Paar päeva tagasi, kui tuli uudis, et EKRE esimees Mart
Helme on toimetanud omal ajal Marxi ja Engelsi „Kommunistliku partei manifesti“
ühte väljaannet, kirjutasin fb-s vastava kommentaari. Tagasisidet tuli omajagu
ja otsustasin oma seisukoha pisut põhjalikumalt lahti kirjutada.
Kõigepealt, „Kommunistliku partei manifest“ (edasi Kpm) on tänaseks
ajalukku jäänud teos, kus mõned asjad (laste tööjõu kasutamisest hoidumine,
tasuta haridus) on täna väga paljudes riikides endastmõistetavaks saanud. Vist
umbes kümme aastat tagasi lehitsesin seda viimati, omal ajal ülikoolis oli see
muidugi õppekavades sees. Minu hinnangul ei ole tänases Eestis mingilgi viisil ohtlik raamat. [1]
Teiseks, selle raamatu toimetamisest. Eesti keelde oli see
teos juba ammu tõlgitud, seetõttu ei saanud 1974. aasta väljaandes noore toimetaja
roll ilmselt eriti suur olla. Tagantjärele pole võimalik ka kindlaks teha,
missugune hind oleks olnud keeldumisel (töölt lahkuda kindlasti sai). Aga aeg
oli teine ning tollel ajal tegid väga paljud meist asju, mille üle me täna
uhked ei ole. Mina olen ka teinud. Seega raamatu toimetamine iseenesest ei ole kuigi suur
patt.
Nüüd pisut poliitikaga tegelemisest. Eelkõige Riigikogu
perioodil sai mingil hetkel mulle selgeks, et poliitikas saab edukalt olla
teravamatest otsustest distantseerudes. Sa oled justnagu kemplemisest üle,
parimal juhul vastad süüdistustele irooniaga, teatud seisukohtade võtmisest
püüad hoiduda jne. Ma püüdsin päris pikalt nii käituda, kuid mingil hetkel tundus
ausam, et hakkan välja ütlema oma seisukohti ka siis kui see pahandusi
põhjustab. Tegelikult algas see juba enne Riigikogu perioodi, EK artikkel „Kasvame
lahku“ on üks mu otsuse väljendusi: http://www.eestikirik.ee/kasvame-lahku/
Mõned vanad head sõbrad ütlevad, et ma „pöörasin ära“.
Taustast veel. Mulle on rahvuskonservatiivsus
sümpaatne, aga niisama vastumeelne sellele ehitud populism. Viljad on ju näha,
rahvuskonservatiivse populismiga on suuresti lõhutud Isamaa erakond, rõõmus ja avatud
maailmanägemine peab õige sageli end koomale tõmbama hirme ja kahtlustusi külvava
arusaama ees jne. Ja ikka otsitakse süüdlasi, need võivad olla teise nahavärvi
või seksuaalse sättumusega inimesed, lastetud naised, punaprofessorid, president,
nüüd ka maasikakasvatajad.
Tunnistan, minu mõõt sai täis kui Mart Helme nimetas Tallinna
ülikooli lõpetajaid hobusevarasteks ja ei reageerinud ülikooli viisakale
kirjale, kus paluti täpsustada, missugustel erialadel MH puudusi näeb. Nii ei
tohi riigimehelik poliitik käituda.
Nüüd tagasi Kpm-i toimetamise juurde. Tõin analoogia religiooniga. Tagantjärele
mõeldes oli see natuke lahja ja parandan seda pisut. Oletame, et EELK valib
endale piiskoppi (so täiesti oletuslik väljamõeldud väide, Urmas Viilmaga oleme vanad tuttavad
ja saame hästi läbi, ainult üks kord on ta mind noominud ja keegi ei hakka teda ümber valima) ja see piiskop on noorena
toimetanud La Vey Saatanliku Piibli, mitte eriti südamega, kuid ta nimi on toimetajana
selle väljaandes olemas. Ma arvan, et ta peaks kindlasti selle nooruses tehtud
teo enne valimisi avalikustama, kui see pärast välja tuleb, ma kahtlen, kas ta
saab ametisse jääda. Kpm on kommunismi üks baastekste ja rahvuskonservatiivsusega
põhimõttelises vastuolus. Minu arusaam kohaselt oleks kandideeriv juht pidanud
samuti oma toimetajatöö avalikustama.
Möönan ka seda, et MH
oleks avalikustamine kindlasti raskem kui kiriku etteotsa kandideerijal. Peamiselt
Augustinusest alates on pöördumine ja endisesse ellu kriitiline suhtumine usus täiesti
tavaline. Pigem olen kohanud inimesi, kes minu hinnangul oma endise elu
kriitikaga liialdavad. Populistliku erakonna müüt näeb ette pigem varasest lapsepõlvest
kõrgetele ideaalidele pühendunud juhti.
Lisan lõpetuseks, et tegelikult andis Postimehe
faktikontrollis avalikustatud fakt (tänama peab vist veel Ahto Lobjakat ja
Varro Vooglaidu) relva, millega saab populistlikke hüüdlauseid veidi naeruvääristada,
toon lõpetuseks mõned näited:
Kommunistliku partei manifesti toimetaja süüdistas Tallinna
Ülikooli hobusevaraste kasvatamises;
Kommunistliku partei manifesti toimetaja nimetas Soome peaministrit
müüjatüdrukuks;
Kommunistliku partei manifesti toimetaja hinnangul ohustavad
maasikakasvatajaid rahvusriiki jne.
[1]
Vahemärkuseks: Üht kohta siiski mäletan, kus Kpm-i revolutsioonilisus oli
tänapäeva toodud. Jostein Gaarderi „Sofie maailma“ järgi on tehtud filmis on
stseen, kuidas Sofie on mõttes osalenud Venemaa revolutsioonis, tänapäeva
naastes on tal kaenlas Kpm ning kui ta oma ema näeb, siis too kohkub Sofie kaenlas
olevast raamatust ja ütleb: „Tuleks isa juba koju!“, seda ilmse sooviga, et isa
rumalad ideed tüdrukust eemal peletaks.
No comments:
Post a Comment