Imeravimi MMSi lai ja üsna
süüdimatu levik Eestis on pannud paljusid küsima kriitilise mõtlemise taseme
kohta ühiskonnas. Samuti on tõstatatud küsimus, mida saaks kool teha selleks,
et noortest kasvaks maailma kriitiliselt analüüsiv, kuid ilmselgeid tõsiasju
jaatav ning oma vaateid korrigeerida suutev isiksus.
MMSi taolised nähtuste leviku
üheks eelduseks on teatud tõsiasjade eiramine ja kindlasti pole see pelgalt
Eesti probleem. Laiemalt käsitletakse vastavat teemat näiteks 2015. aasta
märtsis ilmunud ajakirja National Geographic eestikeelse väljaande artiklis
„Umbusu ajastu“. Nimetatud artiklis, kuid ka ajakirja esikaanel, on toodud rida
tänapäeval laialt omaksvõetud väiteid, mis pole kooskõlas loodusteadustega:
kliimamuutus on väljamõeldis, GMO toit on saatanast, evolutsiooni ei ole
toimunud, vaktsineerimine võib põhjustada autismi ja Kuule maandumine oli
võltsing.
Kuna tegelen koolis religioonide
õpetamisega olen eelmises lõigus loetletud väidetest puutunud kokku kõige enam evolutsiooni
eitamisega. Ikka tuleb aeg-ajalt ette õpilasi, kes väidavad, et loomisõpetusest
lähtuvalt ei saa nad aktsepteerida evolutsiooniõpetust. Lisamärkusena tahaksin
siin lisada, et vastav hoiak esineb ka vastupidisena: eeldades, et religiooni
omaksvõtt tähendab automaatselt evolutsiooni eitamist, kannavad paljud õpilased
religioonid tõsiste maailmavaadete hulgast maha.
Tegelikult on evolutsiooni
kohatise eitamise probleem Eestis aastakümneid vana. Näiteks juba 1937. aastal
ilmunud artiklis „Usuõpetuse
kasvatuslikud ülesanded algkoolis ning teid ja võimalusi nende teostamiseks“
tõdeb koolide peainspektor Märt Raud murelikult: „Missuguses mõttes on
piibel Jumala sõna? Kas on ta taevast maha lastud, nagu mormoonide püha raamat,
või on ta raamat, mis peab andma Jumalast tunnistust. Selle küsimuse taga
seisab suur hulk imesid, nagu noa laev, Metuusala 960 aastat, mao kõnelemine ja
muud. Kümmekond aastat tagasi seletasid mõõduandvad kristlikud eriteadlased, et
piiblit ei saa pidada ei loodusloo, ajaloo, maateaduse ega rahvasteteaduse
kõigutamatuks algallikaks, vaid et ta sisaldab inimhinge suhtumist
absoluutsesse ja igavikku, igavese tõe ja õiguse otsimist.“
Mulle näib, et teatud imeravimite
entusiastliku jaatuse ja evolutsiooni eitamise vahel on võimalik leida teatud
paralleele. Toomas Paul toob oma igihaljas leeriõpikus „Maise matka poolel teel“
analoogia omapead piibliuurimise ja meditsiini vahel: „Juudi filosoof ja arst
Markus Herz sai teada, et üks tema endistest patsientidest on hakanud ise
ennast tohterdama meditsiinikirjanduse põhjal. Herz nentis: “Ta vaadaku ette,
et ta mõne trükivea kätte ära ei sure.“
Suur hulk igasuguseid kummalisi sekte on sündinud liiga enesekindlast
piibliuurimisest.“ Tundubki, et MMSi jaatajaid ning evolutsiooni eitajaid
iseloomustab reeglina küll usin tegelemine vastava teemaga, kuid seda teatud
tõsiasju ignoreerides ja eitades.
Järgnevalt püüangi eelkõige
religioossest vaatepunktist lähtuvalt kirjeldada natuke tausta, mis on minu arvates
eelnenud lõigus kirjeldatud suhtumise taga ning välja tuua mõned punktid,
millele võiks koolis tähelepanu pöörata.
Esmalt meenus 2005. aasta
Eurobarometeri uuring, millest selgus, et Euroopa Liidu riikidest usutakse
Eestis kõige vähem isikulise Jumala olemasolu ning kõige enam inimesest kõrgema
jõu või vaimu olemasolu. Ehk siis vastavalt 16% küsitletutest uskus isikulisse
Jumalasse, 54% kõrgematesse jõududesse, vaimudesse või printsiipidesse, 26%
kinnitasid, et religioosseid asju ei usu ning 4% ei vastanud. Nimetatud
tulemusi on kinnitanud ka hilisemad uuringud. Näiteks möödud aastal Tartu
ülikooli usuteaduskonnas valmis uuring, milles vaadeldi Eestis enim levinud
individuaalseid religioosseid enesemääratlusi. Näiteks 58 % vastanutest nõustus
väitega, et neil on oma usk, mis on sõltumatu eri kirikutest ja religioonidest,
67% nõustus väitega, et nad usuvad vaimsesse enesearengusse selles mõttes, et
teadlike enesesisenduste ja vaimete praktikate abil on võimalik muuta
iseennast, oma elu ja maailma enda ümber. Seega eeldused uskuda imetegevatesse asjadesse
tunduvad ühiskonnas olemas olevat.
Kuidas peaks õpetaja toimima
õpilasega, kellel on omapärane vaade maailmale ning soov eitada mõningaid loodusteatustes
endastmõistetavaid tõsiasju? Esmalt
arvan, et kui vastavad vaated pole õpilasele silmnähtavalt ohtlikud, peab
vältima kiirete muutuste taotlemise. Õpetamine kestab põhikoolis üheksa ja gümnaasiumis
kokku kolm aastat, selle aja jooksul jõuab õpilane oma vaateid muuta ja
sümpaatiaid korrigeerida, kuid loomulikult pole inimene ka pärast gümnaasiumi
valmis ning ta areneb edasi. Juba nimetatud evolutsiooni ja loomise teema pole
lihtne, seal on palju aspekte ning nendega tuleb tegeleda tasa ja targu.
Teiseks, arutlustes ja debattides peab õpilasele jätma alati hingamisruumi
– vahel on õpetajal kasulik teadlikult õpilasele viimane sõna jätta ning mõnda
argumenti mitte kasutada. Ning loomulikult on õpetajapoolne jõupositsioonilt
arutluse või diskussiooni lõpetamine üks halvemaid lahendusi.
Kolmandaks on õpetajale kindlasti
oluline õpilasega avatud dialoogi taotlemine, mida minu arvates kasutatakse
koolides liiga vähe. Olen märganud, et paljud argumendid on hakanud liikuma
copy-paste-meetodil. Kellegi poolt kunagi esitatud seisukohtade automaatse kopeerimise
nõrk koht on asjaolu, et kaduma läheb dialoog ja alles jääb kahe poole
monoloog, s.t pole lootustki, et vastaspoole argumendid võiksid teise poole
seisukohti mõjutada.
Neljandaks arvan, et osad vastuolud
aitavad kindlasti kaasa noore inimese arengule. Siin meenub teadusfilosoof Enn
Kasaku kunagine konstateering: „Terve
20. sajandi oli füüsikas tohutu vastuolu üldrelatiivsusteooria ja
kvantmehaanika vahel ja see ei takistanud füüsikat suurepäraselt arenemast.“
Viimaks on minu meelest oluline,
et õpilasele tutvustataks üsna varakult antud nö „suur pilti“ teemast, millega
tegeldakse. Loomulikult eakohases keeles, kuid olen tähele pannud, et detailide
õpetamine koolis on kordades kergem, kui õpilane mõistab, kus õpitu mingis
suuremas süsteemis paikneb.
Kindlasti peab õpetaja ka enda
poolt esitatud materjali ja aruteludeks pakutud küsimused ikka ja jälle
kriitiliselt üle vaatama. Abiks võiks
olla näiteks inglise filosoofi Francis Baconi (1561 - 1626) poolt kirjeldatud
neli põhilist eksituse allikat, mis on kindlasti aktuaalsed ka tänapäeval.