Mul on hea meel, et viimasel
nädalal-paaril on usuringkondadest tulnud pagulaste teemal mõistlikke arutlusi:
olgu Aare Luubi „Immigrantidest pragmaatiliselt ja teoloogiliselt. Jeesus – kas
sisserändaja või põgeniku poeg?“ http://kjt.ee/2015/06/immigrantidest-pragmaatiliselt-ja-teoloogiliselt-jeesus-kas-sisserandaja-voi-pogeniku-poeg/poolt
või siis Johan-Christian Põderi „ Aga kas kõiki võõraid ka. Pagulaste
aitamisest.“ http://kjt.ee/2015/06/aga-kas-koiki-vooraid-ka-pagulaste-aitamisest/
Nendes artiklites pole tuimalt
pakutud must-valgeid lahendusi, vaid teemat on analüüsitud rahulikult ja
mitmekülgselt. Ning mis mulle peaasi – hoidutud on kibestumisest. See oli vist
Tartu Jaani koguduse õpetaja Urmas Petti, kellelt kuulsin esmaselt soovitust
vahet teha kriitikal ja kritikaanlusel. Viimane on positiivse programmita ärapanemine,
mida hetkel ühiskonnas on tõesti palju.
Ise tunnetan, et kirikule tuleks suureks kasuks rohkem rõõmu
ja vähem kibestumist. Tegin sellel teemal ka artikli (avaldatud Eesti Kirikus).
Rohkem rõõmsaid
ristiinimesi
Paar nädalat tagasi avaldati
Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud ja SaarPolli poolt läbiviidud uuring
„Elust, usust ja usuelust“. Seal leidis kinnitust mitmete küsitluste poolt
eelnevalt teadaolev tõsiasi, et väga paljud inimesed Eestis peavad end mingil
kombel religioosseteks, kuid kirikuga liitunute arv on napivõitu. Nii usub Jumalasse
39% Eesti elanikkonnast (eestlastest siiski vaid 28%), kuid kogudusse kuulujaid
on vaid 21 %, seejuures eestlastest vaid 19%. Samas peab mingi kõrgema väe,
elujõu või energia olemasolu tõenäoliseks 66% vastanutest.
Olen ikka mõelnud, et küsitlused
küsitlusteks, elu on numbritest alati mitmetahulisem ning religioossete
teemadega tegelemine on hea pinnas usuliseks arenguks. Samas olen ka veendunud,
et nende inimeste arv, kes kirikuga seotud on, võiks ikkagi suurem olla. Olen
veel tähele pannud, et kirikuga liitumise kaudseteks ajenditeks ei ole sageli
mitte niivõrd õpetuslike seisukohtade sobivus, esteetiline rikkus vms, vaid et
inimene puutub kokku kristlastega, kelle elus ta tajub terviklikkust, rahu ja
rõõmu. Kadunud õpetaja ja sõber Pille Valk nimetas niisuguseid kristlasi sageli
rõõmsateks ristiinimesteks.
Küllap on rõõm sõna, mida paljud
kuulevad juba oma esimestel kokkupuutumistel usuga. Näiteks mulle jäi see
meelde eelkõige jõuluevangeeliumist, kus
Issanda ingel karjastele kuulutas: “Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan
teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale /../ “ (Lk 2:10). Ning usulise
rõõmu olulisust olen sellest peale tunnetanud.
Tänavuse suve hakul ongi paljustki
rõõmu tunda. Alustan lihtsatest ja üsna subjektiivsetest asjadest. Nii tunnen
rõõmu Tartus alatasa sumisevast Rüütli tänavast ja raekoja platsist, kuid veel
enam minust ammu targemateks saanud noortest, kes läinud pühapäeval Treffneri
gümnaasiumi lõpetasid. Aga olen ka rõõmus, et Eestis läheb elu edasi, viimasel
kirikute ööl käisin läbi kuus pühakoda ja nautisin korrastatud kirikuid ning
seal toimetavaid lahkeid inimesi.
Olen ka natuke murelik, sest olen
märganud, et usulist rõõmu on siin-seal rohkem kui luterlikus kirikus, kus
oleme vahel liigagi tõsised. Pole midagi teha, niisugused rõõmuoaasid tõmbavad
inimesi enda poole. Näiteks õpetuslikult üsna veidravõitu Vissarioni liikumine,
millest talvel valmis eesti filmitegijatel tore film „Kristus elab Siberis“.
Mäletan üht Mihhail Lotmani repliiki raadiosaates,
kui ta nimetatud filmi kommenteeris. Noorte kasvukeskkonda kirjeldades ütles
ta, et filmis on näha, et lapsed on õnnelikud isegi siis kui nad tülitsevad
(loodan, et mäletan õigesti). Samas võib minu mure ka liigne üldistus olla,
sest usuline rõõm peaks vastu pidama sadu aastaid. Uuemate liikumiste puhul me
nende kestvust veel ei tea.
Judaismi voolul hassidismis on
tore pärimus, mis rõhutab rõõmus olemise tähtsust. Seal väidetakse, et tänases maailmas
rõõmsad inimesed on ka teispoolsuses rõõmsad, tõsised inimesed saavad
teispoolsusesse sisse küll, kuid nad on seal edasi tõsised. Saabumas on
puhkuste aeg ning soovin suvel kõikidele lugejatele huvitavaid kohtumisi
rõõmsate ristiinimestega!
http://www.eestikirik.ee/rohkem-roomsaid-ristiinimesi/