ei tunne,
just esimeste nädalate jooksul leppida kokku asjades, millest päris palju
sõltub klassi edasise õppimise ja suhete edukus. Ma pole kindel kui hästi saab
seda teha distantsilt.
Samas saavad kooliga seotud inimesed aru ka sellest, et
lihtsaid ja ajas kaugele ettepoole suunatud lõplikke otsuseid tänavu teha ei
saa. Viiruse levik on olnud viimastel nädalatel taas tõusuteel, mõningaid soovitusi
ja keelde tuleb ilmselt vastavalt uutele andmetele korrigeerida, teatud
piirangutest pole võimalik veel loobuda jne. Küllap saadakse aru, et vanasõnal
„parem karta kui kahetseda“ on tänavu suurem kaal kui kunagi varem.
Küll aga on ebakindlatel aegadel vaja taotleda seda, et kõik
asjaosalised langetatud otsuseid maksimaalset mõistaksid. Eesti hariduse edu
üheks aluseks on, et õpetajad ja koolid on suhteliselt autonoomsed, mõtlevad
palju iseseisvalt ja ootavad reeglitele põhjendusi. Nii nagu koolis tahavad
õpetajad näha, et õpilane esitaks mitte ainult vastuse, vaid ka lahenduskäigu,
oleks minu arvates vaja riigi haridusjuhtide rahulikke, põhjalikke selgitusi,
missuguste variantide vahel uue kooliaastaga seotud otsuseid kaalutakse. Mis on
teatud otsuste poolt ja mis on vastuargumendid, missugused on nõrgad kohad ja
võimalikud tulevikustsenaariumid jne.
Olen kohanud päris palju õpetajaid ja lapsevanemaid, kellelt
lõppenud koolikevad nõudis väga suurt pingutust ja tekitas stressi. Mulle näib,
et vähemalt osaliselt saaks seda stressi hajutada riigi kaalutlusi rahulikult selgitav
kõneisik või kõneisikud.
Augusti keskpaik pole veel saabunud ning võibolla on minu
nimetud argumentide ja kaalutluste edastamiseks ministeeriumil veel aega.
Siiski mulle tundub, et käesoleval aastal ei piisa tavapärasest haridust puudutavate
otsuste edastamisest infona, vaid on vaja ka selgitusi, kuidas nendeni jõuti.