Ilmunud Eesti Kirikus 23.02.2016
Eelmisel nädalal lõppes paariks
päevaks hall ja sombune ilm. Mäletan, kui möödunud nädala teisipäeval tööle
ruttasin, siis üle hulga aja paistnud kuldne päike muutis meeleolu võrreldes eelnevate
päevadega helgemaks ja optimistlikumaks. Siis tuli mõte, et rohkemat helgust ja
valgust sooviksin kõikide ellu ka saabuvaks Eesti Vabariigi 98. aastapäevaks.
Mulle näib, et helgust on meie
ellu vaja juba seepärast, et meieni jõudvad maailma ja Euroopaga seotud teemad
on praegu pigem süngevõitu. Sõjale Süürias pole rahuldavat lahendust leitud,
põgenike probleem on kõikjal terav, USA presidendivalimistel domineerivad
kummalisevõitu kandidaadid jne. Olen kõrvalt näinud, kuidas segaduses on ka
kristlased ja on neid, kes ei suuda enam kinni pidada kesksetest põhimõtetest nagu
armasta oma ligimest nagu iseennast või käitu nii nagu sa tahad, et teised
sinuga käituksid.
Helgus seondub valguse ja
helendamisega. Mõned head aastad tagasi tegi Vahur Kersna meeldiva
intervjuusarja väljapaistvate inimestega, mille ta pealkirjastas „Helenduvad
olendid“. Pidasin seda pealkirja tabavaks, eelkõige tuletas see mulle meelde
natuke salapäraseid salme Uuest Testamendist:
Kuue päeva
pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning
viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras
otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja
Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. (Mt 17:1-3)
Olen päris mitmel korral mõelnud
vastuseta küsimusele, millest Jeesus mäel Moosese ja Eelijaga rääkida võis ja
kas midagi muutus, kui ta helendus mõne aja pärast lakkas. Ega ma oma
fantaasiatega kuhugi ei jõudnud, vast ainult tõdemuseni, et püüded kujutada
ette olukorda, kuidas maine reaalsus jumaliku helenduse katab, kulgevad raskelt.
Näiteks on 2014. aasta filmis Noa (peaosas Russell Crowe) kujutatud
valgusingleid, keda maale langedes katab koorikuna kivine kest, mis kammitseb
nende sära ja katab nende loomuliku helenduse. Kunstilise tulemuse üle võib
vaielda, kuid mulle näib, et ka tänases Eestis on päris palju niisuguse kooriku
kandjaid, kelle loomulik helendus alles otsib väljapääsu.
Helenduse vastand on pimedus. Vana
filosoofiline traditsioon kõneleb sellest, et pimedusel puudub iseseisev
olemus, tegemist on lihtsalt valguse puudumisega. Selle arusaama omaksvõtmist võib
üsna loomulikuna märgata meie keeles, toast väljudes me ju kustutame tule,
mitte ei kutsu pimedust tuppa. Küllap püüab vaistlikult enamik inimesi
pimedusse valgust tuua. Mulle tundub siin üsna ajutise ja lihtsustava
lahendusena, kui valguse puudumist tahetakse hajutada tõrvikutega rongkäikude
või mõne vana skandinaavia jumala pildi seljale kleepimisega.
Pigem tuleks helguse otsimist
alustada igapäevasest elust. Omaenda elu viimase ajal sündmusi vaadeldes
leidsin sealt mõndagi jagamisväärset. Näiteks peab gümnaasiumi lõpetamiseks iga
õpilane tegema uurimistöö või praktilise töö. Mul on õpilased teinud mitmeid
vahvaid uurimusi usulistel teemadel, kuid tänaseks olen juhendanud ka esimest
praktilist tööd. Minu õpilased Rasmus ja Joonatan tegid Obinitsa õigeusu
kirikust filmi „Obinitsa kirik ajas ja vaimus“.[1]
Minu arvates sai kokku helge film, mis peaks valmistama rõõmu nii vaatajatele
kui tegijatele.
Iseäraline helgus ilmneb inimese
elu viimases faasis, mis väliselt väljendub ehk kõige enam tema naeratuses. Eks
ma teadsin ju hiljuti lahkunud Urmas Petti haigusest ning olin hämmastunud kõikidel
viimastel kohtumistel, sest Urmast naeratas palju. Nii oli see suvel Paides
arvamusfestivalil ja viimasel Treffneri kooli jõulujumalateenistusel, kus mul
oli rõõm Urmast aidata. Urmas naeratas ja mulle näis, et temas valitses
kirgastumine ja rahu.
Eesti Vabariigil täituv 98
eluaastat on iga, mis on inimesele pikk, kuid riigile pigem lühike aeg. Samas
väljendub selles noore ja vana sümbioos ja Eesti Vabariigi aastapäevas võiks
sisalduda nii nooruslikku spontaansust ja loomingulisust kui ka elutarkust ja
paljude asjade uuesti kogemise rõõmu. Selline ongi tee helguse poole, kuhu ma Eesti
Vabariiki koos oma pisut vanema õe EELKga koos suundumas näeksin.