Jõulud kui sõnum terviklikust usust

 Avaldatud EPLs:  https://epl.delfi.ee/artikkel/92079817/toomas-jurgenstein-hammastav-kuidas-joulusonum-lepitab-luhikeseks-ajaks-nii-trumpi-usuekstaasis-noustaja-kui-lgbt-eestseisja

Üsna paljud algselt ajakirjanduses avaldatud artiklitest jõuavad pärast
teistkordset läbikirjutamist mu avatud uskliku sarja raamatutesse

Ameerika presidendivalimiste järellainetuses sai väga populaarseks video Donald Trumpi vaimuliku nõustaja Paula White΄i ekstaatilisest palvest, mis haaras endasse Trumpi loodetava võidu kuulutamist, võõrastes keeltes rääkimist ning taevaste jõudude kohalejõudmise kinnitust  (https://www.youtube.com/watch?v=gHsBIk1ZLr4). Palve vorm oli paljudele harjumatult agressiivne, see tegi nalja ja lisaks tehti videost ka humoorikaid muusikalisi töötlusi.

Hakkasin mingil hetkel mõtlema, missugune võiks olla Paula White΄i sõnum jõulude ajal, leidsingi mõned näited, need olid küll emotsionaalsed, kuid kaalutletumad, mitmekesisemad ja lepitavamad kui ülesastumine presidendivalimistel. Tundub, et jõulusõnumi sisu, kõikvõimas Jumal tuleb väeti lapsena maailma, seob terviklikumaks ja mõistvamaks kokku ka piire kompavad religioossed väljendused.   

Olen tähele pannud, et isegi ähmane terviklikkuse tajumine võib muuta usu fookust. Unustamatu katoliku preestri Vello Salo (1925 - 2019) elulooraamatus „Siin Vatikani raadio“ on tähenduslik peatükk sõjapõgenikuna Rooma jõudmisest, varjupaiga leidmisest Püha Birgitta õdede juures, kuid ilmselgelt on seal kõige olulisem arusaamade muutumine, kristluse terviklikkuse tajumine. Isa Vellol on sõjas olles selge soov kõik tiblad mättasse lüüa. Kloostris kohtab ta aga õdesid, kes varjavad kõiki keda tappa tahetakse, nii juute kui saksa sõjaväes olnuid ja see põhjustab muutuse isa Vello mõttemaailmas:

„Aidata – selle asemel, et tappa? Ei olnud ise veel iial selle mõtte peale tulnud, et siin ei olnud tegemist mõtte, vaid elavate inimestega, kelle näost ja elust vaatas vastu hoopis uus, senitundmatu maailm.

Ei ole vist ühelgi sõjamehel kerge öelda, et naistel on õigus. /../ alles nüüd sai minust ristiinimene – uus inimene, kes armastab oma vaenlasi nii nagu tegi seda Kristus.“

Reaalsus on ka see, et fragmente tervikuks siduva jõuluaja mõju haihtub üsna kiiresti. Keeleteadlase, esseist ja katoliiklik mõtleja Fanny de Sievers (1920 - 2011) on oma „Jõuluaja kirjades“ teinud kümneid teraseid tähepanekuid jõulude kohta, millest enamik kehtivad ka täna. Näiteks kirjeldab ta jõulude kaduvust:

„Kindel on see, et maailmas peab kõik kaduma. Kõik lõpeb kunagi. Ja seda on raske taluda. Mäletan meie koolipidusid, õnnelikke jõuluõhtuid, mil kogu gümnaasium säras ja laulis. Kõik algas ülevas tujus ning lõppes raskemeelselt. Kõrge lai valge trepp, mis viis kooli poesaali, oli juba südaöö paiku vaikne ja tühi. Maas vedeles mõni kuuseoksake, tükk hõbekarda, läikiv kommipaber … Meie kaunist jõuluõhtust polnud järele jäänud muudkui kühvlitäis värvilist prahti koristajanaisele.“ 

Küllap on tõsi, et jõulude maailma terviklikkusele suunatud sõnum, suudab lühikeseks ajaks lepitada karismaatilise usupoliitiku, LGBT inimeste eest seisja ja kompromissitu looduskaitsja. Samas on kurb reaalsus, et sellist terviklikkuse tajumist ei jätku kauaks.

Tegelikult pakub Fanny de Sievers ka lahenduse kui ta lehekülg hiljem rõhutab, et jõulude puhul on lapseliku avatuse kõrval oluline ka täiskasvanulikkust ja usutõdede uurimine: „Kas Kirik on kunagi nõudnud infantiilsust? Paulus paneb asjad õigesse paika esimeses kirjas korintlastele: Kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed“ (1. kiri korintlastele, peatükk 13, salm 11).

Tõepoolest, teadmised ja haridus aitavad usu terviklikkust hoida ka jõulude vahelisel ajal. Ületamatu and sellise tervikliku usutaju loomiseks oli kadunud Marju Lepajõel (1962 - 2019) kui ta kirjutas näiteks munkluse praktilisusest, deemonite semiootilistest oskustest või kirikuisa Hieronymose (347 - 420) olematust kõrbeaskeesist, kus „võitlust lõvide ja skorpionitega ei olnud /../ rohkem kui meie igapäevases elus peahoone auditooriumides“.  Marju oskas terviklikkusele lisada ka sageli mõistmist lihtsustava huumori killu.

Ehkki jõulusündmuseid pole arvuliselt palju, kogesin tänavusel aastal, et ka siin võiks teadmised terviklikumad olla. Sotsiaalmeedias kohtasin mitmeid proteste Tallinna lauluväljaku valguslahendustega jõuluparki rajatud idamaise linna vastu. Ometi oli see heas kooskõlas pühakirjaga. Piisab vaid avada Matteuse evangeelium ja seal on juttu kolmest hommikumaa targast, kes tulevad Jeesuslast austama.    

Mõni aeg tagasi võis Postimehest lugeda intervjuud vaimuliku ja tõlkija Kalle Kasemaaga (Varem oli kirikus vaimset vabadust rohkem Postimees 6. nov.2020), kus intervjueeritav meenutas: „Tartu Ülikooli usuteaduskonnas töötas külalisena mõnda aega benediktlaste ordu munk Saksamaalt, kes tunnistas, et kristlusele on olulised ainult kaks asja: et Jumal on olemas ja et ta soovib inimesele head. Kõik muu olevat ajast ja kohast tingitud pealisehitis.“ Ning seda pealisehitist saame igal aastal jõulude ajal luua uuesti ja uuesti.

Teoloogina olen kogenud, et jõulusõnum sulatab üsna harmooniliselt ühte konservatiivsema ja avatuma lähenemise usule. Minulegi meeldib aeg-ajalt ümiseda laulu Give Me That Old-Time Religion, kuid samas mõistan religioosseid hoiakuid alati uuenevatena, kus püsivale maailmavaatelisele alusele lisandub aja jooksul üha kasvav mõistmine ja seda kindlasti ka kunagi kõrvaleheidetud ideede ja inimeste vastu. Kindlasti sooviks, et selline terviklikkust taotlev jõulusõnum püsiks võimalikult kaua.

Armastust ei tohi jätta homseks

Ilmunud EPL 26.11.20 

 Oscar Wilde on kirjutanud liigutava loo „Isekas hiiglane“. Hiiglasel on imeilus aed, kuid pärast seda kui hiiglane on seal mänginud lapsed välja kihutanud ja aia ümber kõrge müüri ehitanud valitseb aias talv. Ühel päeval avastab hiiglane ootamatult, et aeda on saabunud kevad, mille on endaga kaasa toonud läbi müüriaugu aeda roninud lapsed. Esialgu lapsed põgenevad, kuid üks väike poiss jääb ja jääb ka kevad. Hiiglane kahetseb oma käitumist, lõhub müüri ja ta aed saab lastele mängupaigaks, kus aastaajad normaalselt vahetuvad. Elu lõpul võtab tema aeda kevade toonud laps hiiglase kaasa paradiisiaeda.

Kirjeldatud lugu meenub mulle viimasel ajal sageli kui mõtlen kristlusele, õieti kristluse ühtedele kõige nähtavamatele ilmingutele Eestis. Olen ikka olnud arvamusel, et ristiusu näol on tegemist tohutult võimalusi omava religiooniga. Seal on olemas potentsiaal headuseks, lepituseks, rahuks, vaimseks arenguks, lunastuseks jne. Samas jääb alati problemaatiliseks, kuidas suudetakse seda potentsiaali rakendada. See on väljakutse kõigi maade kristlastele, religioonifilosoof Leszek Kolakowski väljendab seda järgnevalt:

„Ei ole maailmas midagi paremat, midagi kaasakiskuvamat ja austusväärsemat kui Jeesuse Kristuse õpetus, ja meil ei jää muud kui häbeneda, et nii vähe (kui üldse on) inimesi, kes suudavad tema õpetuse järgi elada.“

Tunnistan, et mõeldes tulevikule, on teatud kristluse ilmingud Eestis olnud murettekitavad. Seda on täheldanud teisedki, teoloogidoktor ja vaimulik Jaan Lahe tõdeb EPLi intervjuus „Vaim vardas“  imestunult ja kurvalt, et ristiusu keskne sõnum oleks justnagu kaotsi läinud: „Tegemist on millegi säärasega, mida sellisel kujul ei ole kiriku ajaloos kunagi varem olnud. Mitte kunagi varem ei ole homoseksuaalsusest kui patust tehtud kristluse õpetuslikku keskset küsimust, nagu seda praegu sageli käsitletakse. Sellest tehakse justkui kristluse proovikivi: kui sa praktiseerid homoseksuaalsust, ei saa sa kristlane olla, ja kui sa ei mõista seda hukka ise homoseksuaalne olemata, ei ole samuti võimalik kristlane olla.”

Tulles tagasi iseka hiiglase loo juurde leian sellel mitmeid piltikke paralleele tänase kristlusega Eestis. Aiast lapsed välja peletanud hiiglane on oma heatahtlikust olemusest ajutiselt irdunud, niisama kui kristluses on oma põhisõnum unarusse jäetud. Sarnaselt hiiglasega tegelevad mõned usulised grupid agaralt müüri ehitamisega. Esmapilgul võibki tunduda, et müüriga piiratud majapidamises on lihtsam elada, sest kõik on stabiilne, aias pole mänguhoos kilkavaid lapsi ja halbades asjades võib süüdistada neid, kes jäävad müüride taha. Õige varsti aga tunnetab sellises aias toimetaja, et midagi väga olulist on kaduma läinud. Ning selliselt ehitatud vaimne müür on väljapoole jäävast maailmast ära lõiganud ka paljud avatud ja pühendunud kristlased.

Väga lihtsalt tekib mõte, et äkki peaks usulise sõnumi rõhuasetus olema seksuaalsuse asemel kusagil mujal. Hiljutises Postimehe intervjuus pakub ühe võimaluse välja teoloogiadoktor ja vaimulik Kalle Kasemaa: „Pigem võiks kirik meie aja üldise nivelleeritusse keskel olla majakas, millest kiirgab haridust ja vaimsust!“

Arvan, et usu vaimset poolt esindavad majakad on Eestis täiesti olemas. Näiteks juba pikka aega meie inimesi oma säravate esseedega harinud Toomas Paul, Arvo Pärt oma muusikaga, juba nimetatud Kalle Kasemaa tõlgetega. Esile kerkivad ka uued avatud usulise vaimu kandjad, olgu nimetatud Jaan Lahe kristluse mõtestajana, professor Anne Kull religiooni ja teaduse temaatika selgitajana või õigeusu munkpreester Orenti Kampus oma piire kompavate kirjutistega. Piltlikult väljendudes uuristavad loetletud usuinimesed müüri auku, kuid ma pole kindel, kas avaus on lastele läbipugemiseks piisavalt suur ja müüri lõhkumiseks tuleb leida veel midagi lisaks.

Järgnevalt tuletan meelde India iseseisvumisele viinud Mahatma Gandhi mõtet, et religioone tuleks hinnata mitte halvimate, vaid parimate näidete põhjal, mida nad on suutelised looma. Minu jaoks on kristluse parimad ilmingud sellised, kus ka usuvõõrad inimesed tunnevad, et iga sõna, pilt või nägemus tabab neid südamesse, otse kodade ja vatsakeste vahele.  

Üks eelmises lõigus kirjeldatud näide oli 5. novembril 2017 ETV eetris olnud saade „Suud puhtaks“, kus armastatud vaimulik Annika Laats võttis südamlikult sõna kooseluseaduse toetuseks. Paljud religiooniga lõdvalt või üldse mitte seotud inimesed tajusid Annika Laatsi sõnavõttu kuulates esimest korda, et armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum võib olla võimas ja kaasakiskuv.

Küllap ongi usuliste müüride lammutajate üheks kõige olulisemaks relvaks armastus. Teoloogiadoktor Johann-Christian Põder rõhutab ERR artiklis „Häda armastuse pärast“ usulise armastuse kõikhõlmavust: „Armastus on seejuures suunatud erilisel kombel neile, kes on nõrgemad ja haavatavad, keda ühiskond kipub eirama või enda seast välja lükkama. Sellisena on see meie inimsuse alus – ühtlasi aga ka kriitiline lakmuspaber nii kirikutele kui ka ühiskonnale laiemalt.“ 

Apostel Paulus räägib oma esimese kirjas korintlastele kolmeteistkümnenda peatüki alguses, mis oleks kristlik sõnum armastuseta: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.“ Mul pole kahtlustki, et kristlased leiavad endale hiiglase kombel jõudu müür maha lõhkuda ning lapsed aeda lubada - siis saabub ka vaimne kevad. Sellise tegevuse käivitavaks jõuks on kristlik armastuse sõnum. Kindel on ka see, et armastusest kantud sõnumit ei saa jätta homseks.

 

Miks ma seda teen

 

Pärast minu artiklit „Abielureferendum on paganlik ettevõtmine?!“ https://www.err.ee/1135603/toomas-jurgenstein-abielureferendum-on-paganlik-ettevotmine, küsis üks siiras sügavalt religioosne inimene, miks ma seda teen, sest tema arvates ma lammutan kristlust. Püüdsin talle selgitada, et asi on vastupidi, ma püüan kristlust toetada ja levitada. Tsiteerin veelkord omajagu pahandust toonud Kolakowski artiklit seekord teisest kohast: „Ei ole maailmas midagi paremat, midagi kaasakiskuvamat ja asutusväärsemat kui Jeesus Kristuse õpetus /../“[1] Ja ma kindlasti usun ja toetan tsiteeritud arvamust.

Aga ma olen natuke mures. Iga päev koolis noortega töötades ma näen, et religioonil ei ole suures enamuses õpilaste jaoks kohe mitte mingit autoriteeti. See lihtsalt ei kõneta neid.

Kasutan nüüd üht oma vana artiklit ja vanu andmeid ja räägin natuke EELKst. Mäletatavasti luges 2000. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see arv 108 513. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit väitis neid andmeid kommentaarides: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ See on väga tõsine sõnum luterlikku kirikut armastavatele inimestele.

Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et pigem konservatiivsetest hoiakutest lähtuv EELK on kaotanud umbes 30% oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate Skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt säilitanud. Kuuluvus kirikutesse seal küll väheneb, kui näiteks Soome luterlikku kirikusse kuulub endiselt umbes 70% rahvastikust.

Tean, need on üsna vanad andmed, tean ka seda, et end luterlasteks pidavate inimeste arvu vähenemine on aeglustunud, kuid pole peatunud.

Mida võiks minu arvates teha selle olukorra parandamiseks? Ega mul head vastust pole, järgnevalt paar sõna sellel teemal siiski kirjutan. 

Kõigepealt tahan tunnustada konservatiive. Tunnen ju väga pikka aega Meie Kiriku portaalis aktiivseid Veiko Vihurit ja Illimar Toometit, ma ei kahtle nende töö siiruses ja nad teevad seda kirega. Pietistlikus liinis on Joel ja Kristjan Luhamets ületamatud, nad on inimeste kõrval headel ja halbadel aegadel nii pisarate kui huumoriga. Ja nad teevad oma tööd südamega. Minu rada on nendest headest inimestest lahku läinud, kuid ma ei näe selles probleemi. Nii Franciscus, Aquino Thomas, Pascal ja Luther olid tõsised kristlased, kuid kõik pisut omamoodi.

 Kunagi kirjutasin ka artikli  „Konservatiivide pärast kirikus ma ei muretse“ ja olen seal väljendatud seisukohtadel tänaseni:  https://kjt.ee/2016/03/konservatiivide-parast-kirikus-ma-ei-muretse/

Ka intellektuaalne pool kirikus on kirikus kõrge tase olemas. Ma arvan, et Toomas Pauli esseed on Eesti absoluutne tipp, Jaan Lahelt ilmus äsja soliidne kokkuvõte „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum, Ülikooli usuteaduskonnas on Urmas Nõmmik, Anne Kull, Ain Riistan jt. Kirikud on täis head kunsti, väärt oreleid, jumalikku muusikat jne.  

 Samas mulle siiski tundub, et meie inimese kõnetamisega jääb kirik pisut hätta. Mahatma Gandhi on öelnud, et religioone tuleb hinnata mitte halvemate, vaid parimate näidete varal, mis nad on loonud. Ja niisuguseid parimaid kõnetusi, mis suudaksid kaasa haarata ka kristlusest väljapoole jäävaid inimesi, on napilt.  Minu jaoks on viimaste aastata peaaegu ainsaks näiteks Annika Laatsi sõnavõtt „Suud puhtaks“ saates, kellel huvi võib üle vaadata:  https://www.facebook.com/watch/?v=10155548734837324

Ma tunnen, et mul pisut üle keskmise annet usulise sõnumi mõistetavaks tegemiseks kriitiliselt mõtlevatele tänastele inimestele.  Sellest lähtuvalt olen kirjutanud artikleid ja hakanud avaldama avatud uskliku sarja, mille teine raamat „Kus Sa oled taevas. Avatud uskliku apokriivad“ peaks oktoobris ilmuma.  

Loomulikult tulenevad minu sõnavõtud ja kirjutised maailmavaatest. Olen poliitilistelt vaadetelt tsentrist pisut vasakul, filosoofiliselt on mulle ehk kõige lähem eksistentsialism oma usulises vormis. Sellele lisandub ehk pisut naiivne optimism ja millegipärast ka rõõmus meel. Usun, et skandinaavia luterluses ujuksin tõenäoliselt peavoolus.  Ning millegipärast mulle tundub, et sellises vormis usk võib päris paljudele inimestele toeks olla. Umbes selline oleks mu vastus sellele siirale usuinimesele.  

 

---

[1] Leszek Kolakowski „Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest.“

Ood koolirõõmule

Ilmunud Õhtulehes 01.09.2020

Mõned päevad tagasi kirjutas Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar, et kaalub tõsiselt oma lapse paariks-kolmeks nädalaks koju koolist koju jätmist (Ka viirus uus septembrikuus 27.08.20). Ta kirjutas, et riiklik strateegia, kuidas korraldada haridust  viirusest ohustatud ühiskonnas, tundub puuduvat.

Saan Mart Raudsaare murest suurepäraselt aru, sarnased kõhklused on täna väga paljudel lapsevanematel. Küllap iseloomustabki algavat õppeaastat ümbritsevatest oludest tingitud selgusetus, igapäevane uute andmete ja korralduste ootus ning pendeldamine traditsioonilise ja distantsõppe vahel.

Ma ei saa üldistada järgnevat mõtet kõigile koolidele ja õpetajatele, kuid isikliku kogemuse pinnalt olen tunnetanud, et üks olulisemaid juhtmõtteid koolis algavaks õppeaastaks on olnud: „Hoiame kokku!“ Mõtlen siin kõikidel haridusastmetel toimetavaid inimesi: ministeeriumides – haridusosakondades – koolide juhtkondi – õpetajaid – tugipersonali – lapsevanemaid – õpilasi. Tundub, et ilma kokkuhoidmise, koostöö ja solidaarsuseta üksteise suhtes, me viirusest mõjutatud aegu edukalt üle ei ela.

Toon ainult ühe näite: julgen öelda, et algaval õppeaastal saab koolist koju jäämine  olema kardinaalselt erinev tänavu poole kevadeni kehtinud tavapraktikast. Kui pisut nohune ja köhatav õpetaja või õpilane koolitööd tegemas on olnud pikalt normaalsus, siis nüüd on see patt. Selline olukord aga nõuab lastevanemate tähelepanelikkust, kolleegidelt haigestunud õpetajale tuge, paindlikku koolikorraldust, õppeainete vahelist lõimumist, IT vahendeid ja pädevusi jne.

Järgnevalt tunnen end vana roostes grammofonina, kes üht fraasi plaadil kordama on jäänud, sest rõhutan veel kord juba mitmel puhul väljendatud mõtet. Ebakindlatel aegadel on vaja taotleda seda, et kõik asjaosalised hariduses langetatud otsuseid maksimaalset mõistaksid. Koolides huvitab meid õpilase vastusest palju rohkem lahenduskäik ja minu arvates oleks vaja riigi haridusjuhtide rahulikke, põhjalikke selgitusi, missuguseid variantide ja võimalusi seoses algava kooliaastaga kaalutakse. Mis on teatud otsuste poolt ja mis on vastuargumendid, missugused on nõrgad kohad ja võimalikud tulevikustsenaariumid jne.

Pole saladus, et paljudele õpetajatele ja lapsevanematele põhjustas lõppenud koolikevad omajagu stressi. Mulle näib, et vähemalt osaliselt saaks seda stressi hajutada riigi kaalutlusi rahulikult selgitav kõneisik või kõneisikud. Kiidan siin minister Mailis Repsi, kes on viimastel nädalatel päris palju avameelselt ja kaalukalt meedias esinenud. Tõsi, minu meelest, tulnuks nende selgitustega alustada varem.   

Loomulikult tahan kiita ka õpetajaid, kes on möödunud kevadest tuumakaid kokkuvõtteid teinud. Tõstaksin esile 27. augustil üle-eestilisel muuseumihariduse infopäeval Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja Martin Saare kokkuvõtet ja analüüsi,  kus ta tabavalt tõi välja kevadise distantsõppe mitmepalgelisust. Martin Saare sõnutsi võis see olla „Kordumatu ja kohtutav koroonakevad“ või „Suurepärane võimalus iseseisvaks süvenemiseks, edenemiseks omas tempos“. Kindlasti tuleb nõustuda ka tõdemusega: „Õppimismomente on igaühel meist, mida kaasa võtta.“ [1] Kuulates ja lugedes heade kolleegide kokkuvõtteid koroonakevadest võib üsna julge olla, et ettevõtlik ja õppimisaldis õpetaja hätta ei jää.

Teine põhimõte, mida tahan seoses kooli algusega rõhutada, on ehk rohkem subjektiivne ja kasvas välja viimastel nädalatel kooli positiivselt toetavatest kogemusest. Loetud artiklid ja intervjuud meedias olid kooli suhtes enamasti mõistvad, kokkupuuted kolleegidega julgustavad, lapsevanemate facebooki sissekanded haridussõbralikud.  Esimestel koosolekutel koolis süvenes veendumus, et keerulise viirusaja üleelamiseks on haridusinimestel valmisolek olemas.

See kõik tekitas hea tunde ja meeleolu tõus suunab minu ja usun, et veel paljud õpetajad, kaunite kunstide poole. Rõõmu kinnituseks hakkas peas keerlema Euroopa hümn,  Friedrich Schilleri (1759 - 1805) ja Ludwig van Beethoveni (1770 - 1827) „Ood rõõmule“, eeposte vahendaja Rein Sepa (1921 - 1995) nõtkes värsis:

Rõõm Elysioni heldus, kaunis säde jumalaist,

siseneme, hinges heldus, taevane su väravaist.

Mida aeg meis lahku jaotab, taas su hurmades on koos,

seal kus õrnu tiibu laotab, tärkab vendlus inimsoos.

Peatungi nüüd hetkeks koolirõõmul. Isiklikult mäletan, et koolirõõm hakkas juuri ajama juba lapsepõlves. Ehkki tollal vanemate inimeste suust kõlas aeg-ajalt väljend  „kooliorjus“, mäletan ma palju selgemini, kuidas ma järjepidevalt tüütasin juba koolis käivat vanemat venda küsimusega „Mis täna koolis nalja sai?“. Koolis pidi olema tore!

Koolirõõm algab väikestest asjadest. On selleks siis kohtumisest  mõne kuu jooksul palju täiskasvanumaks saanud õpilasega või lihtsast kolleegi küsimusest, kuidas sul suvi läks. Igapäevases koolitöös lisanduvad rõõm teadmisest, uutest vaatenurkadest, õpilaste edenemisest, kolleegide headest mõtetest jne – need kõik on rõõmu allikad, millega sellel õppeaastal kitsi ei tohi olla.

Ma pole mingi lumehelbeke, kes arvab, et koolis kõik alati karideta kulgeb. Koolikiusamine on sõna, mis paneb ikka veel koolipere võpatama ja siin tahaks tunnustada kõiki neid, kes järjekindlalt koolikiusamisele vastu seisnud on ning seda kaotada püüavad.

Lõpetaksingi algavale õppeaastel mõeldes veel mõne värsiga juba eelpool kõlanud „Oodist rõõmule“ Avastasin, et nendes ridades on koos koolis nii olulised loodusteadused ja poeesia, keerulised suhted ja keelatud viljad, teoloogia ja inimlikkus ning seda kõike rõõmsas kooskõlas.

Rõõmudega heldelt joodab loodus kõiki olendeid

iga hea ja õelgi loodab leida rõõmu roositeid;

rõõm on suudlustes ja viinas, sõpruses, mis surmas truu;

rõõmsalt roomab vagel liivas, taevast kiidab inglisuu.

Üksteise hoidmine ja koolirõõmu jagamine ümbritsevate olude kiuste võikski olla üleskutsed, mida järgmisteks pingelisteks kuudeks oskan soovida! 

Oodates augustivalgust haridusse

 

Ilmunud Eesti Päevalehes 08.08.2020

 

Juulikuus peab õpetajal olema võimalus „juhe seinast välja tõmmata“ ja vastavalt kalduvustele  lugeda, laiselda, remonti teha ning kalal või seenel käia. Ometi oli ka ühe silmaga meediat jälgides raske leppida, et suvekuul kõige enam kajastust leidnud haridusega seotud teemaks oli liidetud allasutuste uue juhi ilmselgelt suur palk. Juba siis ootasin, et ministeeriumi poolt lisanduks laiemaks aruteluks ka sisulisemaid teemasid.

Augustiks on olukord siiski muutunud. Nii meedias kui juhuslikel kohtumistel on hakanud ühe valjemini kõlama kooliga otseselt või kaudsemalt seotud inimeste hääled. Lapsevanemad on hakanud otsima selgust kooli alguse vormi kohta, sest distantsõppe jätkudes võib nii mõnelgi tekkida vajadus oma tööd ümber korraldada. Koolijuhtide ja koolitajate poolt on kutsutud üles distantsõppe kogemusi üldistama ja jagama, juba pealiskaudsel vaatlusel on näha siin edulugusid ja vajakajäämisi. Õpetajad on oodanud selgemaid väljaütlemisi, mille alusel ikkagi otsustatakse, kuidas õppetöö uuest õppeaastast kulgema hakkab. 

Pisut pentsik on, kuid omamoodi äratuskellaks kooli teemadel on olnud pea igasse postkasti jõudvad kataloogid koolikaupadega. Enamasti pole lapsevanemate rahakott põhjatu ning nii mõnigi pere seisab valiku ees, kas investeerida algaval õppeaastal pigem oma koolilapse riietesse, jalgrattasse, arvutisse või kodu paremasse internetiühendusse. Samas küsimus vaevab kooli alguses lapselapsi meeles pidavaid vanavanemaid.

Olen ka ise salamisi lootnud, et vähemalt kooli algus septembris kulgeks tavapärasel viisil. Eriti oluline on see alustavatele klassidele, olgu see siis põhikoolis või gümnaasiumis. Vähemalt minu kogemuse põhjal saab kümnendate klassidega, kus õpilased valdavalt üksteist ei tunne, just esimeste nädalate jooksul leppida kokku asjades, millest päris palju sõltub klassi edasise õppimise ja suhete edukus. Ma pole kindel kui hästi saab seda teha distantsilt.     

Samas saavad kooliga seotud inimesed aru ka sellest, et lihtsaid ja ajas kaugele ettepoole suunatud lõplikke otsuseid tänavu teha ei saa. Viiruse levik on olnud viimastel nädalatel taas tõusuteel, mõningaid soovitusi ja keelde tuleb ilmselt vastavalt uutele andmetele korrigeerida, teatud piirangutest pole võimalik veel loobuda jne. Küllap saadakse aru, et vanasõnal „parem karta kui kahetseda“ on tänavu suurem kaal kui kunagi varem.

Küll aga on ebakindlatel aegadel vaja taotleda seda, et kõik asjaosalised langetatud otsuseid maksimaalset mõistaksid. Eesti hariduse edu üheks aluseks on, et õpetajad ja koolid on suhteliselt autonoomsed, mõtlevad palju iseseisvalt ja ootavad reeglitele põhjendusi. Nii nagu koolis tahavad õpetajad näha, et õpilane esitaks mitte ainult vastuse, vaid ka lahenduskäigu, oleks minu arvates vaja riigi haridusjuhtide rahulikke, põhjalikke selgitusi, missuguste variantide vahel uue kooliaastaga seotud otsuseid kaalutakse. Mis on teatud otsuste poolt ja mis on vastuargumendid, missugused on nõrgad kohad ja võimalikud tulevikustsenaariumid jne.

Olen kohanud päris palju õpetajaid ja lapsevanemaid, kellelt lõppenud koolikevad nõudis väga suurt pingutust ja tekitas stressi. Mulle näib, et vähemalt osaliselt saaks seda stressi hajutada riigi kaalutlusi rahulikult selgitav kõneisik või kõneisikud.

Augusti keskpaik pole veel saabunud ning võibolla on minu nimetud argumentide ja kaalutluste edastamiseks ministeeriumil veel aega. Siiski mulle tundub, et käesoleval aastal ei piisa tavapärasest haridust puudutavate otsuste edastamisest infona, vaid on vaja ka selgitusi, kuidas nendeni jõuti.

---

[1] Martin Saare ettekanne on vaadatav https://www.youtube.com/watch?v=NZhSRKrlWE4

Imed meie eludes

Olen päris palju kuulnud kedagi ütlemas, et Eesti taasiseseisvumine on ime. Kuna olen elus religiooniga natuke tegelenud ja religioonides on ikka imedest juttu, siis toon alustuseks välja mõne religioosse ime. 

Nii näiteks on õigeusus juba sajandeid peetud oluliseks püha tule ime. See juhtub igal aastal õigeusu kalendri järgi Vaiksel laupäeval kui Jeruusalemma patriarh läheb Jeesuse hauakabelisse, mis asub Püha Haua kirikus. Ta palvetab ning väidetavalt saabub siis imelisel kombel püha tuli, mis patriarhi ei põleta, kuid süütab kimbu küünlaid, mis tal kaasas on. Pärast viivad eelkõige õigeusklikud seda tuld maailma laiali, ka Eestisse on seda toodud.

Või näide teisest kirikust. Peamiselt katoliikluses tuntakse ühe imena stigmasid – seletamatut verejooksu kätest ja jalgadest, kohtadest, kus olid Kristuse haavad. Viimase aastasaja üheks tuntumaks stigmatistiks oli Itaalias elanud kaputsiini munk isa Pio (1887 - 1968), kellest on olemas meeldejäävaid filmikaadreid.  

Loomulikult tekitavad niisugused imed paljudes inimestes skeptilisust ja kahtlusi. Filosoof  David Hume on välja toonud neli imevastast argumenti, mis on aktuaalsed ka täna:  

• Ime tunnistajaks pole kunagi olnud piisav arv kaine mõistuse ja hea haridusega inimesi.

• Kuna imed, esinevad ka pühakirjades, siis on inimeste psühholoogiline seisund nendest mõjutatud ja nad võivad näha imet seal, kus seda tegelikult pole.

• Imedest räägitakse peamiselt vähese haridusega inimeste seas, kes ei tunne loodusseadusi ja ei tea, kuidas maailm toimib.

• Imedest räägitakse erinevates usundites, kuid sageli üksteise vastu.

Ise on mulle tundunud, et  küpse religiooni üheks tunnuseks asjaolu, et ime ei eristu kuidagi muust usulisest  sõnumist, olles kirjeldatava loo üks komponent. Ka dalai-laama on rääkinud mõningate budistlike munkade haruldastest võimetest või surnud dalai-laama poolt oma järglase leidmiseks antud juhtnööridest kui igapäevasest asjast. 

Vahvalt on imede teemat käsitlenud judaismi üks voolusid hassiiidid. Neilt pärinev mõttelõng, et kõik imelood, mis pühadest meestest räägitakse, pole tegelikult sündinud. Kuid püha on ka see, mis pole tõsi, kui vagad inimesed pühadest meestest nii räägivad. 

Kristlastele on ime juures oluline veel, et nende usu keskmes on tohutu ime - määratu suur jõud, mis on loonud universumi ja mida meie kultuuris nimetatakse Jumalaks, on valinud välja mitte millegi erilisega silma paistva päikesesüsteemi, leidnud sealt ühe väiksevõitu planeedi, kehastunud seal ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendiks ning lasknud ennast ära tappa. Sellise ime kõrval on mõningad esmapilgul seletamatud juhtumid üsna väikese kaaluga. Ehk nagu kinnitab tark vaimulik Toomas Paul: „Inkarnatsioon on imede ime. Muu imepärane on parimal juhul abivahend teel selle taipamise poole.“ 

Mulle tundub, et  ka taasiseseisvumine on inkarnatsiooniga pisut sarnane, ehkki võrratult väiksem, raamistav ime, mille sees sündinud imelugusid igaüks meenutada võib. 

Toon lõpetuseks näiteks kaks imelugu, mida olen ise kogenud:

Ime nr 1: Pidin Nõukogude sõjaväest (Kabulist) hakkama koju sõitma, kuid mul polnud korralikke saapaid. See selgus ärasõidule eelneva päeva lõunaks. Kirsades oli seitse auku, kojusõiduks ettenähtud kingad oli vana laomees maha müünud, uus kinnitas, et ei tea midagi. Mul õnnestus mõne mahhinatsiooni tulemusena hankida saapad nr 42, kuid vaja oli 44, no ei läinud 2 numbrit väiksemad saapad mulle jalga. Kujutasin ette, kuidas kõik mu augulisi kirsasid vahivad. Viimase võimalusena läksin ärasõiduhommikul kell 5 riidelao juurde, kus olin eelneval päeval kolm korda käinud, keegi ei avanud. Põrutasin rusikaga uksele, unine lipnik tegi ukse lahti ja vahetas sõnagi lasumata kingad niisuguste vastu, mis mulle jalga läksid.     

Ime nr 2: Olime matkal Jakuutias Tšerski ahelikul. Lähimast asulast on ahelikuni pikk maa, saime ühe kopterijuhiga kaubale, et ta meid maha paneks nõnda, et me kaks päevateekonda suhteliselt nüri rühkimist mööda teed kokku hoiaksime. Lennul sekkus kohalik kolhoosi esimees, kes hakkas jorisema, et miks meid ikka kaasa võeti. Lõpuks pandi meid tundmatu onni juurde maha (pärast selgus, et see polnudki eriti kaugel meie soovitud kohast). Kõik tundus halb, onni räästa olla oli väikesekaliibriline püss, laadisin selle ja tulistasin pinge maandamiseks õhku. Selle paugu peale jooksid neljast suunast onni juurde kokku mitusada põhjapõtra.   

Anname Jumalale parima

Ilmunud Eesti Kirikus:  http://www.eestikirik.ee/anname-jumalale-parima/

Ma ei mäleta, et juuni keskpaik oleks paljudes valdkondades olnud nii pingeline nagu tänavu. Maailm ei ole toibunud viirusest tingitud segadustest, jumalateenistustel tuleb jälgida ohutust, rassiprobleemid on uuest maailmast ka Euroopasse kandunud, kliimaküsimused pole kuhugi kadunud jne. Nendel teemadel on omajagu põrkunud ka usulised vaated, kusjuures ma ei kahtle, et erinevatel seisukohtadel olevad kristlased esindavad oma vaateid siiralt ja püüavad oma tegudega teenida Jumalat.   

Üsna Vana Testamendi alguses seisab kirjas traagiline lugu. Vennad Kain ja Abel ohverdavad Jumalale, Kain põllusaadusi, Abel lambaid. Jumal eelistab Abeli ohvriande, mispeale Kain vihastab ja Abeli tapab.

Olen seda tuntud lugu kasutanud aeg-ajalt võrdpildina, kuidas meie kauged esivanemad omale lähedase liigi ja inimvenna neandertaallase väljasuremise põhjustasid. Selles loos terendab aga ka üldisem paljudele religioonidele omane põhimõte – Jumalale püütakse anda parim ning pole kunagi kindel, kas inimese mõistus selle parima alati ära tunneb.

Ühtpidi on parimat püütud saavutada suuruses ja mastaapsuses. Kirikute kõrged tornid on olnud läbi aegade olulised maamärgid meremeestele ja maastikkude rikastajad. Tallinna Oleviste kiriku kohta on koguni väidetud, et see on olnud 1549 - 1625 maailmas kõrgeim ehitis, mis küll arvatavasti tõele ei vasta. Mastaapsuse püüdlus on omane ka teistele religioonidele, tänase maailma kümnest kõrgemast skulptuurist, millest enamik on üle 100 meetri kõrged, on üle poole budismiga seotud, maailma suurimad mošeed mahutavad sadu tuhandeid palvetajaid jne.

Kindlasti ei pruugi parima leidmine sündida lihtsalt. Tänase Eesti tuntuim helilooja Arvo Pärt on tuntud eelkõige vaimulikele tekstidele kirjutatud muusikaga ning ta on maailmas üks kõige enam esitatavaid heliloojaid. Tema tee usulise muusika juurde sündis läbi raskuste, näiteks talle omase helikeele leidmisele eelnes kaheksa aasta pikkune loominguline kriis. Alles pärast seda oli ta valmis oma loomingut Jumalale pakkuma.

Sageli arvatakse, et Jumalale parima pakkumine piirdub muusika, kujutava kunsti ja kirjandusega, harvamal juhul ka tantsuga, kuid jäetakse välja näiteks teadus ja poliitika. Samas on kindlasti just parima teaduse ja parima poliitika pakkumine teemad, mis usulises maailmas tekitavad kõige enam kirgi. Kõrvaltvaatajatele võib jääda koguni mulje, et vaieldakse Jumala üle.

Dee Brown kirjutab oma raamatus „Mata mu süda Wounded Knees“ indiaanipealik Josephist (1840 - 1904), kes ongi segaduses ja ei soovinud Jumala üle vaielda.  

„„Miks te koole ei taha?“ küsis üks ametimeestest.

„Koolis õpetatakse, et kirikuid on vaja,“ vastas Joseph.

„Kas te ei taha kirikuid?“

„Ei, me ei taha kirikuid.“

„Miks te siis kirikuid ei taha?“

„Seal õpetatakse meid jumala pärast tülitsema,“ vastas Joseph. „Seda me ei taha õppida. Me võime vahel maiste asjade pärast inimestega tülitseda, aga jumala pärast me ei tülitse kunagi. Me ei taha seda õppida.““

Tegelikult aitavad muljet, et tülitsetakse Jumala üle, vältida mõned kasulikud hoiakud. Näiteks arusaam, et teatud seisukohaga vähemusse jäämine ei tähenda seda, et vastasseisukohta esindavad kurjad inimesed, kellele tuleb Kaini kombel kallale karata.

Jumalale parima pakkumise reeglist on tuletatud veel üks religioonides oluline mõte: ka inimene peaks Jumala juurde tulema võimalikult parimall viisil. Targalt kirjutatud propagandaraamatus „Mittepühad pühakud ja teised jutustused“ kirjeldab arhimandriit Tihhon Petseri kloostri mungast majandusjuhi surmaeelset otsust:

„Suri kiuslik isa Nafanail vaikselt ja vaguralt. Kui arstid tegid ettepaneku panna talle südamestimulaator, anus ta asemikku, et seda ei tehtaks: „Isad, kujutlege,“ rääkis ta, „hing tahab minna Jumala juurde, aga mingi väike elektriline asjandus surub teda vägisi kehasse tagasi! Lubage minu hingel omal tunnil ära minna!““  Vanale mungale oli elukaare lõpus enne Jumalaga kohtumist kõige olulisem tema elu loomulik kulg.

Jumalale parima pakkumine on püüe ideaali poole, olgu see siis kunstis, teaduses, ühiskonnas või elus. Sageli võivad need püüdlused tuua kaasa isikliku elu kriise, lähedaste mõistmatust, vahel pole ka usulised struktuurid veel valmis inimese pakkumist vastu võtma. Juhtub ka nõnda, et erinevate kultuuride ja maailmavaadete parim võib oma erinevusega vastuolusid tekitada. Kui aga kirjeldatud püüdluse juurde käib sügav usk ja avatud vaim, on need takistused enamasti ületatavad.   

Black Lives Matter

Kirjutan lühidalt lahti meeleolud seoses viimase aja sündmustega maailmas.

Ma olen üles kasvanud külas, kolhoos oli tol perioodil päris edukas, puudust ei olnud, Moskvas-Leningradis käisime, kuid välismaaga kontaktid peaaegu puudusid. Kõige enam jõudis vaba maailma igapäevaelu meie koju vanaisa teise abikaasa Lola kaudu, tema suguselts (õed-vend ja nende pered) elasid Kanadas. Järgnev stseen võis olla seitsmekümnendate algusest, Pärnus oli olnud mingi väike hipide vastuhakk politseile, igatahes mäletan tookord kasutatud väljendit „hipide mäss“ (mis seal täpselt oli on lihtsalt kindlaks tehtav, praegu ei keskendu sellele). Lola oli sellest oma Kanadas elavale õele rääkinud ja õde oli naerdes öelnud, et neil on see igapäevane asi.

Olin siis tõenäoliselt 7-8 aastat vana ja nõukogude noorena mõtlesin, et kuidas nad küll seal Kanadas elavad, kas nad tänavalegi minna julgevad. Aga kogu edasine elu on mulle õpetanud, et meeleavaldused võivad olla ohtlikud, tüütud ja pingelised, vahel edukad, kuid vahel ka mõttetud ja vastikud, kuid nende olemasolu on vaba ühiskonna tunnus. Loomulikult toetan ma õigust meelt avaldada, tänase Ameerika puhul ei taju ma lõpuni päris täpselt meeleavalduste nüansse (kliimastreike tajun paremini), kuid meelt avaldada on vabade inimeste õigus.

Hetkeks tagasi algusse, hipid ei olnud nõukogude mõistes korralikud inimesed (olen Nõukogude hipide filmi näinud, see elustas mälestusi), kuid mulle on nad alati sümpaatsed olnud. Mäletan uduselt ka retoorikat, et politseile astusid vastu korraliku töökohata, pikajuukselised, lääne ajupestud kaabakad. Sildistada on lihtne, erinevates maades on inimeste temperamendid erinevad, kuid printsiipi see ei muuda – inimestel on õigus meelt avaldada.

Niisama elementaarne nagu meeleavaldusete jaatamine on igasuguse kriminaalsete tegevuse hukkamõistmine. Segaduses aktiviseeruvad ka jõugud, pole vaja rohkem kui Hugo „Hüljatute“ teist-kolmandat osa meelde tuletada, kus on segadus on Thenardier oma jõuguga aktiivne. Aga idee nimel on barrikaadidel Enjolras ja Marius, Gavroche tunnetab asju vaistlikult ja loomulikult ei puudu üheltki meeleavalduselt püssiga heategusid tegev Jean Valjean. Usun, et Ameerikas ühineksin ka mina meeleavaldustega.    

Teiseks, maailm on muutunud. Mul on õpilasi, kes on võõrsil abiellunud ja kelle lapsed on tumedanahalised, teisest rassist üliõpilased on normaalsus, kaubandussidemed näiteks Nigeeriaga omavad suurt potentsiaali, olen Tallinnas Pärnu maantee baaris Aafrika õhtul käinud, meeldiv oli jne. Ja reaalsus on ka see, et bussis, tänaval, kaupluses, rannas öeldakse teise nahavärviga inimestele sageli halvasti. Ja ma väga mõistan selle mustanahalise eesti tüdruku mõtteid:  

https://www.elu24.ee/6989866/tumedanahaline-eesti-tudruk-loodan-et-tuleb-paev-kui-saan-minna-bussi-ja-inimesed-ei-tee-suuri-silmi?_ga=2.175451940.788185452.1582613284-1079755569.1557218803&fbclid=IwAR0Li6rOn97ezaFc0JvMQD3P5JwofD-_R9chSeq5oEI1WCq_s3Sfq8LdZi8

Mul on kerge keeledefekt, mäletan, et teismelisena olin kõige haavatavam just minu keele kohta tehtud naljadele, sest ilguti selle üle, mida ma ei saanud muuta.

Järgnevalt paar sõna kahetsusest. Eestis on naeruvääristatud mitmeid artiste, kui nad on kahetsenud, et parodeerisid mustanahalisi. Tunnistan, ma ei saa sellest naeruvääristamisest aru. Keegi ei saa nõuda kahetsust kogu ühiskonnalt, aga mõtteid ja tundeid, millega artist kedagi parodeerima hakkas, teab ainult tema. Kui ta tundis, et ta mängis oma rolli valesti, üleolevalt ja pealiskaudselt ning ta südametunnistus on pärast kahetsust puhtam, siis on ju kõik hästi. Puhta südametunnistusega inimene mõjub hästi kõigile tema ümber.

Viimaks, ehkki kaugelt ja fragmentidena, on Ameerikas näha, mida tähendab lõhkikäristatud ühiskond. Ma väga loodan, et meil Eestis on seda võimalik vältida.

Kommunistliku partei manifesti toimetamisest

Paar päeva tagasi, kui tuli uudis, et EKRE esimees Mart Helme on toimetanud omal ajal Marxi ja Engelsi „Kommunistliku partei manifesti“ ühte väljaannet, kirjutasin fb-s vastava kommentaari. Tagasisidet tuli omajagu ja otsustasin oma seisukoha pisut põhjalikumalt lahti kirjutada.

Kõigepealt, „Kommunistliku partei manifest“ (edasi Kpm) on tänaseks ajalukku jäänud teos, kus mõned asjad (laste tööjõu kasutamisest hoidumine, tasuta haridus) on täna väga paljudes riikides endastmõistetavaks saanud. Vist umbes kümme aastat tagasi lehitsesin seda viimati, omal ajal ülikoolis oli see muidugi õppekavades sees. Minu hinnangul ei ole tänases Eestis mingilgi viisil ohtlik raamat. [1]

Teiseks, selle raamatu toimetamisest. Eesti keelde oli see teos juba ammu tõlgitud, seetõttu ei saanud 1974. aasta väljaandes noore toimetaja roll ilmselt eriti suur olla. Tagantjärele pole võimalik ka kindlaks teha, missugune hind oleks olnud keeldumisel (töölt lahkuda kindlasti sai). Aga aeg oli teine ning tollel ajal tegid väga paljud meist asju, mille üle me täna uhked ei ole. Mina olen ka teinud. Seega raamatu toimetamine iseenesest ei ole kuigi suur patt.

Nüüd pisut poliitikaga tegelemisest. Eelkõige Riigikogu perioodil sai mingil hetkel mulle selgeks, et poliitikas saab edukalt olla teravamatest otsustest distantseerudes. Sa oled justnagu kemplemisest üle, parimal juhul vastad süüdistustele irooniaga, teatud seisukohtade võtmisest püüad hoiduda jne. Ma püüdsin päris pikalt nii käituda, kuid mingil hetkel tundus ausam, et hakkan välja ütlema oma seisukohti ka siis kui see pahandusi põhjustab. Tegelikult algas see juba enne Riigikogu perioodi, EK artikkel „Kasvame lahku“ on üks mu otsuse väljendusi:   http://www.eestikirik.ee/kasvame-lahku/ Mõned vanad head sõbrad ütlevad, et ma „pöörasin ära“.

Taustast veel. Mulle on rahvuskonservatiivsus sümpaatne, aga niisama vastumeelne sellele ehitud populism. Viljad on ju näha, rahvuskonservatiivse populismiga on suuresti lõhutud Isamaa erakond, rõõmus ja avatud maailmanägemine peab õige sageli end koomale tõmbama hirme ja kahtlustusi külvava arusaama ees jne. Ja ikka otsitakse süüdlasi, need võivad olla teise nahavärvi või seksuaalse sättumusega inimesed, lastetud naised, punaprofessorid, president, nüüd ka maasikakasvatajad.

Tunnistan, minu mõõt sai täis kui Mart Helme nimetas Tallinna ülikooli lõpetajaid hobusevarasteks ja ei reageerinud ülikooli viisakale kirjale, kus paluti täpsustada, missugustel erialadel MH puudusi näeb. Nii ei tohi riigimehelik poliitik käituda.    

Nüüd tagasi Kpm-i toimetamise juurde.  Tõin analoogia religiooniga. Tagantjärele mõeldes oli see natuke lahja ja parandan seda pisut. Oletame, et EELK valib endale piiskoppi (so täiesti oletuslik väljamõeldud väide, Urmas Viilmaga oleme vanad tuttavad ja saame hästi läbi, ainult üks kord on ta mind noominud ja keegi ei hakka teda ümber valima) ja see piiskop on noorena toimetanud La Vey Saatanliku Piibli, mitte eriti südamega, kuid ta nimi on toimetajana selle väljaandes olemas. Ma arvan, et ta peaks kindlasti selle nooruses tehtud teo enne valimisi avalikustama, kui see pärast välja tuleb, ma kahtlen, kas ta saab ametisse jääda. Kpm on kommunismi üks baastekste ja rahvuskonservatiivsusega põhimõttelises vastuolus. Minu arusaam kohaselt oleks kandideeriv juht pidanud samuti oma toimetajatöö avalikustama.  

Möönan ka seda, et  MH oleks avalikustamine kindlasti raskem kui kiriku etteotsa kandideerijal. Peamiselt Augustinusest alates on pöördumine ja endisesse ellu kriitiline suhtumine usus täiesti tavaline. Pigem olen kohanud inimesi, kes minu hinnangul oma endise elu kriitikaga liialdavad. Populistliku erakonna müüt näeb ette pigem varasest lapsepõlvest kõrgetele ideaalidele pühendunud juhti.

Lisan lõpetuseks, et tegelikult andis Postimehe faktikontrollis avalikustatud fakt (tänama peab vist veel Ahto Lobjakat ja Varro Vooglaidu) relva, millega saab populistlikke hüüdlauseid veidi naeruvääristada, toon lõpetuseks mõned näited:

Kommunistliku partei manifesti toimetaja süüdistas Tallinna Ülikooli hobusevaraste kasvatamises;

Kommunistliku partei manifesti toimetaja nimetas Soome peaministrit müüjatüdrukuks;

Kommunistliku partei manifesti toimetaja hinnangul ohustavad maasikakasvatajaid rahvusriiki jne.

---

[1] Vahemärkuseks: Üht kohta siiski mäletan, kus Kpm-i revolutsioonilisus oli tänapäeva toodud. Jostein Gaarderi „Sofie maailma“ järgi on tehtud filmis on stseen, kuidas Sofie on mõttes osalenud Venemaa revolutsioonis, tänapäeva naastes on tal kaenlas Kpm ning kui ta oma ema näeb, siis too kohkub Sofie kaenlas olevast raamatust ja ütleb: „Tuleks isa juba koju!“, seda ilmse sooviga, et isa rumalad ideed tüdrukust eemal peletaks.   

Poliitika 14 (Valitsuskoalitsioon langes plussi)

Küllap tajus tänavu enamik inimesi ümbritsevat sarnaselt Hendrik Visnapuu luuletusega „See aasta tuleb kevad teisiti /../“  Aga teisiti tuleb ka suvi ja võibolla ka sügis, sest keegi ei tea päris täpselt, kuidas käitub viirus soojemal ja päikselisemal ajal, kas kaob või poeb peitu, kas peame valmis olema viiruse teiseks laineks, millal valmib vaktsiin jne.  

Samas on mõndagi julgustavat. Viimastel päevadel on uute nakkusjuhtumite kokku lugemiseks jätkunud ühe käe sõrmedest. Loomulikult on mõistlik ettevaatus säilitada, kuid praegune hingetõmbeaeg on ka sobiv seni tehtu kriitiliseks analüüsiks.

Kooliõpetajana olen kuigipalju ikka numbrites hinnangutes kinni ning riigi tegemisi kriisi saabudes hindasin alguses neljaga või õigemini nelja miinusega. Mõnda asja nimetan, mida võinuks kohe alguses paremini teha.

Kõigepealt, pandeemia on oht kogu rahvale ja sellesse võivad haigestuda nii koalitsiooni kui opositsiooni toetajatele. Aga opositsiooni esindajad jäid eriolukorra valitsuskomisjonist liiga kaugele. Infot jagati, kuid mitte sügavuti. Loomulikult tahaks uskuda, et tegutseti heauskselt kogu rahvast silmas pidades, kuid valitsuskoalitsiooni enda poolt on antud signaale, et otsuste langetamisel käis erakonna valijaid silmas pidav vorst-vorsti vastu kauplemine. Olukorra tõsidust silmas pidades on see kohatu.

Teiseks, toimus kummastav parlamendi rolli pisendamine. Osalt tõuseb siin esiplaanile riigikogu esimehe kummaline parlamendivastane hoiak. Esmalt ei pidanud riigikogu esimees võimalikuks lisaeelarvet arutada istungitest vabal nädalal (sellest ta õnneks siiski loobus), hiljem ei näinud põhjust riigikogu kokku kutsuda kriisist väljumise strateegia arutamiseks. Parlament peaks olema poliitiliste debattide ja otsuste keskmes, mitte neist kõrval.   

Kolmandaks, ülimalt vajaliku lisaeelarve pessa muneti käomune ja need olid natuke liiga suured. Värvikaimaks näiteks oli loomulikult õlitehasele eraldatud miljonid, arutelu selle paljude hinnangul kummalise investeeringu üle oli selgelt liiga napp. 

Sageli koolis on nõnda, et õpetaja hakkab esialgset hinnet korrigeerima. Kahjuks pean tunnistama, et nii juhtus ka minu esialgselt pandud hindega. Peapõhjuseks oli valitsuse algselt riigimehelikkusele lähedase toimetamise asendumine populistlike punktide noppimisega. Ja see on toimunud halenaljakalt: näiteks üks EKRE minister praalis uhkelt, et peatas Rail Balticu (RB) – valitsuskoalitsiooni minister kinnitab, et tegelikult EKRE ikkagi seisab RB eest – ja järgmine EKRE minister kinnitab, et ikka ei seisa – peaminister kinnitab, et kogu valitsus töötab RB valmimise nimel. Või teine näide, mõned EKRE poliitikud hurjutavad kirikut kellade helistamise aktsiooni eest -  keegi Isamaast jälle kaitseb kirikut.  

Kokkuvõtlikult, vaevalt sai päevane haigestunute arv langeda kui algas oma valijatele silma pilgutamine. Mõned poliitikud justnagu kohkusid ja häbenesid, et püüdsid vahepeal riigimehelikult käituda.    

Hariduse teemal tahaksin lisada veel ühe mõtte. Koolirahvas, õpilased, õpetajad, lapsevanemad, saavad aru, et lihtsaid otsuseid ei ole. Saadakse ka sellest aru, et nii mõneski küsimuses on enne teatud ajaperioodi andmete laekumist otsustada vastutustundetu. Aga nagu matemaatikaõpetaja ei rahulda vastus, vaid ta tahab näha ka lahenduskäiku, nii on ka koolirahvale vaja rahulikke, põhjalikke selgitusi, missuguste variantide vahel otsuseid kaaluti, mis on teatud otsuste poolt ja vastuargumendid, mis on nõrgad kohad, missugused on tulevikustsenaariumid jne. Niisugusest põhjalikult lahtiräägitud taustast tunneb koolirahvas puudust.

Mul on kahju, kuid pidin valitsuskoalitsiooni hinnet alandama kolmeks plussiks.      

Ma ei saatnud õpilasi surnuaeda

Ilmunud:  https://www.err.ee/1077553/toomas-jurgenstein-miks-ma-ei-saatnud-opilasi-surnuaeda

Olen ealt juba üle keskea ning ehkki hindan õpetamisel ka elektroonilisi kanaleid, naudin tunduvalt rohkem siiski klassiruumis toimuvaid arutelusid. Nii olen tänast olukorda koolis võrrelnud isegi tühja kütusepaagiga autoga, aku pealt mõned funktsioonid toimivad, kuid päriselt auto ikkagi edasi ei liigu. Tean ka seda, et võrdlus on omajagu ülekohtune ja tunnistan oma piiratust, sest ka distantsõppel on võimalik saavutada suurepäraseid tulemusi.   

Koolides, kus toimub perioodõpe tuli distantsõppele enamasti üle minna poole perioodi pealt. Minu õppeainetes, usundiloos ja filosoofias, polnud see tegelikult väga raske, sest nii mõnigi usundiline teema toimib edukalt just individuaalse süvenemise kaudu. Järgnevalt tahaksin rääkida ühest ülesandest, millele ma mõtlesin, kuid mida ma õpilastele pärast mõningast kaalumist siiski ei andud. Sellest otsusest lähtuvalt püüan leida ka mõningaid ettevaatlikke paralleele riigi tasandiga.   

Nimelt tekkis mul mõte oma õpilased erinevate ülesannetega Tartu surnuaedadesse saata. Põhjuseid oli mitmeid, toon välja mõned kaalutlused.

Esiteks, Tartu kalmistud on kultuurilooliselt ülimalt rikkad ja õpilastele ülesandeid koostada ei oleks raske. Neid saanuks siduda hauakividele ja ristidele kirjutatud tekstidega,  Eesti ühiskonda ja kultuuri mõjutanud isikutega, hauaskulptuuridega, erinevate religioonide ja kirikute tavadega vms.

Teiseks on liikumine ja värske õhk vajalik ka karantiini ajal ja seda ülesannet oleks olnud üsna lihtsalt võimalik lõimida ajalooga, ühiskonnaõpetuse ja ehk ka kehalise kasvatusega.

Lisaks on tänapäeval surnute ja elavate maailmad lahku kasvanud, Imeliku ja Teele kombel kabeliaias jalutamas käiakse vähem, side eelnevate põlvkondadega võiks tugevam olla ning kavandatud ülesanne aitaks pisut täita ka seda tühimikku.

Otsustavamaks said aga vastuargumendid, mis mulle tundusid kaalukamad.

Näiteks on surnuaiad mulle ikka tundunud inspireerivad ja mõtteid tekitavad ning pigem helged paigad. Tean aga ka seda, et paljudele tekitavad need siiski hirmu ja süngust. Süngust ja hirmu pole aga praegusel viirusest tingitud äreval ajal meie eludesse lisada vaja. Kirjeldatud meeleolu osaliseks hajutamiseks oleks muidugi võimalus esitada kavandatav ülesanne rühmatööna, kuid see tooks kaasa õpilaste lähikontakti, mis oleks 2+2 reegli rikkumine.

Kõige olulisem argument aga oli, et Eesti riik, Tartu linn ja paljud autoriteetsed autoriteedid meditsiini alal on andnud selge juhise võimalusel püsida kodus. Oma ülesandega töötaksin ma vastu linna ja riigi autoriteedile. Eriolukorra eduka toimimise aluseks ongi usaldus riigi, täpsemalt siis eriolukorda riigis juhtiva komisjoni ja vastavate linnade ning valdade komisjonide vastu.

Loomulikult ei saa see olla pime usaldus, esmatähtis on, et komisjon kuulaks meditsiini autoriteete ja teeks nende argumentidele tuginedes adekvaatseid otsuseid.  Komisjoni autoriteeti seevastu võivad kõigutada väikeste punktivõitude otsimine sealt, kus seda teha ei tohiks. Tõenäoliselt jäävad lõplikult minevikku küündimatud-bravuurikad ütlused, mis kutsusid üles viirusele hanerasvaga vastu astuma. Hea toon pole aga ka ministrite vaheline võistlus, kes suudab ennem ja mõjukamalt öelda, et eriolukord pikeneb. Tabavalt kutsus pikaaegne parlamendi esimees Eiki Nestor Facebook-is ministreid korrale: „Edvistada jõuate siis kui eriolukord otsa saab!“  

Edvistamine on siiski üsna väike patt, tunduvalt probleemsem on mõne põhimõttelise otsuse eriolukorra varjus läbisurumine ja ka neid näiteid kahjuks on: sissemaksete peatamine pensioni teise sambasse, investeering õlitehasesse, äpardunud katse anda lõpueksamite korraldus ka pärast eriolukorda pelgalt valitsuse kätte. Kuulun ise nende hulka kelle arvates ei põhikooli ega gümnaasiumi tänane eksamite süsteem pole ideaalne, kuid muutused haridusalal peavad toimuma avalikult ja kaasatult, mitte eriolukorra varjus.

Eelnevatest märkustest hoolimata mulle tundub, et usaldus valitsuse eriolukorra komisjoni vastu püsib. Sama tunnen ka Tartu linnas ning õpilastele kodust välja viivaid ülesandeid ei anna.