Poolikud rehkendused

Ilmunud: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kas-chuck-norris-kaotaks-lopueksamid-ning-tooks-vasja-eestikeelsesse-klassi?id=82821091

Viibisin möödunud nädalal ühe väga hea gümnaasiumi lõpupeol ja ei mäleta, et eelnevatel aastatel oleks õpetajate ringis olnud nii palju juttu haridusega seotud probleemidest. Kindlasti on osalt seda põhjustanud meedias ilmunud intrigeerivad artiklid nagu Hannes Rummi poolt väljakäidud mõte kooliaja lühendamisest või Hardo Pajula kartus lääne ülikoolide humanitaaria allakäigust, samuti paljud minister Mailis Repsi poolt lühikese aja jooksul õhku visatud teemad nagu kohustuslik õpe lasteaias, riiklikest põhikooli lõpueksamitest loobumine, kodutööde kaotamine jne.

Olen viimasel paaril päeval arvanud, et ehk polegi paha, et nimetud teemad on ühiskonna ette paisatud suve hakul, piltlikult öeldes on need poolikud rehkendused ning nende sügavam kaemine ootab sügisperioodil kindlasti ees. Samas pakuvad väljatoodud probleemid suveks mõtteainet ning võimaldavad üritusi need rehkendused lõpuni teha. Pole sugugi võimatu, et lahendusteks pakutakse välja  erinevaid võimalusi või tunnistatakse mõni rehkendus lootusetuks.

Lisaks saab nende teemade kajastusi lugedes ka nalja. Näiteks ülikoolide allakäigu teemas põrkusin ühe eesti portaali jagatud artikliga, kuidas teleekraanidelt Texase korravalvur Walkerina tuntud näitlejat Chuck Norris esines hariduseksperdina ning soovitas, et vasakpoolse mõju vältimiseks võiksid noored eelistada era-, konservatiivseid ja  kristlikke ülikoole. Tunnistan, et olin seda lugedes ehk pisut kohatult irooniline.

Tulles tagasi tõsisemate teemade juurde mõtlesin näitena kirjutada oma mõtetest kahe loetletud  rehkenduse kohta, millest üks on lihtsam, teine keerulisem.   

Peatuksin esmalt minister Mailis Reps tõstatud mõttel põhikooli riiklikud eksamid ära jätta. Ma arvan, et selles küsimuses on nii poolt kui vastuargumente, kuid pooltargumendid on tugevamad. Riik ei pea saama infot koolis toimuva kohta tingimata lõpueksamitest, vaid selleks sobivad ka tasemetööd. Õpilase lõpetamise võib rahulikult usaldada teda tundvale kodukoolile ning sellisel juhul on koolid vabad korraldamaks lõpetamist just vastavalt kohalikele rõhuasetustele, olgu selleks siis kooli poolt koostatud kirjalikud või suulised eksamid, loomingulised projektid, uurimistööd või midagi muud. Teatud eksamikogemuse omandavad õpilased ka gümnaasiumitesse katseid tehes ja tasemetöödes osaledes. Ühesõnaga, antud rehkendus ei ole eriti raske.

Tunduvalt raskem rehkendus on seni ikka veel toimiv eesti ja vene laste ühise hariduse küsimus. Tõenäoliselt tõuseb see teema vähemalt enne valimisi uuesti fookusesse ja selged lahendusvariandid nimetatud teemal aitaksid ehk pisutki taltsutada populismist ja laste ohverdamist iseenda võimuambitsioonide nimel.

Üheltpoolt on üsna selge, et kaks paralleelset haridust ei saa kesta igavesti. Lõputult ei saa korrata ka mantrat, et ühiskond ei ole valmis, vaid tuleb tegutsema hakata: keelekümblus (ka kahepoolne) ja koosõppivad koolid on reaalselt toimivad ja nendega tuleb edasi minna. Väga hoiatav ja kurb oli paar päeva tagasi lugeda, et Tallinn on nendes küsimustes sabassörkija (Tiina Kaukvere „Ida-Viru liigub eesti keele poole Tallinnast kiiremini“ Postimees 19.06.2018).   

Tunnistan ka seda, et  sõnumit ühisest haridusest on sageli esitatud vastutustundetult: on jäetud mulje, et koolis X hakkavad Katja, Vasja ning Niina õppima eesti keeles ning see naaberkoolis õppivaid lapsi ei puuduta. Tegelikkus on see, et Katja, Vasja ja Niina tulevad elukohajärgsesse kooli, mis võib olla tänane eesti kool, ja istuvad Reinu, Martini ja Tiiu kõrvale. Õpetaja peab kohanema sellega, et klassi edasiliikumise tempo võib mõneks ajaks aeglustuda, seletama peab rohkem, mingid  endastmõistetavused muutuvad jne. Kindlasti nõuab selline muutus pingutust ja kannatlikkust mõlemalt poolelt.    

Õpetaja Laur lubas Tootsil õppida poole vene keele tükist ja teha kahest rehkendusest ühe, seda tingimusel, et need on Tootsi enda tehtud. Mulle tundub, et suvi on hea aeg haridusega seotud ja haridust armastavatel inimestel ise paljud teemad endale selgeks mõelda. Siis on sügisel mitmetel teemadel kergem põhjendatud seisukohti võtta.

Kaks aastat poliitikas – kuidas edasi?

Enam-vähem kaks aastat tagasi sai minust riigikogu liige. Mõned ütlevad, et uued riigikogu valimised pole enam mägede taga (märts 2019) ja nii üritan ka mina  ettevaatlikult tulevikku vaadata. Kirjutan lühidalt oma plaanidest ja  osalt kordan üle oma seisukohad hetkel mõningate tundlikumate vaidlusküsimuste puhul. Teen seda üsna lühidalt, sest olen oma mõtted jooksvalt blogis rohkem või vähem lahti kirjutanud ja saan eelnevatele sissekannetele viidata.

Alustan sellest, et heal tasemel poliitikut pole minust saanud. Kasutades kunagist Marju Lauristini väljendit (küll mitte minu kohta), olen saanud ehk pool-poliitikuks. Samas mulle tundub, et teatud tasakaalustajana ja kompromisside otsijana on minust abi olnud. Seda on öelnud omad sotsid, kuid hästi südamlikult öeldi mulle seda kaks korda ka tänavusel presidendi vastuvõtul, ütlejateks olid üks reformierakonna poliitik ja teisena tuntud ajakirjanik.

Olgu esimese märkusena öeldud, et pole hetkegi kahetsenud otsust riigikokku minna. Olen saanud häid kogemusi, uusi mõtteid, näinud poliitika köögipoolt jne. Usun, et ma pole riigikogus ka suuri lolluseid teinud ning õpetaja ametis oleks saadud kogemusest kahtlemata tulevikus kasu. Negatiivse poole pealt pean tunnistama, et füüsiline vorm on uue ametiga lootusetult alla käinud ja üleüldse on vananemine nagu väga ruttu toimuma hakanud (võib-olla oleks see nagunii juhtunud).

Aga tagasi valimiste juurde, sest suve lõpuks peab lõplik otsus tehtud olema. Hetkel on minu põhiline plaan järgmine. Ma kandideerin riigikogu valimistel Tartus, kuid ma ei taotle tingimata kohta nimekirja tipus, kus esimestel numbritel on selge eelis. Üldiselt oleme püüdnud Tartu nimekirja järjestada konsensuslikult ning eks suvel saavad need asjad lõplikult selgeks. Isiklikult arvan, et nooremad tegijad Tartus (näiteks Gea ja Lemmit) peaksid oma võimaluse saama. Kui aga mind tõesti riigikokku tagasi valitakse – ma ei pea seda võimalust liiga suureks  -  siis ma sinna tagasi ka lähen.

Lugesin eelmise lõigu üle ja tekkis kauge analoogia ühe ca 1500 aastat tagasi kirjutatud erakmunga (ma arvan, et see oli Evagrios Pontosest) tekstiga, kes kirjutab erakmunkadele ohtlikest unistustest. Üheks niisuguseks on ettekujutus, et tullakse munga juurde ja viiakse nad vägisi piiskopiks (südame põhjas tahab munk piiskopiks saada, kuid vägisi viimine jätab mulje, et tegelikult ei taha). Loomulikult on minu nõrkused vanadest munkadest kindlasti suuremad.

Kokkuvõttes võin vaid nentida, et ma kandideerin, kuid otsuse kandideerimise aktiivsuse ja suunatuse osas teen sügisel. Nüüd aga mõned mu seisukohad hetkel poliitikas olulistest probleemidest, hästi lühidalt, kuid lisan viited blogipostitustele, kus antud teemad olen põhjalikumalt lahti kirjutanud.

Haridus

Ehkki hariduses ühtegi vaidlust väga teravalt üleval pole, alustan siiski omale kõige hingelähedasemast valdkonnast. Ma arvan, et edasi on vaja liikuda nii välise (korraldusliku) kui sisemise (ainekavade sisu, tunnijaotus) poolega. Välise poole pealt on kõige olulisim õpetajate järelkasv, praegune seis on väga tõsine, 5-6 aasta pärast võib olla juba päris halb ja see on esimene asi millega tegeleda. Õppekavast rääkides näen vajadust kohustusliku osa vähendamist ja valikute osa suurendamist. Tean väga hästi, et niikaua kui seda rääkida teoreetilisel tasemel, on enamik nõus. Kui minna konkreetseks, missuguseid tunde me kohustuslikuna vähendame, siis läheb konfliktiks.

Mis puutub minister Mailis Repsi ettepanekutesse põhikooli riiklike eksamite kaotamise kohta, siis toetan sellel teemal edasi mõtlemist. Ka hariduse alguse nihutamisele nooremasse vanusesse pole ma vastu. Minul käib viimane mõte koos õppeaja võimaliku lühendamisega st võimalusega lõpetada gümnaasium tänasest aasta varem.

Tõenäoliselt tõuseb vähemalt enne valimisi fookusesse ka eesti-vene eraldi koolide küsimus. Olen seisukohal, et kahele paralleelsele haridusele ei ole tulevikku. Aga mulle tundub, et sõnumit ühest haridusest on sageli esitatud vastutustundetult: on jäetud mulje, et koolis x hakkavad Katja, Vasja ning Niina õppima eesti keeles. Tegelikkus on see, et Katja, Vasja ja Niina tulevad tänasesse eesti kooli ja istuvad Reinu, Martini ja Tiiu kõrvale (Tallinnas saab olema mitmeid koole, kus eesti lapsed on vähemuses, kõnelemata Ida-Virumaast). Õpetaja peab kohanema sellega, et kõike sõnu osa õpilastest ei tea, klassi edasiliikumise tempo aeglustub jne. Muideks, mulle tundub, et vene lapsevanemad oleks selliseks muutuseks rohkem valmis kui eesti lapsevanemad. Ühesõnaga, pooldan siin kaalutletud ja samm-sammulist liikumist ühtse haridussüsteemi poole. 

Lõpuks nimetaksin veel kahte numbrit: teaduse – ja arendustegevusele lubatud 1% SKPst ja õpetajatele lubatud 120% keskmine palk on numbrid, mis lihtsalt tuleb täide viia.

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/06/viieteistkumne-aastane-kapten.html

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/04/kes-tahab-saada-opetajaks.html

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/01/kooliopetajate-jarelkasvust.html

Metsad ja tselluloos

Olen ühe hariduse poolest bioloog, metsade vahel üles kasvanud, elan palkmajas ja kütan puudega – seega praktilise poole pealt igati teemas sees. Metsade teema on tundlik ning ehk seetõttu püüan siin emotsioone pigem tagasi hoida. Kokkuvõtlikult võin vaid seda öelda, et kui mul metsade teemal otsuseid langetada tuleb, siis püüan kindlasti enne ära kuulata üheltpoolt enamasti TÜ taustaga ökoloogid ning teisalt suuresti EMÜ taustaga metsateadlased (tean, et viimane lause pool on suur üldistus). Mis puutub tselluloositehasesse, siis planeeritud suuruses on tehas pigem vastuseisu tekitav, kuid olen ka seda meelt, et puidu väärindamise võimaluste otsimist tuleb igal juhul jätkata.  

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/05/moned-metsa-poole-moeldud-motted.html

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/03/puhastustuli-tselluloositehases.html

Rail Baltic

Erinevalt paljudest oma tuttavatest ma toetan seda projekti ning seda kindlamalt kui aasta tagasi. Loomulikult oleksin ma eelistanud üle Tartu minevat lahendust, kuid need otsused tehti enne mind. Näen, kuidas RB on käima vedanud arutelud soome tunneli üle, poolakad on projektile üha enam lähenenud, Euroopa poolne rahastus on saanud kindlust juurde jne.

Mulle tundub, et lisaks ammu kõlanud argumentidele saab RB olema võimalus nooretele kultuurijanustele hipsteritele, kes otsustavad õhtul, et istume õhtul rongile ja oleme hommikul Berliinis, et mõnel näitusel käia või festivalil osaleda. See annab võimalus rahulikult reisida invaliididele, olen kuulnud, et ratastooliinimestel on lendamine paras kannatuste rada.

Kui kõnelda looduse poolitamisest, siis ka siin pole ökoduktide ja tunnelitega RB sugugi kõige halvem lahendus. Minu arvates takistab loomade liikumist palju enam uus piir (olen näidiseks väljaehitud lõigul käinud) või üsna sarnaselt kavandatavad neljarealised maanteed, mille muldkehad on RB omast tunduvalt laiemad.

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2017/05/rail-baltic-otsustamise-koht.html

Kooseluseadus

Toetan loomulikult rakendusaktide vastuvõtmist, ehkki on tõsiasi on, et hetkel RK-l selleks hääli ei jätku. Mäletan siiani, kuidas kooseluseaduse vastuvõtmise päeval poliitikasse üsna külmalt suhtuvad õpilased jälgisid koolis istungit. Rakendusaktidega tuleb rahulikult edasi minna, mulle näib, et nende vastuvõtmine on märk täiskasvanuks saanud riigist. Loomulikult on selle teema puhul mulle oluline usuline pool ning mul on hea meel tõdeda, et kirikus kasvab üha enam teemasse mõistvalt suhtuvate inimeste hulk.

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2017/10/jumala-saadetud-paastekopter.html

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/05/religioon-ja-poliitika-praktikas.html

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2015/01/kokkuvote-kooseluseadusest.html

Alkoholi aktsiis

Raske teema, kus teatud otsuse tegijatele on kerge kiiresti tempel otsaette lüüa. Üldiselt ma arvan, et asjadega on liigutud õiges suunas ehkki piirikaubanduse mõju on kindlasti alahinnatud. Tuleb vaadata Konjuktuuriinstituudi, kuid ka Tervise Arengu Instituudi andmeid, rääkida vanade joodikutega, käia poodides (kolm nädalat tagasi toimetati Ikla Alko 1000s üsna uniselt), tuletada pikemaid trende. Alkohol on praegu odav, olen vahel mõelnud nõukogude ajale: 200 rubla oli normaalne palk, viin maksis 4-5 rubla, täna on palk 1000 eurot, viina saan 7-8 euroga. Kui vaatan oma alkoteemalistele artiklitele, siis üht-teist kirjutaks teisiti, kuid häbenemiseks ma ka põhjust ei näe.         

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2017/11/piiritusega-teest-imelisel-aasal.html

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/03/must-valgest-maailmast-tagasi-sini-must.html

Viieteistkümne aastane kapten

Ilmunud ERRi arvamusloona: https://www.err.ee/836261/toomas-jurgenstein-15-aastane-kapten-ehk-kas-ja-kuidas-vahendada-oppeaastaid

Mõned nädalad tagasi tuli minister Mailis Reps välja mõttega, et võib-olla oleks aeg põhikoolis loobuda riiklikest eksamitest ja jätta lõpetamise tingimused konkreetse põhikooli otsustada. Mulle tundub, et järgnev arutelu on kulgenud igati konstruktiivses ja mitmekülgses vaimus. On väljendatud erinevaid seisukohti, näiteks prominentne koolijuht Lauri Leesi on avaldanud toetust riiklike eksamite kadumisele, kirjanik Maimu Berg on käinud välja eelistuse naasta suulise eksami juurde, Haridus- ja teadusministeeriumis on valmimas analüüs, mille põhjal võetakse seisukoht, kuidas eksameid korraldada, kas need asendada erinevates kooliastmetes toimuvate tasemetöödega või leida mingi muu lahendus.

Mulle tundub, et vähemalt sama viljakat arutelu võiks tekitada Hannes Rummi mõte, muuta koolitee aasta võrra lühemaks („Koolitee aasta lühemaks?“ Maaleht 30.05.2018). Tunnistan, et neljakordse abituuriumiklassi juhatajana meenus mulle vahel tarku, ilusaid ja elukogenud noori vaadates lapsepõlves mitmeid kordi loetud Jules Verne'i „Viieteistkümneaastane kapten“. Mõned abiturientidest olid viieteistaastasest kaptenist ligi veerandi võrra vanemad ning vähemalt minu tunnetuse põhjal tahtsid viimases klassis täiskasvanud vastutusvõimeliste inimestena suuri tegusid teha.  

Kaheteistkümnenda klassi õpilased ongi noored täiskasvanud, kui keegi on aasta kusagil vahetusõpilasena õppinud võib ta olla juba kahekümnene. Olen vahel tundnud end päris narrilt kui klassijuhatajana uurisin puudumise põhjuseid täiskasvanutelt, kes on paljudes asjades minust targemad. Põhjused võivadki olla täiskasvanulikud: elukaaslase haigus, ootamatu vahetus tööl (üsna paljud abituriendid töötavad), armuasjad jne. Siin meenub, kuidas ma ühele oma klassi tüdrukule koju helistasin, et puudumiste kohta aru nõuda – veel olid lauatelefonid – väike õde võttis vastu ja hüüdis, tule ruttu, jälle sulle üks poiss helistab.

Kindlasti pole põhikooli - gümnaasiumi õppeaastate vähendamine midagi kiiret ja kohest. Jaan-Juhan Oidermaa on intervjueerinud haridusekspert Tracy Burns'i, kes hoiatab: „Uue haridusstrateegia väljatöötamisel tuleb meeles pidada, et muutused muutuste enda pärast hakkavad iseendale vastu töötama. Poliitikute lühiajalisele entusiasmile toetumise asemel peaks otsima laiapõhjalisemat ühiskondlikku kokkulepet.“ („OECD vanemanalüütik: vältige hariduse vallas poliitilist tõmblemist“ ERR Novaator 28.05.2018) Eelnevast lähtudes pooldan ka mina haridussfääris ikka üheksa korda mõõtmist ja üks kord lõikamist.

Pöördudes tagasi õppimise aja lühendamise juurde, siis tuleb kaks esmast mõtet:

Üheks võimaluseks on kindlasti analüüsida võimalust muutmaks lasteaia viimast aastat koolisüsteemi osaks. Loomulikult oleks see lastele tasuta ning eakohasel ja mängulisel viisil võiks viia osa tänaseid algklasside teemasid nooremasse ikka. Mulle tundub see võimalus üsna ahvatlev, ka enamikus Euroopa maades on tendents, et haridussüsteemi osana nähakse nooremaid lapsi.

Teiseks olen mõelnud valikute suurendamise peale. Elus tuleb teha valikuid ning valikute tegemine valmistab noori eluks ette. Kui ikkagi vaataks veel tõsiselt otsa õppekavale ja püüaks leida võimalusi kohustusliku osa vähendamiseks ja valikute suurendamiseks.  Andekamatele ja küpsematele võiks tekitada näiteks võimaluse läbida soovi korral gümnaasium kiiremini kui kolme aastaga.

Olen viimase ajal haridusasjadest kirjutades püüdnud viia juttu ka õpetajate järelkasvu peale. Ka eespool tsiteeritud Tracy Burns nimetab intervjuus seda Eesti hariduse kõige olulisema küsimusena ning ta rõhutab lisaks veel aja faktorit: „Kui juurutatakse poliitikaid õpetajate autonoomsete ekspertidena nägemiseks, võtab nende professionaaliks saamine aega. Sellega tuleb tegeleda praegu, enne kui muutub see hädaolukorraks. Inimesed ei saa heaks õpetajaks üleöö.“

Õpetaja töö üheks aspektiks on ka asjaolu, et ta tajub oma töö mõtestatust ja ratsionaalsust. Kindlasti on selle üheks osaks tunnetus, et ei õpilased ega õpetajad ei tunne õppetöö liigset venivust. Piltlikult öeldes ei tohi õpetaja ametis peegelduda bürokraat, kes takistab noori kapteneid merele seilata.