Järelmõtted hiljutisest dialoogist

Püüan taastada ühe hiljutise dialoogi noore inimesega (loodan, et ta ei pahanda). Mulle näib, et see jutuajamine tuletas mulle meelde teemat, millega tahtsin kunagi sügavamalt tegeleda, kuid ei ole reaalselt selleni jõudnud (vt http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2015/03/uus-usuline-aabits.html ). Võib-olla võtan end sellel kevadel kokku.

Olukord oli siis selline, et õpilane jäi pärast tundi klassi minuga juttu ajama.

Õpilane: „Õpetaja, kui te peaksite valima kristluse ja islami vahel, kumma te valiksite?“

Mina: „Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma olen selle valiku teinud üle umbes kolmkümmend aastat tagasi. Kuna ma olen kristlane, siis võid küsida, kas ma mingil tingimusel loobuks kristlusest islami kasuks?“

Õpilane: „Teie ei saa kristlane olla.“

Mina: „Miks mitte?“

Õpilane: „Sest te pooldate kooseluseadust. Kristlased ei poolda kooseluseadust.“

Edasist ma täpselt ei mäleta, kuid selgitasin vist üsna konarlikult, et ka kristlaste hulgas on olemas erinevad hoiakud ja seisukohad maailmas toimuva suhtes.  

Ma ei tea selle õpilase usulist tausta, kahtlemata oli ta intelligentne, kuid mind jäi painama tema lähenemine religioonile. Olen seda ükskord ka varem kirjutanud, kuid äkki peaks tunduvalt jõulisemalt ja rohkem ühiskonnas rääkima avatud religioossusest. Tunnen siin enda tegemata jätmisi, kuid küllap on mul ka mõttekaaslasi. Mulle näib, et oleks vaja selgitada religioosseid valikuid niisugustele inimestele (kelle hulgas on palju noori), 

kes arvavad, et uskumine on eelkõige teel olemine millegi suurema ja võimsama mõistmise poole ning sellel teel tuleb küsida julgeid küsimusi ja vajadusel ka oma seniseid seisukohti korrigeerida;      

kes arvavad, et Piiblit tuleb lugeda arvestades ajaloolis-kriitilisi uurimismeetodeid, arheoloogia ja etnoloogia andmeid ning pühakirja tõlgendamine ja selle sügav mõistmine on protsess, mis ei lõpe kunagi;

kes peavad tähtsaks loodusteaduste saavutusi ja mõistavad uute andmete valguses sügavamalt ja detailsemalt oma usulisi seisukohti;

          kes peavad kalliks teistsuguse maailmavaatega ning teistesse religioonidesse kuuluvaid inimesi ning arvavad, et ka nemad võivad saada osa igavesest õndsusest;

        kes mõistavad vähemuste probleeme ja arvavad, et nende õigustele riikliku ja ka kristliku tunnustuse andmine on tõsine küsimus, kus on võimalikud erinevad seisukohad;

        kes hindavad nii usulist kui ilmalikku pühendumist, kuid selle ülekasvamisel fundamentalismiks ütlevad sellisele lähenemisele otsustava ei;

          kes armastavad maailma kus me elame ning arvavad, et tänaste probleemidele ei pea tingimata vastuseid otsima minevikust.   

 Kindlasti pole see loetelu ammendav. Aga mulle näib, et religiooni kuvandit meie ühiskonnas võiks mitmekesistada. Ning võib-olla suudan sinna vaikese panuse anda.