Usaldusest ja umbusust

Imeravimi MMSi lai ja üsna süüdimatu levik Eestis on pannud paljusid küsima kriitilise mõtlemise taseme kohta ühiskonnas. Samuti on tõstatatud küsimus, mida saaks kool teha selleks, et noortest kasvaks maailma kriitiliselt analüüsiv, kuid ilmselgeid tõsiasju jaatav ning oma vaateid korrigeerida suutev isiksus.

MMSi taolised nähtuste leviku üheks eelduseks on teatud tõsiasjade eiramine ja kindlasti pole see pelgalt Eesti probleem. Laiemalt käsitletakse vastavat teemat näiteks 2015. aasta märtsis ilmunud ajakirja National Geographic eestikeelse väljaande artiklis „Umbusu ajastu“. Nimetatud artiklis, kuid ka ajakirja esikaanel, on toodud rida tänapäeval laialt omaksvõetud väiteid, mis pole kooskõlas loodusteadustega: kliimamuutus on väljamõeldis, GMO toit on saatanast, evolutsiooni ei ole toimunud, vaktsineerimine võib põhjustada autismi ja Kuule maandumine oli võltsing.

Kuna tegelen koolis religioonide õpetamisega olen eelmises lõigus loetletud väidetest puutunud kokku kõige enam evolutsiooni eitamisega. Ikka tuleb aeg-ajalt ette õpilasi, kes väidavad, et loomisõpetusest lähtuvalt ei saa nad aktsepteerida evolutsiooniõpetust. Lisamärkusena tahaksin siin lisada, et vastav hoiak esineb ka vastupidisena: eeldades, et religiooni omaksvõtt tähendab automaatselt evolutsiooni eitamist, kannavad paljud õpilased religioonid tõsiste maailmavaadete hulgast maha.

Tegelikult on evolutsiooni kohatise eitamise probleem Eestis aastakümneid vana. Näiteks juba 1937. aastal ilmunud artiklis „Usuõpetuse kasvatuslikud ülesanded algkoolis ning teid ja võimalusi nende teostamiseks“ tõdeb koolide peainspektor Märt Raud murelikult: „Missuguses mõttes on piibel Jumala sõna? Kas on ta taevast maha lastud, nagu mormoonide püha raamat, või on ta raamat, mis peab andma Jumalast tunnistust. Selle küsimuse taga seisab suur hulk imesid, nagu noa laev, Metuusala 960 aastat, mao kõnelemine ja muud. Kümmekond aastat tagasi seletasid mõõduandvad kristlikud eriteadlased, et piiblit ei saa pidada ei loodusloo, ajaloo, maateaduse ega rahvasteteaduse kõigutamatuks algallikaks, vaid et ta sisaldab inimhinge suhtumist absoluutsesse ja igavikku, igavese tõe ja õiguse otsimist.“

Mulle näib, et teatud imeravimite entusiastliku jaatuse ja evolutsiooni eitamise vahel on võimalik leida teatud paralleele. Toomas Paul toob oma igihaljas leeriõpikus „Maise matka poolel teel“ analoogia omapead piibliuurimise ja meditsiini vahel: „Juudi filosoof ja arst Markus Herz sai teada, et üks tema endistest patsientidest on hakanud ise ennast tohterdama meditsiinikirjanduse põhjal. Herz nentis: “Ta vaadaku ette, et ta mõne trükivea kätte ära ei sure.“  Suur hulk igasuguseid kummalisi sekte on sündinud liiga enesekindlast piibliuurimisest.“ Tundubki, et MMSi jaatajaid ning evolutsiooni eitajaid iseloomustab reeglina küll usin tegelemine vastava teemaga, kuid seda teatud tõsiasju ignoreerides ja eitades.

Järgnevalt püüangi eelkõige religioossest vaatepunktist lähtuvalt kirjeldada natuke tausta, mis on minu arvates eelnenud lõigus kirjeldatud suhtumise taga ning välja tuua mõned punktid, millele võiks koolis tähelepanu pöörata.   

Esmalt meenus 2005. aasta Eurobarometeri uuring, millest selgus, et Euroopa Liidu riikidest usutakse Eestis kõige vähem isikulise Jumala olemasolu ning kõige enam inimesest kõrgema jõu või vaimu olemasolu. Ehk siis vastavalt 16% küsitletutest uskus isikulisse Jumalasse, 54% kõrgematesse jõududesse, vaimudesse või printsiipidesse, 26% kinnitasid, et religioosseid asju ei usu ning 4% ei vastanud. Nimetatud tulemusi on kinnitanud ka hilisemad uuringud. Näiteks möödud aastal Tartu ülikooli usuteaduskonnas valmis uuring, milles vaadeldi Eestis enim levinud individuaalseid religioosseid enesemääratlusi. Näiteks 58 % vastanutest nõustus väitega, et neil on oma usk, mis on sõltumatu eri kirikutest ja religioonidest, 67% nõustus väitega, et nad usuvad vaimsesse enesearengusse selles mõttes, et teadlike enesesisenduste ja vaimete praktikate abil on võimalik muuta iseennast, oma elu ja maailma enda ümber. Seega eeldused uskuda imetegevatesse asjadesse tunduvad ühiskonnas olemas olevat.   

Kuidas peaks õpetaja toimima õpilasega, kellel on omapärane vaade maailmale ning soov eitada mõningaid loodusteatustes endastmõistetavaid tõsiasju? Esmalt arvan, et kui vastavad vaated pole õpilasele silmnähtavalt ohtlikud, peab vältima kiirete muutuste taotlemise. Õpetamine kestab põhikoolis üheksa ja gümnaasiumis kokku kolm aastat, selle aja jooksul jõuab õpilane oma vaateid muuta ja sümpaatiaid korrigeerida, kuid loomulikult pole inimene ka pärast gümnaasiumi valmis ning ta areneb edasi. Juba nimetatud evolutsiooni ja loomise teema pole lihtne, seal on palju aspekte ning nendega tuleb tegeleda tasa ja targu.   

Teiseks, arutlustes ja debattides peab õpilasele jätma alati hingamisruumi – vahel on õpetajal kasulik teadlikult õpilasele viimane sõna jätta ning mõnda argumenti mitte kasutada. Ning loomulikult on õpetajapoolne jõupositsioonilt arutluse või diskussiooni lõpetamine üks halvemaid lahendusi.

Kolmandaks on õpetajale kindlasti oluline õpilasega avatud dialoogi taotlemine, mida minu arvates kasutatakse koolides liiga vähe. Olen märganud, et paljud argumendid on hakanud liikuma copy-paste-meetodil. Kellegi poolt kunagi esitatud seisukohtade automaatse kopeerimise nõrk koht on asjaolu, et kaduma läheb dialoog ja alles jääb kahe poole monoloog, s.t pole lootustki, et vastaspoole argumendid võiksid teise poole seisukohti mõjutada.

Neljandaks arvan, et osad vastuolud aitavad kindlasti kaasa noore inimese arengule. Siin meenub teadusfilosoof Enn Kasaku  kunagine konstateering: „Terve 20. sajandi oli füüsikas tohutu vastuolu üldrelatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahel ja see ei takistanud füüsikat suurepäraselt arenemast.“

Viimaks on minu meelest oluline, et õpilasele tutvustataks üsna varakult antud nö „suur pilti“ teemast, millega tegeldakse. Loomulikult eakohases keeles, kuid olen tähele pannud, et detailide õpetamine koolis on kordades kergem, kui õpilane mõistab, kus õpitu mingis suuremas süsteemis paikneb.

Kindlasti peab õpetaja ka enda poolt esitatud materjali ja aruteludeks pakutud küsimused ikka ja jälle kriitiliselt üle vaatama.  Abiks võiks olla näiteks inglise filosoofi Francis Baconi (1561 - 1626) poolt kirjeldatud neli põhilist eksituse allikat, mis on kindlasti aktuaalsed ka tänapäeval.