Kirjutan lühidalt lahti meeleolud seoses viimase aja
sündmustega maailmas.
Ma olen üles kasvanud külas, kolhoos oli tol perioodil päris
edukas, puudust ei olnud, Moskvas-Leningradis käisime, kuid välismaaga
kontaktid peaaegu puudusid. Kõige enam jõudis vaba maailma igapäevaelu meie
koju vanaisa teise abikaasa Lola kaudu, tema suguselts (õed-vend ja nende
pered) elasid Kanadas. Järgnev stseen võis olla seitsmekümnendate algusest,
Pärnus oli olnud mingi väike hipide vastuhakk politseile, igatahes mäletan
tookord kasutatud väljendit „hipide mäss“ (mis seal täpselt oli on lihtsalt
kindlaks tehtav, praegu ei keskendu sellele). Lola oli sellest oma Kanadas
elavale õele rääkinud ja õde oli naerdes öelnud, et neil on see igapäevane asi.
Olin siis tõenäoliselt 7-8 aastat vana ja nõukogude noorena
mõtlesin, et kuidas nad küll seal Kanadas elavad, kas nad tänavalegi minna
julgevad. Aga kogu edasine elu on mulle õpetanud, et meeleavaldused võivad olla
ohtlikud, tüütud ja pingelised, vahel edukad, kuid vahel ka mõttetud ja
vastikud, kuid nende olemasolu on vaba ühiskonna tunnus. Loomulikult toetan ma õigust
meelt avaldada, tänase Ameerika puhul ei taju ma lõpuni päris täpselt
meeleavalduste nüansse (kliimastreike tajun paremini), kuid meelt avaldada on
vabade inimeste õigus.
Hetkeks tagasi algusse, hipid ei olnud nõukogude mõistes
korralikud inimesed (olen Nõukogude hipide filmi näinud, see elustas mälestusi),
kuid mulle on nad alati sümpaatsed olnud. Mäletan uduselt ka retoorikat, et politseile
astusid vastu korraliku töökohata, pikajuukselised, lääne ajupestud kaabakad. Sildistada
on lihtne, erinevates maades on inimeste temperamendid erinevad, kuid printsiipi
see ei muuda – inimestel on õigus meelt avaldada.
Niisama elementaarne nagu meeleavaldusete jaatamine on igasuguse
kriminaalsete tegevuse hukkamõistmine. Segaduses aktiviseeruvad ka jõugud, pole
vaja rohkem kui Hugo „Hüljatute“ teist-kolmandat osa meelde tuletada, kus on
segadus on Thenardier oma jõuguga aktiivne. Aga idee nimel on barrikaadidel
Enjolras ja Marius, Gavroche tunnetab asju vaistlikult ja loomulikult ei puudu
üheltki meeleavalduselt püssiga heategusid tegev Jean Valjean. Usun, et
Ameerikas ühineksin ka mina meeleavaldustega.
Teiseks, maailm on muutunud. Mul on õpilasi, kes on võõrsil
abiellunud ja kelle lapsed on tumedanahalised, teisest rassist üliõpilased on
normaalsus, kaubandussidemed näiteks Nigeeriaga omavad suurt potentsiaali, olen
Tallinnas Pärnu maantee baaris Aafrika õhtul käinud, meeldiv oli jne. Ja reaalsus
on ka see, et bussis, tänaval, kaupluses, rannas öeldakse teise nahavärviga
inimestele sageli halvasti. Ja ma väga mõistan selle mustanahalise eesti
tüdruku mõtteid:
Mul on kerge keeledefekt, mäletan, et teismelisena olin
kõige haavatavam just minu keele kohta tehtud naljadele, sest ilguti selle üle,
mida ma ei saanud muuta.
Järgnevalt paar sõna kahetsusest. Eestis on naeruvääristatud
mitmeid artiste, kui nad on kahetsenud, et parodeerisid mustanahalisi.
Tunnistan, ma ei saa sellest naeruvääristamisest aru. Keegi ei saa nõuda
kahetsust kogu ühiskonnalt, aga mõtteid ja tundeid, millega artist kedagi parodeerima
hakkas, teab ainult tema. Kui ta tundis, et ta mängis oma rolli valesti,
üleolevalt ja pealiskaudselt ning ta südametunnistus on pärast kahetsust puhtam,
siis on ju kõik hästi. Puhta südametunnistusega inimene mõjub hästi kõigile
tema ümber.
Viimaks, ehkki kaugelt ja fragmentidena, on Ameerikas näha, mida
tähendab lõhkikäristatud ühiskond. Ma väga loodan, et meil Eestis on seda
võimalik vältida.
No comments:
Post a Comment